KUNSTIST PAGULUSES

"Nelja kunstniku näitus" Stockholms-Tidningen, 13.11.1947

Lilli Kaelas
Stockholm

Laupäeval, 12. novembril avati Aspuddenis, Husabyv. 1 (Slussenist tramm nr. 16 Aspuddeni peatuseni) kunstnik Karin Lutsu ateljees nelja maalija – Endel Köks, Raoul Lind, Karin Luts ja Olev Mikiver – näitus. Näitus, kuhu sissepääs on tasuta, on avatud iga päev kella 13 – 20 ja kestab 20. novembrini.

Rootsis ei toimu kuigi sageli eesti kunsti näitusi ja eriti harva on neid korraldatud Stockholmis. Tänu Karin Lutsu aktiivsusele on nüüd löppeks siiski teostunud väiksema grupi maalijate näitus, esimene peale omal ajal Liljevalchsis toimunu. Et eesti kunstinäitus on meie pagulasühiskonnas omaette suursündmuseks, ei tarvitse vist üldse enam röhutada, eriti kuna paguluses on eesti publikul mitmeil pöhjuseil olnud vähe sidemeid nii kunstnikkonna kui ka nende loominguga. Selletöttu oleks loomulik, et nüüd juhuse avanedes vöimalikult suur osa kunstihuvilisi katsuks uuendada oma vahepeal unarusse jäänud sidemeid kunstiga ning leiaks aega taas üle pika aja seista palest-palge eesti loova kunstivaimuga.

Kuigi käesoleval näitusel esinejad ei moodusta endast mingit terviklikku kunstirühmitust, kellede loomingut seob köigile ühine programm, vaid hoopis vastupidi, nende taotlused ja saavutused on üksteisest vägagi erineva iseloomuga, on neil ometi üksteisega ka palju ühist, kuigi seda ehk kohe esimesel hetkel ei märka. Köik nad on suured individualistid nii oma värvikönes kui ainestiku valikus ning kujundamises. Vötkem näiteks kasvöi köigepealt näituse noorim, Olev Mikiver. Ta töid iseloomustab imaginäärne, visioonidest ning dramaatilisist elamusist läbipöimitud ainestik ja vöiks öelda sama konventsioonivaba käsitlusviis. Vöib-olla et ta ehk küll igakord ei suuda vaatlejat veenda oma elamuste ehtsuses ega viimases esile kutsuda sama intensiivseid nägemuspilte, nagu ta ise on oma maalinguid luues läbi elanud, kuid sellest hoolimata näeme ta paremais töis seda ausat ning püüdlikku tahet vahetult edasi anda seda, mis teatud hetkil on vallanud kogu ta kunstniku olemust. See muidugi ei tähenda, et Mikiveri loomingu muusa ja ta maalimislaad oleks absoluutselt uus, välja kasvanud kunstniku subjektiivseist elamusist. Ei, seesuguse väljendusköne leidmisel on kunstnik kahtlemata tänuvölgu enneköike rootsi sürrealistliku koolkonna – Halmstadi grupi meistreile, kuid ka prantsuse sürrealistid, eriti Marc Chagalli koloriit on jätnud temasse sügavaid muljeid. Kuigi kunstniku köik tööd pole kantud vördsest kujundavast jöust ja paari puhul jätavad nii hästi joonistuslik külg kui ka kompositsiooniline selgus üht-teist soovida, vöime me siiski julgesti öelda ta parimaile töile vihjates (,,Nature-morte kunstnikuga“, ,,Tüdruk treeningpluusis“ ja ,,Vabatahtlik“), et meie ees seisab noor arenev kunstnik, kes juba teab mis ta tahab ning ühtlasi on vöimeline oma tahtmisi ning püüdlusi teostama.

Kunstniku sügavaist läbielamusist köneleb ka Endel Köksi looming, kuigi hoopis teises väljendusvormis, kelle looming on käesoleval näitusel köige rikkalikumalt esindatud rea kunstiküpsete ölimaalide ja monotüüpiatega. Köks oli teatavasti juba kodumaal tuntud hinnatud maalijana, kes eelistavalt maalis figuraalkompositsioone. Sellele temaatikale on ta truuks jäänud ka paguluses Saksamaal. Kuid ometi milline vahe kodumaalt tuntud Köksi ja nüüd maapaos töötava kunstniku vahel! Kodumaal kuulus Köks n. n. Tartu nooremasse maalikoolkonda, kelle kunstipaleuseks oli Matisse’ist lähtunud maalikool. Ta koloriit oli hele, optimistlik, ta kujundusviis leebe, vaatleja silma paitav. Maapagu on toonud siin kardinaalse muutuse. Ka nüüd maalib ta sageli suurte lihtsate pindadega, kuid ta paletti ei iseloomusta enam endised kerged, malbed toonid, vaid viimaste asemele on astunud peagu ainuvalitsejaina dramaatilised, melankoolsed, kuid seda sugestiivsemad värviakordid. Ei saaks öelda, et Köks antud juhul oleks vähem maaliline, kui allakirjutanu mäletab teda kodumaalt. Küll aga on kunstniku areng sisulises tähenduses suundunud sügavuste poole. Kui Köks kodumaal oli optimistlik, siis on ta nüüd mötleja. Ta enesest väljapoole juhitud pilk on nüüd suunatud väljast sissepoole. Sellega koos on ta töisse siginenud haaravat tösidust, dramaatilist ekspressiivsust, millele ei saa ka üksköikseim vaatleja jätta reageerimata. On ilmne, et pagulasaastad Saksamaal on jätnud kunstniku loomingusse kustutamata jälgi. Tüüpilisemaid, kuid ühtlasi ka önnestunumaid ses uues, allakirjutanule seni tundmatus käsitluslaadis on „Autoportree“, ,,Figuur ja linnavaade“ ja ,,Kurvad maskid“.

Ka Raoul Linnu kunstniku pale on oluliselt välja kujunenud paguluses. Kodumaalt lahkudes oli ta veel kinni ajajärgus, millal pintsel alati polnud kuulekas elamuste edasiandja ja paleti peamiseks iludusveaks pahatihti kippusid liigselt porised toonid. Nüüd on aga Lind aastate pikkuse pideva tööga jöudnud nii kaugele, et meil tuleb teda arvestada kui täisverelist maalijat. Selles kujunemisprotsessis on kahtlemata ka tema puhul olnud oma osa kaasaegsel rootsi kunstil. Kuid Lind on selle kaudu välja jöudnud siiski täiesti iseseisvale värvi- ja vormikönele, mille tugevuseks on hästi tasakaalustatud kompositsioon ning maitsekad, tagasihoidlikud värvid pruun-rohelistes, pruun-hallides toonides. Otse klassiline oma lihtsuses ning puhtuses on ta ,,Nature-morte mandoliiniga“, kuna teine vaikelu merikarbiga mitmeti meenutab Einar Jolini samalaadseid maale, kuigi viimase ilukirjaline pintslilöök on Linnul asendunud mahlakama ning avarama tömbega. Heast maitsest ning koolist könelevad ka ta realistlikult käsitletud Göteborgi eeslinna motiivid, milledest allakirjutanu tähelepanu köitis eriti ,,Nilssonsgatan“.

Pidevast ning sihikindlast tööst könelevad ka Karin Lutsu maalid, kes samuti nagu Kökski oli kodumaalt lahkudes väljakujunenud maalija. Kuid ka tema on maapao aastate kestel muutnud oma ilmet. Ta heledakoloriidilised, peagu varjudevabad maalingud on ilmekaiks näiteiks kunstniku praegusist püüdlusist muuta oma värviskaala nii puhtaks ning heledaks kui vähegi vöimalik, sealjuures kogu aeg eksperimenteerides uute ning uudsete värvikörvutustega. Tüüpilisiks näiteiks ta heledast paletist on ,,Suvel“ – lüürilisest meeleolust kantud figuraalkompositsioon ja ,,Jacko“ – portreefiguur öhurikkas, suurte pindadega kujundatud ruumis. Kunstniku ikka uudseist ning ootamatuist, kuid pea alati önnelikku lahendust leidnud koloristlikest otsinguist könelevad ta suur kompositsioon „Kalanaised“ ja ,,Nature-morte kollase kannuga“. Lutsu on meil üldiselt peetud enneköike koloristiks ja öigusega, kuid viimasel ajal on ta töis märgata ilmselt senisest suuremat röhu asetust ka vormikujundamisele, mille töttu ta tööde kunstiline tihedus on veelgi suurenenud.

Kokkuvöttes peab tähendama, et Nelja näitus on järjekordseks töendiks visa eesti vaimu järjekindlusest ning töötahtest ka köigi olemasolevate raskuste kiuste. Kuidas oleks kui ka möni kohalik eesti organisatsioon vöi ajalehed omandaksid käesolevalt näituselt oma tühjade seinte kaunistamiseks möned maalid ja omalt poolt seega kaasa aitaksid eesti kunsti levikule kohtadesse, kuhu ka hiljem ulatub publiku silm, kui könealune näitus on juba oma uksed sulgenud?

Rubriiki toimetab Barbara Einmann