TEKSTIRÄNDUR

TEKSTIRÄNNE 3: NIMETA

Hääled peas on vaikinud.

Hääled on vaikinud ja ainult mõte tiirutab üsna mõttetult tühjas kolbas ringi ja üritab kellegagi suhelda.

Ta uitab iserääkinute vahel, kes on nüüd vaikinud, tardunud kõrgele valgusse suubuvateks sammasteks, massiivseteks staatilisteks vormideks lõputuna tajutavas hallitaolises ruumis. Mõte on üksinda, tal ei ole kellelegi midagi ütelda, tema olemasolu defineerib ainult iseend ja kui ta enam sedagi ei teeks, vajuks kogu sammaste hall aeglaselt laiali, pihustuks pulbritaoliseks pilveks, kõige väiksemateks võimalikeks osadeks.

Võimalik, et kuni strukturaalse jagatavuse lõpuni, sinnani, kust algab olematus. Keegi ei kontrolli ega suuna mõtte liikumist, ta võiks valgusest kiiremini söösta äkki lõpmatuse teise otsa - ja võibolla ta teebki seda-, ent tardsammaste saal näeb ka seal täpselt samasugune välja. Ta ei ole ei seal ega siin. Ja poleks ka vahet, kas olla kõikjal korraga või ühes kohas, kas liikuda või paigal püsida. Mõttena ei ole tal muidugi võimalik absoluutselt paigale jääda, see on tema ainuke muutumatuna püsiv olemuslik omadus. Ta võib vaid näiliselt paigal olla, aga see tähendaks siis ikkagi kas ümber iseenese telje tiirlemist või väikseima võimaliku intervalliga edasi-tagasi tiksumist. See oleks vaid katse vaikimiste ruumi ümber struktureerida. Tal ei õnnestu oma kulgu, oma liikumist ette näha, niipea kui ta end kõrvalt vaadata ehk siis suunata üritab, muutub ta ise üheks vaikinud vormiks teiste seas, kes jälgib ühte täiesti mõttetut väikest musta mardikat sammaste vahel põrandal ringi ukerdamas.

Väike mõttetu must mardikas lõputus sammaste hallis. Niimoodi näeb välja see, mis jääb alles vaikinud mõttest.

Mardikas on seda mõttetum, et teda pole olemas - keegi ei tea, miks iseend jälgida püüdev mõte näeb seda väikese olematu mardika, tühja kitiinkoore kujul, tumeda kestana, mida kannavad kuus kuni kaheksa väikest jalga, mille liikumine on koordineerimatu ja mille mõttetu sibamine seetõttu süvendab veelgi muljet tema tühisusest. Oh oleks see mardikas elus, küll siis teaks ,mida temaga ette võtta: püüaks ta oma käeseljale, jalutaks temaga sammaste vahel ja üritaks temalt lülijalgsete keelt õppida. Nimelt on teatavatesse mardikaliikidesse salvestunud ürgkogemusi evolutsioonieelsetest aegadest. Arvatakse koguni, et mõned mardikalised (coleoptera) pärinevad kividest või on neil ühised esiisad mõnede mineraalidega, ent kividega kontakti leidmiseks jääb väheks isegi saja mõtet kandva keha elueast. Suudaks keegi leida mardikatega ühise keele, võiks see viia  kasvõi kaudse kivide kogemuseni. Siis poleks enam ei mardikat ega mõtet. Siis oleks see, kes end praegu mõttena tajub, ühekorraga kõik need vaikivad sambad siin ruumis, ja need sambad täidaksid ruumi nõnda ühtlaselt, et sammastevaheline tühi ruumgi oleks täidetud. Ja ega teagi , palju neid sambaid siis oleks, võibolla oleks tegu vaid ühe suure sambaga, mille iga strukturaalselt väikseim osake oleks identne suurima osakese (ja ka kõigi vahepealsetega), ent suurt sammast kõrvalt näha oleks muidugi võimatu - poleks kedagi, kes vaataks , ega kedagi, kes tunneks sambas ära samba. Sest totaalne, kõiksust täitev ja seda kõikidest suundadest läbiv vaikimise sammas pole mitte ainult keele, vaid ka igasuguse tajumise eelne kogemus. Kuigi millisest tajumisest saab rääkida, kui mingit tajumist ega selleks eeldusi loovat olukorda pole veel olemaski? Et mõte arvab end sellest ülepea midagi teadvat ,on küll seletatav mõtlemise eripäraga, ent selle tõepärasus on tugeva kahtluse all. Mõte ei või nimelt eales ise teada, kas ta on tõene või väär. Seda võib teada vaid teine mõte, aga kuna ta ei näe esimese mõtte sisse, siis ei maksa teda uskuda, kui ta jäigalt valib ühe kahest variandist: a) tõene b) väär. Kui mõte liigub suunatult ja kui ta asetub mõnda süsteemi ja räägib kaasa selle süsteemi sõnade, reeglite ja loogikaga, saab ta muidugi teataval määral jätta nii teistele kui endale muljet, et nüüd on ta kas a) tõene või b) väär. Ent siis pole ta enam mõte, vaid instrument. Ja selline tegevus pole mõtte arvates talle kohane: kellel on sünnipäraselt võime iga ilmaga valgusest ette jõuda, peaks ometi säilitama niipalju väärikust, et mitte piirata end kontekstidega,  kus teda tühistamise või kehtestamise instrumendina kasutada võidaks. Mitte asjata ei mõtle mõte kividest, ta ei unusta, et ta on tulnud kividest, taimedest ja mullast, et kasvamine, liikumine ja hargnemine on tema jaoks dünaamiliselt palju olemuslikumad protsessid kui arenemine või suundumine. Nagu praegugi, kui mõte on uidanud oma eneseküllasuses päris kaugele sealt, kust ta alustas.

Mõte liigub tagasi algse tühjuse seisundisse, sest olemuslik mõtlemine saab alata ainult tühjusest, valgest tunnelikujulisest kuubist, mida ei raamista moosiriiulid seintel, suurekspaisunud inimimikute pidev vada ega tuhanded erinevate nimedega liblikad (nothing personal, Nabokov). Kahtlemata toob see esmalt mõttesse olukorra ebamugavuse aspekti, kuna tavaolukorras tähendab mõtlemine dialoogi iseendaga, st haaret moosipurkide järele (olgu need siis kasvõi tühjad, ent seda enam annaksid nad kohe põhjust selle tühjuse järele küsida). Igatahes tähendab mõtlemise alustamine tühikust väljamurdmist, ning kuna tegu on radikaalse mõttega, siis käib väljamurdmine kõigis võimalikes suundades samaaegselt.

Null, null, null ja läks!

Mõte kihutab korraga kõigis suundades, murrab läbi kõikide seinte. Ja samal ajal, kui tema murrab välja, kohtab ta iseennast murdmas sisse ning kadumas vilinal tühjuse keskosasse.

Ki wa
New York
november 2008