KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti-läti kunstinäitus" Välis-Eesti, 24.02.1946

Hanno Kompus
Stockholm

Esimene mulje eesti-läti kunstinäitusest Liljevalchsi kunstihallis on küll igal külastajal see, et meie ega arvatavasti ka läti kunstnikel olnud kodumaal nii avaraid ruume ja nii väärikaid võimalusi oma loomingu esitamiseks, kui nüüd siin.

Nii on saadud näit. kogu suur esikhall jätta ainult skulptuurile, mistõttu siin igat teost võib vaadelda omaette, ilma et kirjute lõuendite taust eksitaks. Ka on võidud maale korraldada tubadekaupa selle järgi, kuidas nad omavahel sobivad, või vähemalt nõnda, et nad võimalikult vähe üksteist tapavad. Sel kombel on saadud näitusele endale anda teatud kompositsiooni ilme, mille raamides üksikud autorid ja nende teosed moodustavad terviklikke meelepäraseid gruppe.

Teiseks muljeks on kahtlemata see, et on tehtud tublisti ja tublit tööd. Sellest tunnistab nii mõnegi autori teoste arv ja tase.

Ning kolmandaks tähelepanuks, vahest kõige rõõmustavamaks, on uue, noore kunstnikepõlve pealekasv siin Rootsis. Tõestab see ju loomingulise vaimu erksust meie hulgas. Tulevikku aga on ainult nendel, kes loovad.

Ammuks see oli, kui käsitasime Eerik Haamerit, Karin Lutsu, Ernst Jõesaart, Juhan Nõmmikut ja teisi nende eakaaslasi, varsti pärast sajandivahetust sündinuid, eesti kunsti noorema generatsiooni esindajaina, kelle ilmumine märgitses uute nootide ja uute toonide, uue närvi ja uue värvi toomist meie kunstiellu. Kuid nüüd on tulnud nooremaid, nagu Raoul Lind või Arno Vihalemm või Otto Paas, jah päris noorukeid, nagu Olev Mikiver või Maire Männik, kes pretendeerivad sellele osale meie järjest arenevas kunstiloos.

Just nood „vanemad“ kunstnikud pakuvadki kaalukaimat uut, tahaks väita. Ning saavutanud on nad selle uue süvenemise kaudu, kas rangema kunstilise distsipliini poole, nagu Eslon ja Murakin, keda ei mäleta esinenud olevat nii harmoonilistena; või üha hellemaks muutuva maaliliste vahendite tunnetamise ja nende meisterlikuma käsitamise suunas, nagu seda tõestavad Talviku õlid, Marley akvarellid, Lepiku maastikud ja Nõmmiku lõuendid. Ka Ole tuleb nimetada selles joones: mitte ainult, et ta ilmutab sedapuhku nii hella tunnet valööride suhtes, nagu harva varem, ta on ka avastanud või leiutanud hoopis uue esitusviisi: dünaamika, mida Ole varem esile tõi jooneliste vahenditega, on nüüd saanud endale kandja värviaineses, mille täppis serveerimine, kui nii lubatakse, sisendab kujutluse pulsseerivast, pingeliselt laetud ja jälle lahenevast olustikust. Seejuures säilitab ta portretistina oma tuntud karakteriseerimisvõime.

Viiraltilt naudime üle hulga aja jälle suurema valiku ta varem nähtud teostest, mis meile võimaldab elamusrikka osasaamise ta rikkast kujutlusmaailmast ning üleolevast kujundusvõimest.

Haameri Ruhnu-sari on kõigepealt näide sügavast tõsidusest, millega see kunstnik läheneb ülesandele piltides tühjaks ammutada ja kunstiliselt kujundada ühe omaette ühiskonna olu. Ta maalid, kui lubatakse kord võrdlust kirjanduse vallast, mõjuvad nagu dramaatiliselt keskendatud peatükid eeposest, mis hõlmab nii lustlikku (tantsupildid), äripäeva („Lambaniitmine“, „Lõunaroog“) kui traagilist („Hüljatu“). Haamer on osanud vältida ohtu sattumast illustratsiooni, mis pealiskaudsema loomuse juures olnuks vältimatu. Tema tööd on konspireeritud igaüks omaette tervikliku teosena ja läbiviidud ehtsa maalina.

Süvenenud suhtumisest ülesandesse, kuid hoopis erineval platvormil, kõnelevad Karin Lutsu tööd. Raffineeritud värvimeele kõrval, mis peenenenud kunstniku enda poolt seni saavutamata helluseni, näivad kompositsiooni probleemid ühe suuremat rolli mängivat ta loomingus. Siin on ta, hoolimata väikesest formaadist, ulatunud mõnes teoses monumentaalsuseni, nagu see eriti silma paistab maalidel „Varjendis“, „Öövalvel“ ja „Balustraadi ääres“.

Jõesaare skulptuur, mis domineerib suures esikhallis, on samuti tunnistajaks kunstniku süvenemisest, millega kaasas käib ilmeka, nagu seest välja voolitud vormi distsipliinikindel valitsemine. Eriti silma paistavad väga noobli hoiakuga „Ema ja laps“, statuetid „Kunstniku abikaasa“ ja „Konservaator topisega“, üks roostekarva naisepea klassikaliseks hinnatava skulpturaalse vormikaunidusega ja üks jahmatama paneva karakteriseerimisjõuga esitatud mehepea valges gipsis, ning lõppeks omapärane, „Sümboliks“ nimetatud kujund, – ülessirutatud peopesal istuv lind.

Et lõpuks puudutada ka nooremaid kunstnikke, tahaks märkida, et kaalukama ja tasakaalukama kontsentratsiooni nii kompositsioonis kui koloriidis on saavutanud Lind oma lõuenditel „Kalad“, „Talvemaastik“, interjööris ahjuga ja selle kõrval rippuvate vanade majadega, Mikiver „Interjööris“ ja „Eleegilises kojutulekus“, Paas oma sillapildis ja natüürmordis, Pehap „Vaatega Karlavägenilt“, kuna Vihalemma valik on saanud sedavõrd ühtlane, et sealt midagi eriliselt välja tõsta on raske, olgu siis vahest kompositsioonilt iselaadseimana „Natüürmort akna juures“; ka siin on kunstniku poolt üldiselt eelistatud külm, selge valgus nüansiderohkem.

Skulptorite järelkasvust pakuvad hinnatavamat Salme Riig-Schönberg oma suure, roomlasliku noormehe peaga, ühe naisepeaga, mida juuksepalmik ümbritseb pärjana, ning  väikese istuva naisega puust, Kaplja oma hästi läbivormitud naisportreega, ning Maire Männik oma küllalt iseteadlikult-ilmeka tütarlapse peaga.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann