KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti kunst Rootsis. Eesti ja läti kunstinäitus Stockholmis" Kodukolle nr 2, veebruar 1946

Lilli Kaelas
Stockholm

Laupäeval, 16. veebr. avati Stockholmi suurimas kunstigaleriis, Liljevalchsis eesti ja läti kunstinäitus. Näitus, mille patrooniks on Rootsi kuningakoja liige ja hinnatud kunstnik prints Eugen ja mille aukomiteesse kuuluvad Rootsi kultuurielu silmapaistvamad isiksused, oli juba mõnda aega suure huvi ja pinevusega oodatud meile sümpatiseeriva rootsi kunstipubliku poolt. Ei olnud siis ime, et avamispäeval Liljevalchsi suured saalid imekiirelt täitusid kutsutud külalistest, nende hulgas ka kõrge patroon, ja kunstisõpradest.

On muidugi ise asi, kuivõrd see näitus suutis täita kõigi külastajate ootusi, kuid eks seda näita tulevik. Peaasi on ikkagi see, et meie võime ka pagulaspõlves tõendada maailmale, et see kunst, millele meie kunstnikud on pühendanud oma elu, ei ole ka pagulaspõlves surnud, vaid elab ja areneb edasi, kuigi ta juured on ajutiseks istutatud võõrasse mulda. Ja sellisena see näitus on kahtlemata meie pagulaselu piiratuses üheks suurimaks kultuuriliseks eneseavalduseks. Kuid see on ka elavaks näiteks eesti kultuuritraditsioonide, resp. kunsti tihedast seosest Lääne-Euroopa kultuuriringiga. Ennekõike tahab aga käesolev näitus olla võtmeks eesti kunstitänapäevas valitsevate probleemide ja suundade tutvustamisel nii siinsele kunstikriitikale kui ka -publikule.

Olgu kohe algul tähendatud, et pole sugugi kerge korraldada pagulaspõlves kunstinäitust võõrale rahvale. See on raske ülesanne ka normaalseis oludes, eriti veel, kui kahe rahva kunstilaad ja maitse on nii erinevad kui seda on rootslaste ja eestlaste oma. Olgu öeldud, et ka rootsi moodne kunst oli meile algul väga võõras ning põhjustas tihtigi langetama asjatundmatusest ebaõiglasi hinnanguid. Eks samane olukord valitse meie suhtes ka rootslaste juures. Ka nendele on võõras ja tundmatu meie kunst. Ei ole siis üllatuseks, kui me siin esimesel esinemisel ei suuda lõigata loorbereid. Iga rahvas hindab võõra saavutusi enda saavutuste, loomingu ja maitse seisukohalt. Kuid kõigist niisuguseist subjektiivsusist hoolimata on kunstis nagu iga muugi vaimuelu avalduses ka objektiivsed kriteeriumid ja neist lähtudes pole meil oma kunsti pärast põrmugi tarvis võõraste ees silmi maha lüüa.

Kõnealune näitus pole endale eesmärgiks püstitanud mitte üksnes praegu Rootsis viibivate kunstnike tutvustamise, vaid see tahab anda ka väikese retrospektiivse ülevaate moodsa eesti kunsti arengust ja selle genuiteedist. Nii jaguneb näitus selle poolest kahte üksteisest erinevasse ossa, milledest viimane on küll vägagi fragmentaarne ja juhuslik pagulaselu seisukohalt arusaadavail põhjusil. Ent meie kunstiajaloo tähtsamad meistrid on siiski leidnud esindamist, tänu põgenemisel seljakotti ja kohvripõhja sattunud töödele. Nii näiteks on näituse avasaalis esindatud Kristjan Raua rikkalikust toodangust ainult üks sedööver – „Kolga-Pedaspea“ motiiv – ja üks ta rahvaluule ainetel loodud töö – „Katk“. Ka meie kuulsa kunsti-pedagoogi Ants Laikmaa pärandist on väljas vaid mõni harv töö. Samuti on napilt esindatud meie esimese koloristi Konrad Mäe looming, kellelt on väljas kaks maali ta loomingu hilisemast perioodist, kus ta kunstile hakkas ikka rohkem mõju avaldama prantsuse ekspressionistlik kunstikäsitlus. Paari päris tüseda tööga on esindatud veel Nikolai Triik sellest perioodist, mil sündisid kunstniku portreed eesti kultuuri- ja avaliku-elu tegelastest. Neis töis kajastub Triigi tihe side Skandinaaviaga, eeskätt just Edvard Munchi loominguga.

Eesti skulptuuri suurmeistreist on Jaan Koort esindatud mitme tööga, milledest parimad on ta palisandris lapsepead „Lapse pea“ ja „Nuttev poiss“, milledest ka kunstniku tugevaim külg, ta seotud vormitunne ja pehme modelleerimisviis, kõige selgemalt mõjule pääsevad.

Et pea kõik need ülalnimetatud tööd juba kodumaa kunstinäituste ja kunstikirjanduse kaudu üldiselt tuttavad, siis ei ole siinkohal põhjust nende juures kauem peatuda.

Kõnealuse näituse tänapäevane osa jaguneb ka omakorda kaheks üksteisest kergesti eraldatavaks osaks, nimelt ühelt poolt keskmisesse generatsiooni kuuluvate kunstnike looming ja noorte, osalt veel õpilastasemel olevate kunstnike looming. Selles osas on väljapanekud peaaegu täielikult praegu Rootsi töötavatelt kunstnikelt. On otse aukartust äratav see tööde hulk (ca 35 kunstnikku umbes 270 tööga), mis siin on nii lühikese aja jooksul ja küllaltki raskeis töötingimusis valminud. On tõsine rõõm näha, et meie kunstnikud pole kaotanud enesekindlust ega lasknud päid norgu praegustes erakordsetes oludes, vaid on kõigest hingelisest depressioonist hoolimata, mida maapagu enesega kaasa toob, siiski otsustanud pintsliga käes end maksma panna.

Suur osa esinejaist on koguni sisemiselt nagu veelgi kasvanud, võrreldes nende kodumaal nähtud töödega; on võtnud kindlama ilme, süvenenud enam kujutavasse ainestikku ja seda siis edasi andnud sellise sugestiivsusega, et paiguti tunned end olevat otse liigutatud, seistes mõne nii siiralt teostatud teose ees.

Kui nüüd alustada ringkäiku näituse tänapäevas, siis esimene meister, kelle tööde ees peatud tahtmatult vaikses harduses, on Eerik Haamer. Ta on oma maastike ja figuraalkompositsioonidega vastuvaieldamatult kogu näituse tähelepanuäratavamaid ning huvitavamaid kujusid. Haameri tähelepanu on alati köitnud kõigi teiste motiivide kõrval ülekaalukalt ikka ja jälle rand ja randlased.  Nii käsitleb ka ta käesoleval näitusel oma loomingus episoode randlaste, resp. ruhnulaste elust ja saare loodusest. Oma väljapanekute kõige monumentaalsemas maalingus „Väljatõugatu“ kirjeldab ta veenvalt ning siira realiteeditundega dramaatilisi stseene ruhnulaste elust, kus vallasema koos lapsega tõugatakse välja saare moraalirangest ühiskonnast ja saadetakse lahtises aerudeta paadis maatuulega ulgumere hävitada. Oma töös kujutab kunstnik seda momenti, kus noor ema lapsega süles saabub randa külaelanikest saadetuna. Otse hämmastava psühholoogilise usutavusega on Haamer esitanud peategelase imelist ükskõiksust, oma saatusele alistuva, juba eluga lõpu teinud inimese ilmet. Et rõhutada kujutatud stseeni traagikat, kõrvutab kunstnik üksteisega kontraste, ühelt poolt väljatõugatu ahastuses nuttev ema ja teisalt oma otsuses kõigutamata külarahvas. Kõike seda on Haamer esitanud  sugestiivselt, ilma välise efekti taotluseta, lihtsas laias ja kergelt stiliseerivas ekspressiivses laadis, mille kauget sugulust võiks ehk otsida Kristjan Raua kunstist.

Ruhnulaste elust on Haameril veel terve rida teisigi huvitavaid töid nagu „Kalurid“, „Lammastepügamine“, „Söömaaeg“, „Matus Ruhnu kirikus“, „Vanaisa“, milledele kõigile on omale molltoones liikuv värvigamma. Kompositsioonilisest küljest iseloomustab Haameri töid peen rütmi- ja vormitunne, mis paiguti võib muutuda ka jõuliselt dünaamiliseks, nagu seda esineb ta ruhnulaste tantsustseenes. Neis on ka maaliline kujundusviis rõõmsam, kus sinirohekaisse põhitoonesse toovad rahutut elevust ruhnu naiste värvirõõmsad rahvariided. Sammu edasi oma värviregistris astub kunstnik kahe Vaika saare maastikuga, kus too Haamerile omane tagasisurutult nukker tõsidus on asendunud heleda paletiga.

Veel eraldi mainimist väärib Haameri töist ta „Kangelane“, kus kunstnik on kujutanud raskeis pruunes toones kahvatut, piinatud ilmega sõjast tulnud noorukit karkudega käes. Kas ei peitu selles meie kõige lähema mineviku traagika!

Kõike seda, mida Haamer oma loomingus esitab, tunneb ta ise läbini. See on maailm, kus ta ise on liikunud, elanud ja kaasa tundnud. Sellest siis ka ta tööde veenvus. Ta ei suru vaatajale peale oma elamusi, oma kunstikontseptsiooni. Ka oma jõulisemais töis jääb ta diskreetseks ja veenab vaatajat oma töö tõsiduse ja sügavusega. Haameri loomingus on tehniline kujutamise meisterlikkus ja kujutatav ainestik liidetud lahutamatuks tervikuks. Oma loomingu laadilt on ta kindlasti tüüpiliselt eestiline selle sõna kõige paremas mõttes. Haamerilt on meil õigus oodata veel palju ilusat lisaks seniöeldule.

Teine samas saalis meeldejääv maalija on Juhan Nõmmik oma meeleolukate maastikega. Paremad neist on Kihnu motiivid tuulikute ja paatidega rannal, ent ka „Väike Essingisild“ on meeldivaks kunstiliseks elamuseks. Nõmmiku tööde põhivooruseks on kahtlemata äärmiselt hoolikas aine läbitöötlus, teadlikult valitud mahe värviastmestik pehmeist hallidest toonidest kuni sumedate kollakaspruunide, siniroheliste ja violetsete nüanssideni. Ta töile on omane harmooniline tasakaal kompositsioonis, pehmelt maaliline esitusviis ja plastiline vormikõne. Kõik juhuslikkus, mis tihti on omane moodsale maalikunstile, on põhiliselt võõras Nõmmiku loomingule. Niisugusena tundsime teda juba kodumaal ja sellele kunstikäsitlusele on ta truuks jäänud ka siin, vahest ehk veelgi enam süvenenuna oma ülesandesse. Ta teoste kodumaine motiivistik ja selle intiimne esitus toovad kunstniku meile siin pagulaspõlves veelgi lähemale.

Hoopis teist laadi kui eespool vaadeldud kunstnikud esineb kõnealusel näitusel meie andekaim naiskunstnik Karin Luts-Arumaa. Tema kunsti lähtekohaks on koloristlike probleemide lahendamine seoses omapärase, naiivse, stiliseeritud vormikäsitlusega. Oma temperamendilt on Luts-Arumaa zhanrimaalija, kelle juures naiselikul sensibiliteedil on märkimisväärne tähendus. Kunstniku üheks omapäraks on ta oskus kõrvuti käsitella sageli kõige ergemaid värvitoone indigosinistest soojade renoir-roosadeni („Naine tuvidega“) ja karmiinpunast viirastuslikult kahvatute rohekaskollastega („Ooperis“), ilma et ta sealjuures muutuks magusaks, karjuvaks või maitsetult kirjuks. Käesoleva näituse paremikku kuuluvad ta „Sügis“, „Ooperis“, „Tütarlaps kanaarilinnuga“ ja „Ateljees“. On mainimisväärt, et kunstniku loomingus domineerivad noored naised ja tütarlapsed, sageli koos lindude või kassiga. Luts-Arumaa loomingu kujunduslikule küljele on omased teravad kontuurid, mis ta saavutab peamiselt koloristlike võtetega ja milledega ta piirab kujutatavaid figuure ja esemeid ruumis, eraldades neid teravalt foonist.

Puht prantsuslikku dekoratiivset pinnakunsti esindab oma loominguga nüüdse sõja ajal Prantsusmaal jäljetult kadunuks jäänud andekas maalija Karl Pärsimägi, kelle töist on õnnestunud välja panna kunstnikule väga iseloomulik ning ühtlase ilmega tööde kogu. Tema kunsti inspiratsioonilätteks on Matisse’i teravalt kontuure rõhutav, dekoratiivseile pindadele baseeruv kunst. Kõigist pealiskaudseist sarnasusist hoolimata ei ole Pärsimägi aga siiski mitte oma vaimse õpetaja epigoon, vaid ta loomingut iseloomustab tugev isikupärane joon, kus pinnalisele dekoratiivsusele lisandub tubli annus meeleolulist momenti, nagu see kõige selgemini ilmneb ta maalides „Aknal“ ja „Kohvikus“. Pärsimäe võimetest akti alal on tõendiks ta „Neegritari akt“ ja „Modell“.

Teatavas mõttes üllatuse pakub praegusel näitusel Eduard Ole looming, kes taas on asunud otsingute radadele. Eesti kunsti seisukohalt on ta üks väheseid, kes on hakanud otsima teid oma kunstilise mina teostamiseks pointellistlikus maneeris. Praegu on muidugi veel vara öelda, millise suuna see areng võtab, kuid selle artistlikkust ei või juba nüüdki eitada, eriti ta väikseformaadilises „Kohvikus“ ja „Stockholmi motiivis“. Kuid sellest oleks vähe, kui ei mainiks siin veel ka kunstniku teiselaadilisi töid. Uudne on Ole ka maastikes, kus ta püüab lahendada penetraistlikult valguseprobleeme („Päike tungib sisse“) saavutades sealjuures huvitavaid maalilisi efekte. Tegelikult see maneer ongi vist eelnenud ta loomingus pointellismile, mis võimaldab kunstnikul veelgi enam edasi anda värvi ja valguse impressiooni. Ole juba tuntud laadi esindavad paar portreed ja guashi-tehnikas loodud maastikud.

Üllatuseks on ka Herman Talvik, kes küll õieti juba kodumaal olles paaril viimasel aastal hakkas tõmbama enesele järjest enam kunstiharrastajate tähelepanu. Siin on ta veelgi sammunud oma motiiviringi süvenemise suunas. Ta kahvatukoloriidilised maastikud õlis, ta müstilised nägemused usulisil motiividel monotüüpias ja puulõikes on tõstnud selle omapärase fantaasiaga kunstniku meie sugestiivsemate kunstnike ridadesse.

Virtuooslikku akvarelltehnikat esitab paari tööga Erich Pehap. Kahju, et kunstnik on nii vähesega välja tulnud alal, mis tegelikult tundub olevat ta tugevaim külg, eriti maastikus.

Teistest esinejaist nimetagem veel Hugo Lepikut, Osvald Eslonit, Ants Murakinit jt., kes kõik maastikumaalijaina ehitavad oma tööd üles harmooniliselt, tihtigi saavutades meeleolukaid koloristlikke efekte, nagu Lepik oma rõõmsailmelisis maastikes ja Eslon öistes suurlinna motiives. Kogu näitusest erinevas laadis töödega esineb Boris Ottenberg, kelle looming oma olemuselt on tagasiviidav möödunud sajandi lõpu akadeemilise koolkonna realismile.

Eesti kunsti noorem generatsioon, kes veel kodumaal olles kuulus õpilasnäituste ringi, on nüüd siin sirgunud ja hakanud võtma oma iseseisvat ilmet. Vanim neist ja rohkem tuntud ka näituste kaudu kodumaal on Arno Vihalemm. Ta on mitmekülgsete võimetega kunstnik, kes võrdse kindlusega maalib maastikku ja portreed. Ta töis, mis on kompositsioonis täiesti laitmatud, tundub tihtipeale hõljuvat midagi prantsuslikku millele pole aga kerge leida nimetajat. Oma stiililt kuulub ta lähimalt sellesse nn. Tartu gruppi, kes enne käesoleva sõja algust hakkas võtma ikka enam iseseisvamat, homogeensemat ilmet ja kuhu kuulusid meie noorema generatsiooni andekaimad maalijad Kitse, Kõksi ja Mikkoga eesotsas.

Samasse rühma võib paigutada ka näituse teise tähelepanuväärivama noore, Raoul Linnu väljapanekud. Linnu kunstnikuvõimed leiavad väga meeldiva väljenduse ta maitsekais linnavaadetes ja natüürmortides.

Noortest tuleks veel nimetada Otto Paasi maastikke ja Olev Mikiveri töid. Eriti just viimane on siinses maapaos sisemiselt sirgunud nii maitses kui esitusviisis. Ta peamine huvi näikse kuuluvat kolorismile, kuid ka vorm leiab sealjuures mõõdukat viljelemist. Huvitavaim selles mõttes on ta „Poisid sadamas“. „Eleegiline kojutulek“ jääb aga kuidagi arusaamatuks.

Peale nimetatute on näitusel veel terve hulk noori lubavate võimetega maalijaid, kuid nende üksikasjalisemasse vaatlusesse laskumine osutuks siinkohal liiga pikale viivaks. Olgu öeldud vaid, et on rõõm näha noortes sellist töötahet, nagu näeme käesoleval näitusel. Kahju ainult, et neil siin puuduvad võimalused poolelijäänud õpingute süstemaatiliseks jätkamiseks.

Käesoleva näituse suurnumbri meie endi kui ka rootslaste seisukohalt moodustab eesti graafika. Selles oleme nii mõnestki muust rahvast sammu võrra ees. Ja ei tarvitse vist juurde lisada, et teened sellel alal kuuluvad Eduard Viiraltile. Juba ainuüksi tema tehniliste võimete amplituud on ületamatu. Viiralti väljapanekud on suuremale osale eestlasist küll tuntud, kuid see on ikkagi suureks naudinguks taas üle hulga aja näha Viiralti kunsti töö töö kõrval näituse saalis ja imetleda selle kunstniku fantaasiat, ta komponeerimisvõimet, ta suurepärast joonte puhtust ja ilu.

Viiralti väljapandud tööde valimikul on retrospektiivne tähendus. Ta alustab seda 1929. a. loodud linoollõikes „Madonnaga“ ja lõpetab 1943. a. valminud „Viljandi maastikuga“. Nii seisab meie ees ligi 15 aasta töövili. Selle üle on juba varemalt sõna võetud, kirjutatud ja veelgi rohkem kõneldud, seepärast piirdun vaid lühikese ülevaatega ta kunstist.

30-ndate aastate alguses on Viiralti kunst bisarne, ta fantaasias liiguvad vaheldumisi põrgu, kabaree ja Pariisi ööelu motiivid. Kunstniku pilk on siis vaba illusioonidest, ta kujutab oma nägemusi karmis alastuses. Ta selleaegsele loomingule on otsitud paralleele Hieronymos Boschi kunstist, kuid sealjuures ei või kunagi jätta märkimata, et need mõjud on olnud rohkem kaudsed kui otsesed, sest selleks on Viiralt liiaks omapärane. Viiralti selle perioodi tööd on täis rütmi ja liikumist, neis kajastub kogu inimkonna traagi-komöödia oma kõige haaravamas tõelikkuses. Neid vaadeldes tunned kurgus midagi ängistavat, midagi kohutavat, ühe sõnaga sa tajud, et neist purskub maailma tusk ja valu inimese meeletuse pärast, nagu kord lausus üks soome kunstikriitik Viiralti kõnealuse ajastu toodangut iseloomustades.

Selle omapärase kultuuripessimismi kõrval elab kunstnikus aga ka teine olemus. Ta nagu helduks, kui asub kujutama naisakti, pehmeid lapsenägusid või melanhoolseid neegripäid. Ta tüüpide iseloomustamisvõime on ainulaadne nii nende rassiliste ja füsioloogiliste iseärasuste esiletoomises kui ka psühholoogilise karakteristika poolest. Ent Viiralt pole mitte ainult teravapilguline inimesetundja, vaid ta on ka sama geniaalne eksootiliste loomade kujutaja. Vaadelgem vaid ta suurepäraseid tiigreid, majesteetlikku lõvi! Kõigis neis on üsna lihtsate joontega esile toodud kõik iseloomulik.

Uue perioodi avab Viiralti loomingus ta Marokoreis. Seal satub ta uude ümbrusesse, võtab vastu uusi muljeid ja ta motiivide valik muutub kargemaks. Nüüd hakkavad maastikud nagu võistlema esikoha pärast ta seni põhiliselt figuraalses toodangus. Ta temaatikast on juba mõni aasta enne seda kadunud sensuaalsed nägemused, kuid nüüd muutub see kuidagi klassiliselt puhtaks ning õilsaks. Selle loomingujärgu parimad näited on ta Põhja-Aafrika maastikud Atlasmägedega taustal, portreed pärismaalastest ja võrratud kaamelipead. Nüüd hakkab Viiralt järjest rohkem kasutama segatehnikaid, et saavutada kujutatavais pindades senisest suuremat elastsust, mida üks tehnika üksikult pole suuteline andma. See periood on võib-olla kõige huvitavam ta senises loomingus. Kuid see on üsna lühiajaline. Muutus tekib siin kunstniku kodumaale saabumisega. Nüüd muutub teda ümbritsev elu radikaalselt. Ta ümber liiguvad hoopis teised inimtüübid, teda ümbritsev maastik on teiselaadiline. Üsna varsti esineb see muutus ka Viiralti loomingus. Võib-olla on ta temaatika nüüd veidi kuivem kui oli seda varem, ent nüüd hingestab ta kujunduslikku külge nagu mingi rahvuslik paatos. Ta töis esinevad noored naised ja tütarlapsed on paksude pehmete põskedega, nende ilmeis on nooruslik värskus seotud varase tõsidusega. Tehniliselt tähendab see loominguaeg kunstnikule veelgi täienemist. Ta tehnika saavutab iga järgmise tööga ikka suurema virtuooslikkuse, nii et arvad juba, et nüüd on saavutatud inimlikkude võimete piirid, kuid ei, ikka edasi läheb areng, kuni kunstnik teostab oma esimese suure eestiainelise maastiku tammega, mis kujuneb ta seniste tehniliste võimete tippsaavutiseks.

Teine eesti graafika suurnimi on Jaan Grüünberg, kes oma laadi poolest õieti seisab küll graafika ja maali vahemail. Ka temalt on väljas ta varem sündinud looming: monotüüpiad maastikest ja lilled. Temagi töis on nii palju seda sugestiivset jõudu, et alati oled sunnitud nende ees peatuma ja laskma haarata end neist oma lummusesse, ükskõik kui palju kordi sa ka neid poleks varem näinud.

Peale nimetatute on väljas veel graafikat mõned lehed Roosmalt ja Mugastolt. Noortest proovivad oma jõudu sellel alal Harri Laks ja Otto Puusta, kes mõningaist tehnilisist puudusist hoolimata on siiski lubavad jõud.

Käesoleva näituse arvuliselt kõige väiksemaks väljapanekute osaks on skulptuur, kus huvipakkuvamad kujud on Ernst Jõesaar ja Salme Riig-Schönberg. Esimene neist on terava karakteriseerimisvõimega portretist, kelle loomingus modelleeringu peenus ja nüansirikkus pääsevad kehtima täies ulatuses õieti alles pronksis. Kuid ka patineeritud kipsis on ta portreed elavaks tõendiks autori võimetest. Näitusel esitatud peadest tunduvad kõige enam õnnestunumad olevat meeste portreed, kus skulptori tugev karakteriseerimisoskus ja elav vormikõne on leidnud markantsema väljenduse. Peale portreede on Jõesaarelt näitusel ka terve rida suurepäraseid statuette, milledest tahaks eriti välja tõsta „Ema ja last“, „Konservaatorit“ ja „Kunstniku abikaasat“, kus skulptori modelleeriv käsi liigub võrdse kindluse ja iseteadvusega kainest asjalikkusest ja realistlikust esitusviisist elegantse salongikunstini. Jõesaare klassilist vormitunnetust ja selle meisterlikku edasiandmist tõestab ennekõike ta ülalnimetatud „Ema ja laps“. Et kunstnikule pole võõras ala ka suuremate meeleliigutuste kujutamine, selles veenab meid ta „Trööst“ ja „Palve“.

Teine skulptuuri alal tugevam esineja Salme Riig-Schönberg on samuti mehise karakteriga portretist, kelle kunst on täiesti vaba efektitaotlusist ja illusioonist. Ta loomingu paremiku moodustavad jõuliselt ja robustselt modelleeritud mehepead, kuna naisepead nende kõrval ei pääse nagu täiesti mõjule.

Eelolevat vaatlust lõpetades peab veelkord alla kriipsutama seda töötahet, mis viljastab meie kunstnike elu siin maapaos ja aitab neil üle saada sest hingelisest tühjusest, mis ju nii iseenesestmõistetavalt kuulub pagulaselu argipäeva. Jääks vaid soovida, et see pingerikas algus jätkuks ka tulevikus võrdse intensiivsuse ja viljakusega.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann