KUNSTIST PAGULUSES

"Kolme näitus" Välis-Eesti, 06.04.1947

Hanno Kompus
Stockholm

Need kolm on Raoul Lind, Otto Paas ja Arno Vihalemm ning nende maalide näitus toimus 22. märtsist 30. märtsini s. a. Eskilstuna kunstimuuseumis. Vanim neist on Vihalemm, sündinud 1911, mõlemad teised arvavad oma elupäevi 1918-ndast aastast; kõik kolm õpikaaslased „Pallasest“.

PAAS on nendest kõige dünaamilisem. Seda võis ütelda juba maali põhjal „Sild üle jõe“, mullusel näitusel Liljevalchsis, – kompositsioon, milles on Munchi sildade sööstu. Taolist tuiskavat hoogu teisendavad õige mitmed Eskiltunas näidatud Paasi lõuendeist. Kõige küpsem, terviklikum ja suggestiivsem neist on kahtlemata „Tuuline päev“: väga valged pilvepuntrad väga sinisel taevaribal, väga roheliste puude-põõsaste tihnik, isegi esiplaanile sissemurdev lage kaljupealne selle maadligi litsuva kasvustikuga, sammalde, samblikute ja kanarbikuga, mida me muidugi üksikult ei eralda, kuid mille vahelduvat „heitmist“ ja helkimist tuuleiilide ülepühkimisel me tajume, kõik on haaratud vibreerivast õhinast, või paremini öeldult lootsumisest, jahedast, värskest ja erutavast. Tundub peaaegu uskumatuna, et sama mees on võinud maalida ka „Kevadõhtu“, kus, vastupidi, kõik on vaikus, rahu ja unele valmistumine pehmelt varjundatud pruunide ja hahkjate toonide vaigistavates akkordides.

Paasi ebatasasest toodangust kerkivad need maalid meeleolu intensiivsusega ja teostuse veenvusega esile. Näib nõnda, et me kunstnik saavutab oma parima, kui ta on sattunud elamuse meelevalda, mis on küllalt tugev ja pidev, et väljasulgeda kõik muu kõrvaline. Kuna aktiivsel, dünaamilisel selleks rohkem eeldusi, siis ongi hoogsad lõuendid ülekaalus Paasi toodangus.

Hoopis ühtlasem on VIHALEMM, sedavõrd ühtlasem, et raske on mõnda üksikut tööd muude hulgast õnnestunumana välja tõsta. Ta maalid on läbinisti säärased, mis kohe esimesel pilgul meeldivad; kui pikalt see meeldivus püsib, seda ei saa ühekordse näituse külastamisega järele proovida. Vihalemmas näib prevaleerivat objektiivne vaatleja. See kergitab objekti, s. o. kujutatud eseme osatähtsust pildis. Ei tahaks ütelda, et Vihalemma maalide huvitavus, s. o. köitvus seisab või langeb kujutatud esemete huvitavuse resp. ebahuvitavusega; kuid ei saa salata, et ta tööd erinevad üksteisest, jämedalt öeldult, peamiselt süzheede poolest, puhtmaaliliselt on nad, jällegi jämedalt öeldult, võrdlemisi sarnased: mingi piimane koloriit on neile omane, küll varjundirohke, kuid värvid kaotavad helgi, ütleksin läbipaistvuse ja seega sügavuse.

Mullusuvel on Vihalemm maalinud Ölandil ning sellega avardanud oma motiivistikku. Ölandi sarjast tahaks kõrvutada kahte maali: üks kujutab pildi sisse kulgevat külatänavat vanade, õlgkatustega hoonetega, kindla võimise ja vahendite teadliku valitsemisega maalitud; teine näitab samalaadsete majade rühma, ainult teisest vaatevinklist, ja selle ees seljaga vaataja poole seisvat maalijat („Sõber Sven maalib“). Õieti väga lähedased motiivid, kuid esimeses maalis on Vihalemm pisut bravuurne aruandja, teises intiimne meeliskleja. Eelistan teist. See võib olla maitseasi. Kuid mulle näib, et teosel, kus peale olgu kui tahes huvitavate esemete ja faktide veel „midagi on taga“, on enam väljavaateid püsima jääda. Sellepärast näib mulle ka, et kõigist Eskilstunas esitatud Vihalemma töödest neid väljavaateid kõige rohkem on väikesekaustalisel, soojahõngulisel maalil „Peremehe külaskäik“, mis muide koloristlikult on huvitavamaid lõuendeid, mida ma Vihalemmalt seni olen juhtunud nägema.

LIND on ühes Vihalemmaga veetnud suve Ölandil maalides. See on kõigepealt kirgastanud ta paletti: kohvipruuni, oliivirohelise ja määrdunud valge asemel on ilmunud smaragdroheline, valkjaskollane, tuhmjas roosa ja paiguti koguni lillakaid toone, sinine on nüüd sinisem ja valge valgem ning mustki julgeb olla lihtsalt must. Piltpinna dekoratiivne ülesehitus on muutunud nõtkemaks, vabamaks, julgemaks ja mitmekesisemaks; ülesanded ja probleemid avaramaks ja ühtlasi nõudlikumaks. Ja tulemused? Üllatavamaks ja sügavamaks. Peaaegu iga lõuend esitab uut probleemiasetust ja uudset lahendust. Seda on lust vaadata, nentida ja nautida. Need on enamasti vaiksed, nagu endasse vaibunud maastikud – oleksin peaaegu ütelnud maailmad – mida Lind maalib; vähemasti ta parimad saavutused on seda. Näiteks „Kevad-Öland“: esiplaani täidab põõsastik vastu valgust, helkjate ja mustjate roheliste toonide kontraste varieeriv massiiv, taamal paar madalat, pikka hoonet, ning ruumi sügavus, nagu seda varem Lind’i juures ei mäleta näinud olevat. Üks teine Ölandi maastik, üleni roheline metsa süli, on moondunud päris muinasjutuliseks võlumetsaks ja seda õigupoolest väga nappide vahenditega: ükski ese pole n. ü. käega katsutav, ainult aimatav; mida näeme, on mõned roheluse varjundid, pisut valget või valkjat siin-seal ja keskel pisut ulatuslikum, lähemalt määritlematu nüansiga hall laik, võib-olla metsatiik, kuid pilt tervikuna suggereerib niisama salgamatut kui tabamatut salapärasust. Ning veel üks Ölandi maastik kolme punase lehma-viirastusega, võib olla lihtsaim, naiivseim kõigist: kõigele esemelisele on vaid nagu vihjatud, kuid seda kõnelevamana pääseb mõjule piltpinna dekoratiivne liigitus lageda põllu- või karjamaalapiga esiplaanil, mida piirab eemal halli kivitara lihtne, kuid suurejooneline kõverik, taamal puude siluettide rivi nende vahel peituva hoonega, – maailm, mille kõrval võib küll olla teisi, kuid mis on omaette suletud tervik, pilt, mis annab teatud maastiku tuuma või idee, ilma et tegelikud esemed looduses pääseksid segama maalilist harmooniat. Kus Lind on saavutanud sellise meeleolu tiheduse, mis on otsene tulemus maaliliste vahendite tihedusest, seal on ta oma tasaduses intiimseim, oma kokkuhoius kontsentreerituim, oma vaikimises kõnelevaim, seal on ta, loodust poetiseerides saavutanud oma parima…

Kokkuvõttes: meie maalijate järelkasv kolme esinenu osas on tõotav ja mitmekülgne.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann