KUNSTIST PAGULUSES

"Kolm kohtumist Eduard Viiraltiga" Stockholms-Tidningen, detsember 1950

Rain Rebas
Stockholm

Esimene neist toimub ühe vana ajalehe-kirjutuse kaudu.
Nagu mingi ime läbi satub äkki sörmede vahele „Rahvaleht“ nr. 168, neljapäev 20. juuli 1939. a. Selles lehes on säilinud möned reisimuljed Kesk-Euroopast, mille kadumisest oleks olnud kahju. Toimetaja ise on aga olnud samal ajal Prantsusmaal. Ajalehes ilutseb harvanähtud pilt ja kirjeldus sellest kohtumisest on järgmine:

„Garçon, kas Viiralt on siin?“ küsime „Dome’i“ ukse peal, sest oleme kuulnud, et meie kunstnik külastab siinset „eestlaste kohvikut“ järjekindlalt iga päev.
Kohviku teener suunab pilgu leti ääre ühte nurka ja vastab: „Monsieur Viiralt pole veel saabunud. Ta tuleb kell 10. Tema koht on ikka seal leti ääres.“
Möni minut puudub veel kümnest ja varsti vöibki juba näha tuttavat kogu trotuaari äärt kohviku poole tüürimas. Viiralt ise! Kaabu alt tervejumelisest näost vaatavad kaks naeratavat silma kaugelt tulnud külalisi.
Trügime läbi rahvamurru leti poole.
„Un noir“ ütleb Viiralt kelnerile ja saab nina alla napsiklaasitäie musta kohvi. Murrab tugevate sörmede vahel suhkrutüki pooleks, pistab killukese suhu, rüüpab musta vedelikku peale ja ootab, mis eesti suguvendadel talle on jutustada. Viiralt ise pole suur jutumees, kuid tema vaikimises on mingi seletamatu sarm. Kogu ta olemusest hoovab seda sundimatut heatahtlikkust, mis on omane endassesüvenenud loovale vaimule.
Viina ta ei tarvita. Mitte üks tilk! Juba kaks aastat pole ta alkoholi ühelgi kujul suhu vötnud, isegi mitte ölut. Ei olnud hea, segas tööd.
Viiralti karskus piirdub alkoholist keeldumisega – ta suitsetab küll.
„Üks ‘Camel’ palun!“
„Ei kaameleid ma enam ei vöi kannata“, ütleb Viiralt ja ta silmanurkadesse poeb naerujoon. Kunstnik on olnud pikemat aega Aafrika Marokos, kaamelite maal. Sealt tuli ta alles veebruarikuus Pariisi tagasi.
Oma eluga on Viiralt rahul ja kui teda Tallinnasse tagasi kutsutud, siis raputab pead ja vastab ühesilbiliselt: „Ei“.
„Dome’i“ kohvikus viibides hakkab eestlaste seltskond varsti kasvama. Korraga leitakse nii palju, millest jutustada. Viiraltilgi on aina muhe naeruvöru suu ümber ja daamide vestluse sekka kukub aeg-ajalt ta tabavaid vahemärkusi.
Enne kojuminekut veel üks käik teispool tänavat asuvasse kohvikusse „Rotonde’i“, kus samuti sageli vöib kohata eestlasi. Kuid täna neid seal silma ei paista.
Meie oma salgaga liigume Montparnassist alla, läbistame üliöpilaskvartaali – Ladina linnaosa, teeme vahepeatuse isa Duponti juures ja jalutame soojas Pariisi öös Seine’i ääre välja.
Oleme Viiraltiga teistest veidi maha jäänud. Astume vaikides edasi ja tühjadel tänavatel kostab pikaldaste sammude öönes kaja. Must taevas pea kohal, laternaterivi peegeldumas jöe sogases vees.
Mu kaaslane ei tötta, kuigi on juba varajane hommikutund. Ta vaatab üles ja ütleb rohkem nagu iseendale: „Näe, Pöhjanael…“
Jälle vaikus. Siis tuleb lahkumisetund.
„Jumalaga, Viiralt!“
„Tervisi koju ja…“
Viiralt ei löpeta lauset, ta surub sönatult kätt, tal on järsku kiire… Veel käepigistus ja ta kaugeneb rutulisel sammul.
Kui vaatasin tagasi, nägin veel juba öhetama löönud hommikuse taeva foonil töusmas mäkke tema siluetti. Ikka mäkke.
Viiralt läks tagasi Montparnassile.

See köik toimus ajal, mil Hitler parajasti ölitas oma söjamasinat ja teise käega valmistus alla kirjutama söpruslepingut Staliniga. Me kodumaal olime enesekindlad nagu alati. Nüüd tagantjärele möeldes vöib tookordseid Balti riike vörrelda nende kolme pisikese vapra koduloomaga, kes marssisid metsa lauldes: “Siin ei karda keegi hunti!“ Aga ring meie ümber tömbus järjest koomale ja öhuruum muutus iga päevaga napimaks ja rusuvamaks.
Umbes tol ajal ilmus „Tänapäevas“ Ott Kangilaski luuletus „Avalik kiri Eduard Viiraltile“. Selles oli rohkem kohalike olude satiiri kui töelist kojukutset.

„Miks ikka su piltidel höljumas
see hirmus memento mori.
Ja ära neid naisi ja tüdrukuid
nii riidest lahti koori!
Miks istud sa, söber, Pariisis seal
ja maalid neid hirmsaid kokotte?
Tule Eesti parem ja sehkenda
Puhk & Poegade püülikotte!“

Köigile ootamatult keeras Viiralt kannapeal ringi ja tuli Eesti. Vaevalt tal selle toiminguga erilist kiiret oli – ruttamine ei kuulu tema loomusesse. Aga ta tuli ise. Pakkis ja jättis jumalaga nii palju kui seda oli vaja, ning oli ühel päeval jälle Tallinnas tagasi.
Tuli ja hakkas tööle. Temataolisele mehele oli ülesandeid kodumaal külluses. „Kristjan Raua portree“, „President K. Päts’i portree“, „Viljandi maastik“, „Eesti neiu“ mitmes eriväljaandes, „Monika“, „Astrid“ ja „ Väike Virve“. Lisaks poolfiguurportreed istuvatest naistest. Külastasin teda paaril korral Riigi Trükikojas ja nägin juuksepaelaga „Monika“ sündi. Samal ajal oli Kunstihoones näitus, kus sellest tööst üks proovitrükk oli esmakordselt välja pandud.

Viiralt on alati  olnud raskesti kättesaadav. 1949. a. küsisin kaasmaalastelt Pariisis tema kohta lähemaid andmeid. Mind hoiatati ette ja üteldi, et temaga pole vöimalik kokku saada.
Ühel öhtul, jalutades Etoile’i läheduses, jätsin siiski köikidest headest nöuannestst hoolimata väikese kirja ta perenaisele. Et soovin könelda näituse pärast, samuti, kui see on vöimalik, olen huvitatud tema töödest.
Päev hiljem olin just jöudnud oma hotellituppa. Vaatasin juhuslikult aknast välja ja nägin sissekäigu ees seisvat Eduard Viiraltit.
Küsisin kas tal on tulnud kaua oodata, on tal juhuslikult kiire?
„Ma ei tötta“, vastas Viiralt söbralikult ja aitas sealsamas otsida teed lähemasse kohvikusse.
Ta köneles, kuivörd lootusetu on Pariisi korterikitsikuses leida korralikku ateljeed ja üsna möödaminnes ka oma uutest töödest. Köigest hoolimata sain siiski mulje, et see ümbrus toidab teda ning et Pariis on muutunud talle köikide ja ajutise eemaloleku kiuste uuesti kodulinnaks.
Püüdsin saada löplikku lahendust sellele küsimusele ja ta seletas endise muutumata rahuga: „Siin ei küsi keegi, kes sa oled, tiitlid ning aukraadid ei maksa midagi (neid on Pariisis niigi ülikülluses!), ainuke mis loeb, on see mis sa oskad“.
Säärane ümbrus on Viiralti taolisele kunstnikule arusaadavalt paljupakkuv.
Veel möned sönad, tervitusi eesti kunstnikele Göteborgis, ja ta jätkas oma teed – täpselt nagu kord kümme aastat tagasi.

Kohtumisi on mitmesuguseid. Ühe kunstnikuga kokkusaamiseks ei ole teda ennast igakord mitte hädapärast tarvis. Aitab tema loomingust, ning see kokkupuutevorm vöib areneda igapäevasusest kuni üsna piduliku hetkeni.
15. detsembri öhtul oli Göteborgi Kunstimuuseumi näitusesaal puupüsti rahvast täis – Eduard Viiralti graafika ülevaatenäituse avamine, esimene selletaoline Viiralti näitus Skandinaavias.
Pärast muuseumi intendendi A. Westholmin sönavöttu köneles prof. Axel L. Romdhal, käesoleval hetkel üks Rootsi hinnatavamaid kunstiajaloolasi, kelle möju mitmetel uurimisaladel on ulatunud üle Euroopa piiride.
„Rahvas, kellel on säärane kunstnik, ei tarvitse kaotada usku oma tulevikku. Kunst on igavene ja selle öilsamötteliseks teenimiseks ainult vähesed välja valitud – Eduard Viiralt on üks neist.“
Need on ainult möned väljavötted sellest sönavötust.
Önnetuseks oli seal niivörd rahvast täis, et ainult vähestel jätkus kannatlikkust köikide väljapanekute pöhjalikuks uurimiseks. Kuid näitus kestab edasi ja on avatud kuni 7. jaanuarini. Jöulureedel saabus Pariisist Eduard Viiralti köige viimase töö – „Deporteeritud“ – esimene proovitrükk. Ka „Jutlustaja“ ja kunstnik Petroffi portree, millest on ainult üks akvatint-eksemplar, on nüüd välja pandud.
See näitus on köige paremaks kohtamiseks Eduard Viiraltiga, tema elutööga kuni siiani ja tutvustab seda suurt eestlast endsastmöistetava esinduslikkuse ning väärikusega.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann