KUNSTIST PAGULUSES

"Endel Kõksi kunstitee" Vaba Eesti Sõna, oktoober 1962

Paul Reets
New York

Endel Kõksi 50-a. juubelinäituse puhul New Yorgis esines 5. okt. tema loomingut analüüsiva kõnega kunstiajaloolane mag. Paul Reets. Toome selle allpool.

Endel Kõksi loomingu ulatus ja laiahaardelisus on otse ehmatavalt suur! Mitte ainult seda, et Kõks usinalt ja virgalt arvurikkaid maale on maalinud, peale selle joonistanud, illustreerinud ja kirjasõna kirjutanud, vaid päriselt ehmatav on Kõksile nii omane suveräänsus temale kaasaegsetes kunstistiilides, moodustes ja tehnika valdamisel. Kõks on maalikunsti kõigis tehnilisis lahenduse võimalusis, ja seda ilma erilise õppimise vaevata, nii vähemalt näib, sündinud meister ja valitseja. Kolmekümnendate aastate järel impressionismist kuni kuuekümnendate abstraktsuseni, olgu see stiil, moodus, nüanss, neid omandades, nendega improviseerides, neid hüljates ja tõsise kergusega uut, vajalikumat leides, see ongi laiahaardelisus. Muidugi valitseb sellises kunstniku natuuris, selliselt ettevõetud kunstiseikluslikus odüsseias hädaoht, ainult tehniliselt briljantseks pintslivõluriks saada – ja jääda! ning väsides – esimesse käe alla sattuvasse maneeri takerduda. Kõksi kaitsev deemonlikkus peab küll harukordselt sitke ja tugev olema, temale õnneks, meile rõõmuks. Kõks on endiselt ja julgelt kaugel eelpoolmainitud nõrkuse ohust.

Kõks ei ole vormilooja, nagu meil seda Kr. Raud näiteks oli. Vormi ja vormielementide loovalt sepitsemise jätab Kõks teiste hooleks, kuid neid omandavalt omaks võttes käsutab ta neid sellise rõhu, kaalukuse ja aktsendiga, mis eelkõige temale omane on. Tähendab, Kõks ei kao stiilidesse ära, ta suveräänselt valitseb neid, ja neid valitsedes avaldubki Kõksi kunstiliselt ütlemise ja väljendamise tugevus. Valitsevalt omaks võetule isiklikku kaalu, rõhku ja aktsenti anda, ei ole kaugeltki nii kerge ülesanne kui see silmale näib. Selline isiklik aktsent suure haarde meres on palju tundlikum vahend kui arvata võiks. Tundlikum, sest Kõksi kunst, ja nüüd on juttu selle sisulisest küljest, on hoopiski erineval tasapinnal, just seal kus seda silm ja harjumus otsida ei tihka ehk otsida ei julgegi.

Ühes oma jutuajamises (ajakiri Mana nr. 2, 1962) mainib Kõks kõige muu kõrval kahte momenti: intellekt ja tunnetus. Need kaks mõistet ongi tema loomingu avamisele võtmeks ja koos sellega selgitavad tema tõekspidamisi kunstist ja tema loomise ajest üldse. Intellekt-intellektuaalne, see on eelkõige mõistusliku tunnetuse terav selgus. Tunnetus ka tundest – ja on loomulik, et selline tunnetus tugevat südant eeldab. Mõtlikult tunda, mõtlikult näha, ka kunstis, ka kunsti, milline ju kindlasti mitte ainult puht emotsionaalne afäär ei ole.

Tunne – tehniline vormimise tugevus –tunnetus, midagi taolist oleks kunstis tasakaalustavate komponentide suhe. Muidugi ei ole sellise maandusega püütud absoluutset tõde püstitada, veel vähem kuldset reeglit üles seada, see oleks teooria ning kõigi teooriate võim kunstis on teatavasti vägagi minimaalne. Eelkõige on püütud, rajada teatud terviklikku printsiipi, tunnetus kui tervik, kunst kui tervik, inimene ja terve elu tema sees ja ümber kui tervik. Sest kindlasti terviklikkus ongi see, mis igal pool ja alati tähtis, tähtsalt ja elavalt elatav on. Tunnetuse, mõtte, vaimu primäärsus emotsionaalse ja materjaalse üle, see oleks Kõksi kunstis elamuse esimeseks sammuks. Teine ja veelgi tähtsam, sest Kõksi maalid on eelkõige kujutav kunst ja mitte filosofeerimine värvi ja joone abil, on selle tunnetuse silmale nähtavaks kujundamine. Kujundama ja kujutama, need on kaks sügavalt erinevat maailma. Kujutamine st. realism kunstis, näib reaalne olevat, on aga siiski, illusioon. Kas see nii ka minevikus on olnud, jääb küsitavaks, meie ajal siiski. Kujundus paistab olevat abstraktne, on aga konkreetselt reaalne. Paradoks! Kõksi loomingut vaadates, eriti selle viimase kümne aasta osas, mõteldes vaadates, sest tema juures vaatamine tähendab ka mõtlemist, siiski kaugel paradoksaalsusest.

Ehk selgub ka nüüd, et Kõksile kogu ta looming pikk ja keeruline Odüsseuse teekond on olnud. Ja on edasigi! Julgust ja kavalust nõudes, koos õnne ja ebaõnnega, koos juhuslikkuse ja kindla sihiteadlikkusega. Ka see on tervik! Seiklus kujutamisest ja jõudmisega kujundamisele, mis alles loomingu käed avas! Veelkord: kujutamine on reaalset illusiooni kaudu edasi anda, kujundada tähendab mõttele, tunnetusele visuaalset kujundit leida. Ehk selgub, miks kujutamine, too päikese tütre, võlurnümpf Kirke preili saar, selja taha jäeti ja miks nii vajalik oli tunnetusele reaalsemaid ja konkreetsemaid vahendeid otsida, omandada, leida. Ja eelkõige, et deemonlikult õnnistatud reeglipäratus suurim ja sügavaim reegel on. Vähemalt Kõksi kunsti juures.

Sellest kõigest räägib meile palju selgemini, hoopiski paremini, Endel Kõksi enese looming.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann