Avaleht

"Sirli Heina õudusmaalid" Artishok.blogspot.com, 23.03.2008

Vaal galeriis on avatud noore maalija Sirli Heina esimene isiknäitus, mis koondab kunstniku viimastel aastatel valminud maale. Kuna Heina töömeetod on aeganõudev ja ta töötab ühe maali kallal kuuldavasti mitu kuud, siis on näitusel tõenäoliselt väljas suurem osa tema senisest loomingust.

Sirli Hein määratleb oma töid õuduskunstina. Õudus, kunstis igivana žanr, on alati paelunud ilmselt tänu elu pahupoolele jääva kujutamise, mõistetava, turvalise ja tuttavliku piirest väljapoole jääva uurimise. Noorel kunstnikul võimaldab selline žanrimääratlus põgeneda Sulnist ja Subliimsest, mis muidu maalijat kimbutama võib tulla. Hein ütleb, et talle sümpatiseerivad õudusfilmid ja –kirjandus, kuna need ei püüa olla „kõrge kunst“, ei kujuta ette, et on rohkemat kui meelelahutus. Heina eeskujud on õuduskirjanduses ja –filmis (vt intervjuud näituse avamiselt: /est/uudised/kolumnid/article_id-898).

Õudusfilm on tänapäeval väga populaarne ja läheb publiku kasvavas õudusenäljas iga aastaga aina jubedamaks. Kes nende filmide peale hirmust tooli alla vajub, ei pea Sirli Heina maale siiski kartma. Heina tööd mõjuvad isegi natuke multifilmilikult ja need öist und ära ei võta. Kuna filmil on „nagu päris elu“ olemises maali ees kindel edumaa, siis peab õudusmaal ilmselt leidma mõne muu eelise kui vaataja hirmurabanduseni viimine.

Sirli Hein on öelnud, et alustab maali tavaliselt tegelasest ja selle näost, teadmata ette, kuhu see kõik välja jõuab. Minu arvates ongi tema tööde puhul kõige olulisemaks ja iseloomulikumaks osaks tegelaste omapära ja karakter. Need tüübid on üsna ebameeldivad, kohati väärastunud keha ja ilge olekuga, sageli tegelevad nad millegi üsna absurdse ja arusaamatuga. Ükski neist karakteritest ei ole aga ebainimlikult kuri või julm. Surnud söövad oma matuseeinet, vanaema on roninud lapselapsele hauda järele, vanaema loeb puuripistetud lapselapsele raamatut ette: hoopis ohtralt empaatiat ja ligimesearmastust. Siiski tekitab Heina maalide maailm ebamugavust, see on närviajavalt mõistetamatu, tulutu ja määratlematu, kummaliste seostega nagu liiga pikale veninud unenägu.

Kuigi Heina maalides on väljakujunenud isikupära ja omanäolisus, võib eri aastatel tehtud töödes märgata ka muutusi ja arenguid. Varieerub maali ja joonistuse osakaal ja sageli kombineerib kunstnik mõlemat tehnikat ühel tööl. „Vanaema“ I ja II on mustvalged, kuiva pintsliga tehtud ning sarnanevad tehnikalt puulõikele, kuna heleda ja tumeda suhe on saavutatud joonte tiheduse, mitte värvitooni abil. Selline tehnika toob kõik detailid esile, võimaldades jutustuslikkust, ja muidugi on mustvalge ja kuiva pintsliga tehtud suuremõõtmeline maal oma askeetlikkuses lihtsalt šikk.

Näituse kõige uuemad tööd on „Surnuaed“ ja „Parvepoiss“, mille puhul tekib paralleel õudusfilmide klassikaliste stampidega, kus õudus tekib just nimelt sellest, et kõik näib nii muretuna – kujutlusvõime hakkab jubeda sündmuse eelaimduses ise õudusi genereerima. Vaataja püüab imetleda värvirikast muretut pilti, aga midagi halvaendeselt tuttavlikku hakkab närima. Sügisene mets, värviliste lehtede alt paistavad avatud hauad ja tühi triiksärk lopendab tuules (hauast väljaroninud zombi hingab sulle kuklasse). Mingi ilge olemisega tüüp on muretul suvepäeval parvega merel (järgmisel hetkel ründab hai). Senise, õudust otsevaates portreteeriva võtte suhtes (näiteks „Surnu, kes sööb omaenese matuselõunat“) on see vastupidine käik.