KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti kunst Rootsi arvustustules" Kodukolle nr 3, märts 1946

Lilli Kaelas
Stockholm

Nüüd on eesti kunstnikel kunstinäituse avamise rambipalavik juba ammugi möödas. Ka rootsi arvustus on oma seisukohad ning suhtumise selle kohta avaldanud. Jääb järele veel vaid teha kokkuvõte näitusele osaks saanud vastuvõtust.

Kõige üksmeelsema hinnangu oma võimete kohta saab Eduard Viiralt, keda kohalik kunstikriitika peab kogu näituse paeluvaimaks esinejaks. Samuti leiavad teenitud esiletõstmist Eerik Haameri figuraalkompositsioonid ja sama saab osaks Karin Luts-Arumaale ja mitmele teisele.

Nii kirjutab G. J(ohansso)n „Svenska Dagbladet’is“ (17. 2. 46.) Viiraltist, et viimane on ,,kõige kosmopoliitsem eesti kunstnikest, kes mängib välja kõik graafilised tehnikad omas kunstis, mis pendeldab sürrealistliku hirmufantaasia ja plastiliselt modelleeritud rahvatüüpide vahel.“ Eesti maalijaist on arvustajat imponeerinud ennekõike Eerik Haamer, ,,kelle kergelt stiliseeritud Ruhnu motiivid on komponeeritud peene rütmitundega ja vibreerivad pehmeis molltoonilisis värvimeloodiais.“ Eduard Ole loomingus haarab arvustajat kunstniku artistlik pregnants ta vaimukais portreis ja figuraaltöis.

Umbes samadele tulemustele jõuab ka pealinna kardetuim kunstiarvustaja, ,,Stockholms Tidningen’i“ kunstikriitik Gustav Näström (16. 2. 46.). Ka tema meelest on ,,Viiralt, eestlasist kõige köitvaim, tehniliselt mitmekülgne ja kunstiliselt peen graafik“, kelle looming kajastab kunstniku tugevat plastilist meelt ja psühholoogilist sisseelamist kujutatavasse. Karin Luts-Arumaa juures hindab kriitik viimase naiselikku sensibiliteeti ja rafineeritud värvikäsitlust. Samuti Herman Talvikut ja Hugo Lepikut peab Näström headeks koloristideks. Maalingute alal aga on ta kõige rohkem huvitatud Eerik Haameri rahvaelukujutustest.

Ka Gustav von Platen (,,Expressen“, 16. 2. 46.) jagab eespool tsiteeritute maitset, tõstes välja maalijaist Haameri, Luts-Arumaa ja Ole loomingut. Viiraltit peab ta internatsionaalsesse klassi kuuluvaks, kelle tugevaimaks väljendusvahendiks on ta ,,terastugev joon, ta kindlus detailide edasiandmises, ta füsiognoomiline karakteriseerimiskunst“.

Lisaks eespool nimetatuile on ,,Dagens Nyheter’i“ kunstiarvustajat Yngve Bergi (21. 2. 46.) huvitanud veel Konrad Mägi, Jaan Grünberg ja skulptoreist Ernst Jõesaar. Yngve Berg, kes ka ise on kunstnik ja seetõttu mitmetigi arusaavalt suhtub teiste loomingule, on meeldivalt üllatatud, et pagulaspõlvest tingitud erakordseist loomistingimusist hoolimata on eesti-läti kunstinäitus siiski nii suur ja rikkalik: ,,See tõestab, kui intensiivse õitsengu oli kunst saavutanud Eesti ja Läti lühikese iseseisvuse kestel.“

,,Afton Tidningen’i“ kunstikriitik K. A. Arvidsson (2. 3. 46.) on vanemate meistrite kõrval näinud ka nooremaid, nagu Raoul Linnu ,,puhast, aga külmalt kõlavaid maalinguid“ ja Olev Mikiveri ,,energilisi eksperimente“.

„Svenska Morgonbladet’i“ (28. 2. 46.) arvustaja Greta Bredberg on ainus, kes on osanud näha Jaan Koorti suurepärast modelleerimisvõimet. Maalijaist on ta mõistnud paremini Eerik Haamerit, kui ta iseloomustades kunstniku „Väljatõugatut“ lausub, et „kujutatava motiivi literaarne põhi, mis oleks võinud ahvatella sentimentaalsele rahvaelukujutusele, on selle asemel annud koloristlikult ja rütmiliselt tasakaalustatud maalingu. Et seal leidub ka looduse enda valgusemängu psühholoogiliselt veenvas näos, teeb selle, nagu paljud teisedki Haameri teosed, seda laadi rahvaeeposeks, kus on kristalliseerunud parim vanast rahvusromantikast ja uuest vormipüüdest.“

Läti graafika väljapanekuist on meeldejäävamad Marija Induss-Mucinieks’i jõulised ja tehniliselt küpsed tööd.

Kui nüüd läti kunstile veel heita lühike üldiseloomustav pilk, siis on seda õigem teha kõrvutades viimast eesti kunstile iseloomulike joontega. Nii on esimene märkimisväärne erinevus, mis eesti näituse saalidest läti omadesse jõudes silma torkab, lätlaste rõhutatult domineeriv sümpaatia dekoratiivsusele, vaatlejat momentaanselt haaravaile efektidele, lopsakusele, laiale vormikujundusele. Ka on läti moodne kunst oma üldilmelt nagu ühtlasem, ma ütleksin rohkem tüübilisust markeeriv, kuna eesti oma on seevastu individualistlikum, aga ka intiimsem, mis ei imponeeri vaatlejale mitte esimesel momendil, vaid alles pikemaaegsel vaatlemisel, temasse süvenemisel. Läti kunstis on laia esinduslikkust, paraadlikku enese maksmapaneku tahet; eesti kunstile omases kujunduslaadis valitseb suurtes joontes rohkem tagasihoidlikkus nii vormis kui värvis. Ka on läti kunst kuidagi värviküllasem, õigemini elurõõmsam, kuna meie kunstis kohtab nii sageli molltoone ja nukrat, allasurutud värviregistrit. Kuigi niisugune jämedajooneline iseloomustus on sageli ühekülgne, on ülalnimetatud jooned ometi ühel või teisel kujul karakteristlikud suurele osale läti kunstnikele, sidudes läti kunsti niimoodi homogeensemaks kunstitervikuks kui seda on eesti oma.

Kui nüüd omapoolselt ülaltsiteeritut kokku võtta, peab tähendama, et meie siinne kunstinäitus on saanud arvustuse poolt suhteliselt üsna hea vastuvõtu osaliseks. Palju paremat poleks võinudki oodata. Sest peetagu meeles, et käesolev näitus on ikkagi ühe noore, kunstirahvana Rootsis vähe tuntud, kui mitte ütelda täiesti tundmatu esineja debüüt, kelle suhtes juba ette ollakse varustatud eelarvamuste ning reservatsioonidega. Kuid eks sama saatus taba kõiki, kelle pead kunstirahvana ei krooni aastasadade vanune kuulsusepärg.

Ärgu arvatagu aga viimasest märkusest veel, nagu oleks kõnealusel näitusel meie eneste meelest välja pandud ainult sajaprotsendiliselt õnnestunud töid. Ei kaugeltki mitte. Seal on terve rida teoseid ja esinejaid, kellede väljajätt oleks tulnud näituse üldilmele kasuks. Sellele on vihjanud ka rootsi arvustus. Et seda aga siiski pole tehtud, on tingitud üsna mitmest inimlikult mõistetavast asjaolust, milledest aga siinkohal pole aeg ega koht kõnelda.

Seda suurem aga on rõõm, kui kõigist ülalmainitud põhjusist, rahvuslikest, temperamendi jm. erinevusist esineja ja arvustaja vahel hoolimata, viimane siiski on püüdnud mõista ja hinnata meie kunsti silmapaistvamat osa. Meenutatagu vaid eespool tsiteeritud arvustuste väljavõtteid, milledest selgub, et rootsi kunstikriitika on suurtes joontes üksmeelselt esile tõstnud meistreid, keda meie ka ise peame oma kunstigeeniuse omapäraseimaiks ja jõulisimaiks andeiks.

Kunstikriitika kõrval on näitusele hindavat suhtumist avaldanud ka publik, kes selles osas oma tundeid on väljendanud ennekõike ostude kaudu.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann