| ESTENG | ||||||||
|
KUNSTIST PAGULUSES
|
KUNSTIST PAGULUSES"Eduard Ole erinäitus Karlstadi muuseumis 5.-22. sept. 1953" Stockholms-Tidningen, 19.09.1953Endel Köks Viimati esitas Eduard Ole oma teoseid avalikkusele 1950. a. Köpenhamni Eesti kunstinäitusel, kus ta pani välja kuus maali. Ühtlasi on käesolev tema esimene separaat-näitus möödaläinud üheksa aasta kestel ja seega kokkuvöte ja aruanne nende aastate jooksul tehtud tööst. Varaseim daatum on 1944/45 – „Kaluriküla Alandil“ ja käesolevast aastast on esitatud neli maali – üldse sisaldab näitus 52 ölimaali, sadakond lehte „Maalitu päevikust“ 1946/53 ja 4 joonistust. Need, kes mäletavad veel Ole maalinguid peale Pariisist naasmist, nagu „Reisijad“, „Kevad“, „Heinalised“ vöi „Rannal“ ei leia tema nüüdses kogus enam pehmet helehalli ja sellest pöhitoonist tuletatud nüansse ega viimistletud joonistust, mis Ole tolleaegse toodangu viis eriseisukohale Eesti kunsti ulatuses. Tema halli perioodi on nimetatud foujitalikuks – tuletatud Pariisis töötanud Jaapani kunstniku Foujita nimest – kuna Ole tookordne looming osutas samasuguseid omadusi: pehme, maaliline pinnakäsitus, piiratud värviskaala ja gratsiöös joonistus. Nagu kauge mälestus tolleaegsest Olest kölab vastu mönest üksikust maalingust, kus köik värviaktsendid on allutatud hallile ja pehmele üldtoonile; ma nimetaksin ses ühenduses eriti „Suveöhtu Stockholmi skäärides“ ja „Sügis, Ångermanland“. Aga ka neile, kes tunnevad Olet, kui effektsete, pingerikaste ja temperamentsete karakterportreede loojana – tuletan siinjuures meelde J. Simmi, H. Visnapuu, A. Gailiti ja teiste portreid – valmistab kunstniku nüüdne näitus suure üllatuse. Kuigi nimetatud portreedes ilmnes shestikarakteristika körval palju psühholoogilist sisseelamist, osavat valguseffektide kasutamist ja teadlikku pintslitehnikat, ei olnud Ole nendes veel kasutamisele vötnud täit paletti, piirdudes pruuni, halli ja kollaka värviga. Nüüd on aga mulje, et maalikastis pole enam värvi, mida ta ei tahaks löuendile panna ja tema maalide koloriit sisaldab kölasid imprimatura hallist kuni puhta tuubetoonini välja. Löpuks tahaksin veel märkida tema ümberkujunenud maalimisviisi – tehnikat. See on muutunud väljaräägitult impressionistlikuks-pointillistlikuks. Aga muidugi ei ole siin mingit trafareetselt koolilikku, kunstnik kasutab küll pointillistlikku tehnikat, kuid teeb seda oma eesmärkide kohaselt ja tema temperamendist tingitud vabadusega, kasutades kord laiu, pühkivaid pintslilööke, kord pastoosseid värvikommasid, ja – kui ta seda vajalikuks peab – nöelteravaid värvipunkte. Mönes maalis kuhjab ta värvi närvilikkude pintsliliigutustega, aga sealsamas on teos nagu „Västergötlandi motiiv“ maalitud akvarellilikult ja turnerliku sulavusega. See on rikkalik kogu maalitehnilisi vötteid, mis tal on praegu käepärast ja mis lasevad tal materjali ja ainest käsitada suveräänselt. Ma ei arva siiski, et Eduard Ole praegune kunstnikunägu oleks mingi välise vöi sisemise murrangu tulemus, vöi koguni mönede eeskujude vöi möjude töttu tingitud ümberhindamine. Tarvitseb ainult meeldetuletada tema viimaseid kodumaal loodud teoseid, neid vörrelda maalingutega, mis on sündinud aastail 1945 ja 1946. Nende vahel leiab kindlasti sideme koloriidis ja maalist arusaamises ja need teosed lükkuvad üsna loogilisse ja kindlasse ritta varasemate ja hilisemate aastate toodangusse. Värvielemendi lisandumine pointillistlikku toonimaali ja selle edasiarenemine ekspressionistlikuks värvimaaliks on üsna loomulik teekäik ja kuigi sel teekonnal ei sattuta avastama uusi maailmu, rikastub ikkagi ühe kunstniku toodang sellega ja Ole panus Eesti kunstile on vaieldamatu. Näitusel on esitatud ainult kaks portreena möeldud teost – prof. Kaasikust ja prof. Suitsust. Ma usun, et esimene neist on üks artistlik tippsaavutus, ta on virtuooslik kuni viimase pintslitömbeni. Selline virtuositeet on kahtlemata huvitav vaadata ja imetletav, kuid pikema aja kestel vöib ta ka tüüdata. Ma imetlen siiski olelikku sädelevust, värvivalitsemist ja mitte köige viimases järjekorras distsipliini, mis selle rikkalikkuse koos hoiab. Prof. Suitsu portree on vaiksem ja hingestatum, kunstnikul on seal önnestunud luua intiimne ja hingestatud atmosfäär, millest kogu maali pind ühevörra köneleb. Kui vörrelda Suitsu portreed Oskar Kokoschka maalitud Werner Reinbarti portreega 1947. aastast, kus see teatri-inimene on ka kujutatud aiamiljöös, s. o. looduslikus ümbruses nagu Prof. Suitski, siis on ilmne, et Kokoschka on lasknud end kaasakiskuda enda kunstnikutemperamendist ja maaling on küll ehtsalt kokoschkalik, kuid modellist saab ainult tema välise karakteristika. Ole seevastu on end sümpaatsel viisil suutnud, tagasihoida ja teoses pääseb könelema luuletaja tundelikkus ja kultuurne tagasihoidlikkus. Ma mötlen, et nendest kahest portreest ma eelistaksin viimast. „Mees piibuga“ (autoportree) tundub mulle olevat poseeriv ja pisut bravuurne ning tal puudub see virtuooslikkus mis valitseb prof. Kaasiku portrees ja see tösidus ja sügavus, mis ilmestab prof. Suitsu potreed. Kui järgnevalt vaatluse alla vötta figuraalset elementi sisaldavad teosed, siis tahaksin märkida, et Ole ei ole seadnud endale neis mitte tösisemaid kompositsioonilisi ülesandeid. Tema figuraalsed teosed kujutavad enamuses istuvaid vöi pooliti nähaolevaid figuure maastiku taustal olles seega vaheastmeks portree ja maastiku vahel. „Reisil“ – mehe ja naisekuju Stockholmi tornide taustal on üks maaliline kokkuvöte paljuaastastest lahkumismeeleoludest. Triptühhon „Nomaadid“ on üpris möjuv teos, kuigi ma kahtlen, kas veepinna käsitus on päris önnestunud. Kui jätta töstmata küsimus näo vasakpoolse kontuuri asjatu teravuse kohta, siis peab ütlema, et „Pödravalvur mägedes“ on viimistluselt ja koloriidilt näituse naelu. „Nomaaditüdruk“ on üks terviklikumaid ja sisukamaid teoseid ja seal on nii tabavalt vastandatud üksik inimlaps looduse suurejoonelikkuse ja vöimsusega. Mulle tundub üldse, et Ole on ma parima nende aastate kestel just Lapimaa motiivides annud. Kui toredad on hämaruses hööguvad värvid „Keskööpäike Lapimaal“ ja kui kena, kuigi magus, on „Sinine järv Lapimaal“, samuti „Akkafjäll augustipäikeses“, need teosed on körgel määral viimistletud ja nendes on örnust ning sära. Hilisemate aastate toodangust tuleks esile tösta Norra motiive, neid iseloomustab laiem ja jöulisem värvikäsitus ja spontaansus, kuigi ma arvan, et Ole on parim siis, kui ta end distsiplineerib ja teose viimistleb. Tal on rida teoseid, mille suhtes ma jään üsna küsivale seisukohale, kuna kunstnikul on tulnud puudu püsivusest ja maitsest ja kus ta on rohkem usaldanud oma rutiini ja temperamenti, nendel momentidel on ta hädaohus kalduma magususse ja teiseltpoolt ähvardab toorus. Olgu neistki nimetatud „Metsamotiiv Bohuslänist“ ja „Värmlandi motiiv“. Ma ei saa pooldavalt suhtuda ka mitte lehtedesse, mis on pärit „Maalitud päevikust 1946/53“. Need on minu arusaamise järele siiski liiga visandlikud nii suurel hulgal näitusel esitamiseks. Terve näitus on röömustav tunnistus ühe andeka ja visa inimese vöitlusest eneseteostamise ja enesesäilitamise eest. Ma tahaksin veel öelda, et kuigi Ole kasutab impressionistlikke vahendeid, ei ole ta ometi impressionist – ta ei armasta mitte valgust ja öhu vibratsioone, vaid ta armastab maalimist. Talle ei ole mitte oluline päikesekiire säravus, küll aga värvi säravus. Ta ei ole mitte huvitatud kujundamisest vaid väljendamisest. Vöib olla rahul vöi mitte rahul tema üksikute teostega – ometi on tema looming tösiseks panuseks tema oma elutööle kui ka rahva kunstivaramule ja iga rahvas vöiks olla üsna uhke, kui tema kunstikogudes oleksid sellised teosed nagu Ole Lapimaa ainelised maalingud. Ole kunst on aastatega aina vöitnud värvirikkuses ja säravuses ja ta ei ole midagi kaotanud oma vitaalsusest ja mul on kiusatus öelda, et see on sümboolne ja omane kogu Eesti kunstile. |
|||||||
|
||||||||
