KUNSTIST PAGULUSES

"Nelja näitus" Välis-Eesti, 20.11.1947

Hanno Kompus
Stockholm

Need neli on, tähestikulises järjekorras, maalijad Endel Kõks, Raoul Lind, Karin Luts ja Olev Mikiver. Karin Luts on perenaine, tema töökojas näitus toimubki, teised on külalised, Kõks koguni Saksast, Lind Göteborgist, Mikiver Stockholmist.

Kõige vähem probleeme vaatajale esitab Lind. See ei tähenda, et ta neid ei esitanud enesele: et tal ei tulnud leida lahendust kompositsiooni üldkujule, detailide vormimisele ja kooskõlastamisele isekeskis ja piltpinnaga ning selle liigitusega, masside tasakaalule ja värvide sobitusele, millest ju lõppude lõpuks oleneb pildi kõne, jah, isegi see, kas pilt üldse kõnelema hakkabki. Lindi õlid kõnelevad tagasihoidlikku kaalukusega, distsiplineeritult; tal on hella tunnet varjundite väärtustele; nõnda saavutab ta oma kitsa värviskaalaga – pruun, hall, mustjas roheline, mille hulka ta poetab kord ruskemaid, kord roosakamaid ja vahest helesiniseidki toone – jah, selle kitsa skaalaga saavutab ta küllaldast artikulatsiooni. Kahju, et ,,Lilled“ suures valges potitaolises vaasis on saanud nii sobimata tausta.

Kui Lind esineb rahuliku, kuid loomulikult huvitatud vaatlejana, kellel ei puudu oma väike muhelev huumorgi (vaata ta  ,,Kanakasvatust“ ilma kanadeta), siis Kõks viib meid maailma, kus surub mingi ängistus, mis esile kutsub peaaegu pateetilisi vastuatakke. Rahutus püsib siin alistumiseski (vaata  ,,Kurvad maskid“). See, kuidas ütelda, lõkendav raskemeelsus tuleb ilmekaimalt esile vahest ,,Auto portrees“, mille vägivaldse, et mitte ütelda jõhkra, ülesehitusega ei ole kerge sõbrustada: ilmekus kujundusliku arvel. Kus aga ilme ja kujundus on tasakaalu leidnud, nagu kompositsioonides ,,Trepil“, ,,Figuur ja linnavaade“, ,,Kolm naist“, seal saavutab Kõks üllataval kombel vormi, mõtlen üldise piltvormi, millele ei saa keelda predikaati monumentaalne.

Kõksi palett ei ole vahest rikkam Lindi omast, aga kõlavam: ta kõrvutab puhtamaid värve, asetab näit. sünkjas-sinise malahhiitrohelisele (Autoportree), bordoo-punase klaas-rohelisele (Figuur ja linnavaade); närviliselt vibreerivad mustad kontuurid ja valged laigud mängivad olulist osa faktuuris, see aga omakord olulist osa maalingu kogu tegumoes ja mõjus.

Nii optimistlikuna, vallandununa, värvirõõmsana, muretult ründavana ja kõhklematult tabavana ei mäleta Karin Lutsu varem näinud olevat. Julgete värvikõrvutustega kõlaküllased ja suveräänse kompositsioonikindlusega tujukatki pinnaliigitust veenvalt kujundavad on ta natüürmordid, milledest ühtki ei oska eelistada, nii mitmekesised kui need ongi. Nii lõkendavat punast ja nii kumendavat sinist kohtab harva nõnda intensiivsena kuid ometi vaos hoituna. Kui kergesti võinuks need kriiskavaks muutuda, aga seda ei sünni. See kõneleb kultuurist.

Karin Luts näitab kaks kompositsiooni, mis on ehitatud klassilisele sümmeetriale, ,,Kalanaised“ ja ,,Suvel“. Neid naisi on kaks, nad seisavad kõrvuti otse vaataja poole, üks vaatab alla, teine üles. Neil on seljas ,,seitset sorti sitsi“, nagu kunstnik ise ütleb, tähendab uskumata kirevad, aga suur dekoratiivne lihtsustus hoiab selle kirevuse jõuliselt koos. Seda jõudu on niipalju, et õlimaaling lõuendil omandab seinamaali, freskomaali ilme ja karakteri. ,,Suvel“ on luuletus heledaimast roosast, valgest ja hahkjast helesinisest, kuhu aktsente asetavad paar tumerohelist ja erepunast laiku, kuid mõlemat on siin, suve raugendavat ja ergutavat. See on kerges riietuses naine valgel rõdul, naine sellest lopsakast ja täidlasest perekonnast, nagu Maillol neid voolis, Picasso teatud perioodil joonistas. Ta istub laisalt, ees punase joogiga klaas, kõrval punane päevavari, raamiks kaks rohelist puud. Muud midagi. Aga see on luuletus.

Luulet, nägemust ja muud ei midagi tahab maalida ka Mikiver. Tema luule on aga siiski pigem mõtteluule kui silmaluule. Säärane alasti väide ütleb muidugi vähe, kui ta üldse midagi ütleb. Tunnen nõnda: Mikiver püüab ammutada otse alateadvusest (näiteks ,,Kaks Kurba“), aga kust see tuleb, et see ei lähe vaataja alateadvusse ega taha muutuda spontaanseks elamuseks, vaid jääb kinni teadvusse: vaataja hakkab küsima, arutlema, juurlema, mõtlema, selle asemel et olla haaratud. Muidugi pääseb lõpuks kõnelema ka see luule, mis kunstniku pannud kujundama, aga see kipub kõnelema pigem sõnadega kui kujutava kunsti vahenditega (näiteks kõige õnnestunumgi ta lõuendist, ,,Vabatahtlik“).

Midagi painajalikku on Mikiveri maailmas, osutades mõningaid kokkupuute punkte Kõksi maailmaga. Kuid Kõks suhtub oma maailma dünaamiliselt, subjektiivselt-hindavalt, Mikiver aga peaaegu jahedalt, objektiivselt-registreerivalt. See ei ole kiitus ega laitus, see on vaid katse sõnastada erinevusi temperamendis.

Neli maalijat, neli maailma, neli maailmasuhtumist. Põnev on viibida nende seltsis. See on võimalik 20. novembrini Aspuddenis, Husabyvägen 1, Karin Lutsu ateljees.

Rubriiki toimetab Barbara Einamann