KUNSTIST PAGULUSES

"Erik Haameri elu- ja loominguteelt" Välis-Eesti, 31.03.1978

Rain Rebas
Stockholm

Kunstiajaloolane fil.lic. Rain Rebas esines Eesti Teadusliku Seltsi kutsel Stockholmis korporatsioon Sakala ruumides illustreeritud ettekandega Erik Haameri loomingust kodumaal ja võõrsil kunstniku 70. sünnipäeva puhul. Ka juubilar saabus Göteborgist temale pühendatud kokkutulekule, kus koosolekusaal oli täidetud viimse kohani. Alustame käesolevas numbris silmapaistva eesti kunstniku senise elu- ja loominguteekonna vaatlusi fil.lic. Rain Rebase esitluses.

Me võime kõnelda eesti kunstist üldiselt, laiemas mõttes, ja eesti kunstist kitsamas mõttes.

Eesti kunst laiemas mõttes on kõik, mis kunagi ja ka nüüd mahub selle rubriigi alla. Siin on nii minevikus kui olevikus arengusuundi ja tendentse, mida pole küllaldaselt läbi valgustatud, või uuritud. Mõni peatükk on täiesti puudutamata. Ma mõtlen eestlaste poolt kõige uuemal ajal loodud arhitektuuri.

Eesti kunst kitsamas mõttes võiks olla see kunst, mis meid vahetult ümbritseb ajas ja ruumis, näiteks eesti pagulaskunst.

Eesti pagulaskunst Rootsis on kahtlemata erinev sellest, millega kunstnikud tegelevad USA-s, Kanadas, kord varem Saksamaal, või Austraalias. Mida kaugemale me liigume ja jõuame ajas, seda erinevamaks hargnevad need pagulaskunsti harud.

Kõigepealt on impulsid erinevad, samuti nende impulsside löögivõime ja kandepinna tugevus. Maitselised erinevused on möödapääsmatud ja sõltuvad suurel määral keskkonnast, kus asume. Mis veelgi olulisem: kriteeriumid on erinevad.

Paralleelselt eesti pagulaskunsti eluavaldustega eksisteerib kunst Kodu-Eestis. Ka see kunst on tugevate mõjutuste all. Need mõjutused on mitmeti teistlaadi kui siin. Aga mõlemad, nii kunst maapaguluses kui Kodu-Eestis on välja kasvanud eesti kunstiloomingust iseseisvuse ajal. See omakorda toetub eeliseseisvusaegsete generatsioonide kunstimõistmisele. Palju rohkem me eesti moodsa kunsti arengus tagasi minna ei saa. Meil on tänapäeval vähe inimesi, kes evisid tunnustatud kunstniku positsiooni kodumaal enne 1944. aastat, kes sellena on edasi eksisteerinud maapaguluses, ja kes jätkuvasti sealpool merd on kõrgesti hinnatud. Eduard Wiiralt, Pallase esimene lõpetaja ja õppejõud, on kahtlemata kunstnik, kelle osatähtsus nii Eestis kui ka väljaspool seda püsib jätkuvasti säärasel kõrgusel.

Praegu tundub, et seitsmekümne aastane Erik Haamer mitmeti on varustatud eesti kultuurelu kontinuiteedi kandjaks. Tema nimi ja kunstilooming on rasketest muuranguaegadest hoolimata säilitanud huvi ja külgetõmbe jõu igal pool maailmas, kus asub eestlasi. Ma julgen eeldada, et huvi Haameri kui kunstniku vastu on kõige suurem ja pingelisem kodumaal. Et me Stockholmis ja Göteborgis oleme kogunenud tagasihoidlikuks austusavalduseks tema sünnipäeva puhul, näitab, et ta ei ole unustatud ka Rootsis.

Seoses juubelisünnipäevaga võiks ühe kunstniku elu ja tegevust mõningate lihtsate joontega kaardistada:

Sündinud Saaremaal, kus käis Kuressaare gümnaasiumis. Edasi õppinud Tartus, Kehalise kasvatuse instituudis ja kunstikool Pallases. Töötanud peamiselt Tartus ja Tallinnas võimlemisõpetajana, sporditreenerina ja kunstiõpetajana.

Saavutas silmapaistva tunnustuse ja tähelepanu Eestis kolmekümnendate aastate lõpul ja Teise maailmasõja ajal. Viibis Ruhnu saarel. Saabus Rootsi tunnustatud kunstnikuna. On asunud perekonnaga peamiselt läänerannikul ja Göteborgis. Sooritanud reise, mis on tugeva jälje jätnud tema loomingusse – Härjedaleni, Lofootidesse, Hispaaniasse ja Portugali. Maapaguluse aastate vältel on tal olnud kaks ulatuslikku ülevaatenäitust, üks Uppsalas 1976, teine Tallinnas 1970. Ta on esindatud paljude maade muuseumides ja kunstikogudes: Tallinn, Kaunas (1936), Rooma (1938), Budapest (1937), Moskva, Helsingi, Stockholm (1968) ja USA.

Suur osa tema töödest loominguajastust enne maapagulusse saabumist asub Tallinnas, peamiselt Tallinna kunstimuuseumi valduses.
See on see osa, mille kaudu eesti rahvas kodumaal tunneb Haameri loomingut. Tema hilisemad lõuendid on peaaegu kõik erakätes. Ta töid on paljude eestlaste omanduses. Haamer on olnud kuni tänaseni silmapaistvalt produktiivne kunstnik. Võiks ehk lisada, et kui Haameri looming mingil põhjusel oleks katkenud 1944, oleks tal siiski jäädava väärtusega koht oma suurte figuraalkompositsioonidega eesti kunstis.

Aga Haamer saabus maapagulusse väljakujunenud kunstnikuna. Tal oli olnud sõna tõsises mõttes edu, mitte ainult kodus, vaid ka väljaspool kodumaad, Kaunases, Budapestis, Roomas. Tal oli ettekujutus sellest, kuidas kunst näeb välja kodus ja suures maailmas.

Ühe Rootsi kunstniku kohta on üteldud, et „han hade sett något i världen och något i sig själv som han vägrade att slå ihjäl.“ Ma usun, et siin on Haameri situatsioon tabatud ainsas lauses. Ta valikuvõimalused kõige selle kõrval mida ta oskas, tahtis ja teadis, olid liiga kitsad. Nii tuli jätkta vanas vaimus ja ennast sisse lülitada rannamiljöösse ja loota selle miljöö uut viljastavat mõju.

Järgneb

“Erik Haameri elu- ja loominguteelt” Välis-Eesti, 11.05.1978

Rain Rebas
Stockholm

Kunstiajaloolane fil.lic. Rain Rebas esines Eesti Teadusliku Seltsi kutsel Stockholmis korporatsioon Sakala ruumides illustreeritud ettekandega Erik Haameri loomingust kodumaal ja võõrsil kunstniku 70. sünnipäeva puhul.

Lääneranna kohta on olemas mitmesuguseid vaatevinkleid. Kunstitsentrumina on läänerannik uus mõiste. Seda karget rannikut nimetati möödunud sajandil täiesti mõistlike inimeste poolt „looduse surivoodiks“. „Ja kogu minu ümber-maailma-reisi ajal“, kirjutab üks sajandivahetuse sakslane, „pole ma kusagil, isegi mitte Himaalajas, kohanud säärast groteskset kividemaailma nagu see mis ulatub Göteborgist Strömstadini“.

Üks kunstnike grupp nimetatud Varbergi koolkonnaks, oli oma positsioonid läänerannikule nihutanud juba 1893. Neile imponeerisid maastik, selle erakorralisus ning põhjamaisus, taevas, meri, kliima iseärasused, kaljude massiivsus, nõtke rannajoon. Need olid suures ulatuses rootsi impressionistid, kes nautisid videvikumeeleolusid ja taotlesid dekoratiivset sünteesi prantsuse eeskujude järele. Nende tööprogrammis puudus huvi inimese vastu, välja arvatud mõned esindusportreed. Carl Wilhelmsson, ise pärit läänerannikult, kasutas oma kaasrandlasi modellidena ja hakkas maalima suuri lõuendeid staatiliste ning õhuliste efektidega.

Üks Haameri eelkäijatest võiks olla Ivar Arosenius, humoristlike ning traagiliste tendentsidega. Et Haameri looming ei käinud kokku Halmstadi grupi või Göteborgi koloristidega, peaks olema arusaadav. Need olid aga kõige avansseeritumad rühmitused Rootsi kunstis neljakümnendatel aastatel. Göteborgi hilisem – Valandist pärinev koolkond Endre Nemesi juhtimisel jäi talle täiesti võõraks.

Nüüd algab pikaldane uus arenemisprotsess, mille lähtekohad asuvad Haameris eneses. Maastikud, kalurid, eepiline ainevald, tundra ja põhjamere saared. Ta katsetab korduvalt maastikuga ja inimestega. Panoraamid inimeste ja loomadega muutuvad ulatuslikeks, koos formaadiga kasvab tegelaskond. Inimeste heast rütmitundest juhitud grupeeringud on tal õnnestunud Lofootide maalingutes. Mass-stseenid ühel maalingul vajavad lavaliikluse mõttes elegantset lahendust ja kunstniku dirigeerivat kätt.
Ühes kirjutises seisab, et Haameri suureformaadilised maalingud on otsast otsani täidetud inimestega.
Haameri dünaamilisest kunstnikuisiksusest annab ka tunnustust et ta pärast õpilasaega kunagi pole tulnud mõttele maalida vaikelu.

Haamerit on nimetatud kargete meeste maalijaks. Tema meestüüpide galerii hakkab silma välise ponduse poolest. Nendes meestes on kahtlemata sisemist tasakaalu. Rind rinna vastu merega muutuvad nad arvestatavateks ning elastseteks nagu Wiiralt tiiger. Need mehed vajavad õiget elementi ja situatsiooni, et nende psüühhilised ja füüsilised väärtused ilmneksid. Kunstniku maalilõuendi ette heidetuna on nad abitud ja kohmakad nagu hülged, kes on tõmmatud veest. Kui sääraseid härrasid hakata salongidesse toppima, siis lendavad ukseraamid ja kristallkroonidega lühtrid klirinal maha. Siin on mänguväljal Haameri enese nonshalans igasuguse välise hiilguse ning peenutsemise vastu. Sellest on tingitud ka nende meeste sõbralik ja raske ning looduselähedane struktuur.

Dr. Vooremaa portree on selles žanris üks õnnestunumaid. On raske uskuda, et Haameri autoportreed annaksid meile õige käsitluse kunstnikust, kelle isik on siiski rohkem komplitseeritud ning originaalitsemata originaalne. Kaarel Liimandi joonistatud noor Haamer seevastu tundub otse ilmutuslikuna ja paljulubavalt lihtsana.

Juubilar ise nimetab ennast realistiks. Gustave Gourbet sattus konflikti etableeritud seltskonnaga. Haamer on vahest kõndinud niisuguse konflikti ääre peal. Ta on otsinud ja leidnud maa- ning elulähedasi impulsse Betti Alveri luuletustes ning alles hiljuti skitseerinud poeemi „Leib“:

Üle pimeneva palu
ruttab rahvas ummisjalu,
kõigeil on silmad vesised.
Naisi, orbusid ja mehi,
täis on murdepõld ja rehi,
kambrid ja kambriesised.

Haameri varasemate naisosaliste peaoksaks näib olevat töö ja traagika, karm ning otsustav võitlus igapäevase leiva pärast. „Kalevipoja“ illustratsioonides on eesti naine suure sugestiivsusega jäädvustatud. See ei ole mitte esimest korda, kus Haamer seda teemat tugevasti ja õrnusega puudutab. Mõned eriti kodumaal maalitud naiskujud, on kantud nagu mingist pead pööritama panevast unistusest ja uhkusest.

„Eesti madonnaks“ võiks nimetada Noort ema (1940) – lagedal maal istuvat naist imeva lapsega süles. „See on üks väärikamaid“ ja üllamaid kujusid eesti kunstis, kirjutab Mai Levin Erik Haameri kodumaa näituse kataloogis, millest on olemas ainult üks eksemplar.

Haameri satiir on kindlasti teretulnud seal, kus sellelaadiline suhtumine ei käi hea ühiskonnakorra sisse. Kuid tal on üht ja teist ütelda ka moodsa elu nähtuste kohta meie eneste hulgas.

Et Haamer tööd ja töömehi on kujutanud pateetiliselt-jõuliselt, see on üldiselt teada. Kuid sama potentsiaalset küllust leidub ka jõudeinimeste juures.

Göteborgi Eesti Majale kinkis ta suure pannoo, mille teemaks on üks moodsa elu häirivaid nähtusi – kamping. Sellel maalingul on mitu arenemisastet, niiütelda repliiki, üks nendest asub Stockholmis. Mind on palutud seda teemat kommenteerida ja ma olen teinud seda järgmiselt:

Haameril on tema kunstiloomingu algusest peale olnud endastmõistetav ning loomupärane vajadus randade analüüsimiseks. Tema kunst on just eriti sellest tuntud vaatevinklist võetuna sotsiaalne või ühiskondlik. Suured monumentaalsed lõuendid idealiseerivad tööd rannas, peamiselt kalapüüki.

Haamer näitab, eriti oma varasemas loomingus, inimesi, kes rannaga kuidagiviisi õieti ning päriselt ühte on kasvanud. Uus aeg on aga lükanud vaateväljale uued sotsiaalsed nähtused, uutmoodi laisklejate või peesitajate kaadrid, suvesemestrite rändkollektiivid. Mitmete kilomeetrite pikkused inimliha reservaadid Euroopa ning Aafrika liivarandadel on nagu meeletuletuseks meie kõikide kord nomadiseerivast algupärast. Need õnneotsijad, „päikese-kütid“, kaardimängijad, pallitagujad ja maroosinasööjad igasugustest kategooriatest, on nüüd muutunud paigalisteks rannas. Seal toimuvad kõikmoodi elunähtused ilmastikuolude peale vaatamata. Kaunis tükk loodust, äralõigatuna oma tõelisest funktsioonist, ägab sotsiaalse pinge ning kontsentratsiooni all.

Uutmoodi elunormid tõstavad pead, toovad endaga kaasa ka uutmoodi mõtlemise ja iseteadvuse, koguni uhkuse. Võibolla ka uutmoodi haigused või mingi moehaiguse. See uus ühiskond, individuaalselt mitteütlev, on teel meie kõikide poole oma ähvardava bingomentaliteediga.

Järgneb

“Erik Haameri elu- ja loominguteelt” Välis-Eesti, 25.08.1978

Rain Rebas
Stockholm

Haamer lõpetas Pallase 1935, olles olnud Nikolai Triigi õpilane. Kunstikool Pallase kohta on möödunud aastal ilmunud võrdlemisi asjaliku sisuga raamat, mida ka ajalehes on refereeritud. Seal kirjutatakse Pallase õpilaste initsiaalraskustest päras kooli lõpetamist. Paikapidavad on kooli direktori A. Starkopfi sõnad kooli lõpetajate kohta – „Tavaliselt noor inimene pärast kooli lõpetamist hakkab põdema nagu mingit kriisi. Kes sel kobamiste, otsimiste ajal suudab end leida, sellest saab tõeline kunstnik, kes aga mitte, see on kunstile kadunud hing.“

Haamerit peab nägema joonistajana tegeliku töö juures, et saada ettekujutust tema võimetest ja laadist. Kuid ta on kirjeldanud, kui raske oli algus iseseisva kunstnikuna, kui tohutut vaeva ning eneseusalduse proovilepanemist see nõudis. Tema esimesed Ruhnu matkad olid niisuguseks proovikiviks. Võib-olla just seetõttu on Ruhnu kui miljöö jätnud sugestiivse otsingute huvi Haameri loomingusse. Ruhnu naispere on teda inspireerinud suurteks ning traagilise sisuga lõuenditeks: „Üle rahutu vee“ ja „Väljatõugatu“.

Erik Haamer on tellimustöö täitjana nurgeline ja säärane ülesanne võib teistmoodi välja kukkuda, kui ausad kunstisõbrad seda on plaanitsenud. Tema idee haagib ennast kergesti groteskse külge või sinna, kus on tubli lonks huumorit sees. Täpselt nagu Wiiraltki paneb ta tähele mitmesuguste üleskruvitud elunähtuste koomilist külge. Teda on raske välja meelitada fassaaditsemise või võimude poolt ettekirjutatud positivismi peale.

Haamerile ei ole kunagi tulnud mõttesse maalida Pika Hermanni torni, Santa Maria della Salutet, Leninit, Rooma võiduväravaid või Siena toomkiriku fassaadi. Küll aga metsõunapuu sitket võitlust tuulte ja tormidega. Üsna hea hulk aastaid tagasi kasvas tema soov jäädvustada eesti kultuurelu silmapaistvaid konkreetseid isiksusi. Sellest ajast Eesti Üliõpilaste Seltsi XIII albumi kaanepilt vapustas neid, kelle närvid ei olnud kõige paremas korras ja kes olid ära unustanud, kust me tuleme. Meil on pagulaskonnas kandepinda komplitseeritud opinioonideks, mis ei ole alati ning igakord lõpuni läbi mõeldud.

Koopia originaalkäiskirjast „Sarema mehhe mötted 1846 aastal“ sisaldab järgmisi stroofe:

Mehhed, poisid ja ka naesed,
tüddrukud ja rikkad, vaesed,
Pimmed, tummad, kurdida ka,
titte emmad lastega….
Mehhed ni kui metsa tukkad,
Naesed pöesad kaddakad,
mehhi kül nad torkivad:
„Mingem linna kirjutama,
ue usso önne sama.

Naesed, kust se rummal tojo
Teile tulnud, minge kojo,
Tege riet, tehke tööd,
teie kolde esised !
Teie kord on koddo jäda,
Lapsi hoida, pörsad söta.
Riided pesta, katlad keta,
teo vaemud vasto vötta,
Ja siis ello maja ka,
kasinaste piddada !

Tüddrukud kui kurjad lambad,
naerdes näitvad emalt ambad.
Koltsed ni kui kullerkuppud,
tahtvad olla öitse nuppud…
Poisid vägga tohmad, lollid
Rummalad kui sea mollid…

Selle kirikuõpetaja poolt loodud teravustega vemmalvärsil on ka oma mõte sees:

See, kes tark ei lahku töest,
omma ussust iggavest.
Seda Jummal aitab ka
keige polest armuga.

Aga see laul kinnitab veelkord Saaremaa naiste legendaarset tublidust, mida ka Haamer oma loominguga on püüdnud näidata.
Üks teine õpperaamat Saaremaa tundmiseks on Aino Kallase „Lahkuvate laevade linn“. Tundub, et Haamer ebateadlikult ja instinktiivselt liigub selle raamatu motiivistikul. Seal jutustatakse kummalisest mehest, kes jättab lahkuvaid laevu jumalaga.

„Teda huvitasid ainult need, mis lahkusid. Ta soovis harjutada ennast kunstis, et jätta jumalaga. See oli tema meelest kõige tähtsam, ja ta elufilosoofia lihtne tuum. Peale laevade jättis ta jumalaga rändlindudega, seisis lagedal väljal ja jälgis, kuidas nende formatsioonid sõudsid üle pea.“

Kui tahaksime jõuda Haamerile pisutki lähemale, mõista tema laadi ja motiivistikku, siis peaksime võib-olla sagedamini sirvima ühe kunstniku loomingu päris-lähtekohti. Ta on kirjutanud:

„Kui päike paistis ja vihma sadas samaaegselt, oli Kuressaare kõige rohkem oma nägu. Telliskivikatused läikisid päikeses, lubjatud katuseharjad, korstnad, seinad ja müürid helendasid vastu tumedat taevast. Vihmapiisad sätendasid puude ja põõsaste lehtedel ja munakividest tänavad läikisid hubaselt. Kui veel juhtus vikerkaar taevas olema, siis oli see just nii suur, et ulatus üle kogu linna.

Kuressaare oli piimaarmastaja linn. Peaagu igas majapidamises peeti lehma, isegi kaht.  Suvel suvitasid lehmad päeviti linna avaratel karjamaadel, minnes vara hommikul ja kandes õhtuti oma rasked udarad koju. Õige linnalehm käis tänaval kitsal kivisel kõnniteel ja temale andsid kõik vastutulijad viisakalt teed.“

Wenn den Künstler will verstehen, muss in Künstlers Lande gehen.

Miljööprobleemid on uusnähtuseks Haameri temaatikas. Ta maalib linnaserval mahajäetud ja löösilöödud autot, skitseerib seda üheskoos varakevadise looduse puhkemisega Biskopsgårdenis. Noorus leiab oma fantaasiale tuge ka selles armetus eksistensis: laste lunastavas mõttelennus saab „SAAB“ veel kord sõiduki au sisse tõstetud.

Ja siis need tagasirännakud kodulinna, lahkuvate laevade linna. Haamer jutustab huumoriga ning hellitades pritsimeestest, moosekantidest ja kohvitädidest. Nende suurte suviste panoraamade garderoobid on rikkalikud, realistlikud ja nostalgilised.

Ulf Liljedahl kirjutab Uppsala kunstinäituse puhul: „Seistes tema mälestuspiltide ees Eestist – „Kohvilaud“ ja „Vabatahtlik tuletõrje“, tekib peaaegu tunne, et Haamer on osanud pöörata oma eksiilis oleku traagika kunstiliseks rikkuseks. Täie naudinguga annab atmosfääri vanas Kuressaares, liivi Grönköping (või soovi korral Combray): armunult ja sõbraliku satiiriga manab ta esile ammukadunud lapsepõlvemaailma, kus seltskonnadaamid, kindlakujulised pürjerid ja kahvatud teenijad liiguvad nagu nukumajas, ja kelle kohvijutud ning häälestamata puhkpillide helid jõuavad kaugusest meieni.“

Haameri kunstiline füsionoomia või ka credo on kord täies ulatuses välja arenenud kodumaal või nende impulsside kaasmõjul, mis on pärit kodumaalt. Kui me tahame vaadata tõsioludele näkku, siis peame avaldama arvamist, et Eesti ei ole kunstnikule, eriti maalikunstnikule, mingi tõotatud maa. Aga Haamerile see on seda. Haameri sügav kiindumus loodusesse ja inimestesse Eesti pinnal imponeerib jätkuvasti kodumaal. Me ei tohi unustada, et Erik Haamer, ilma et ta oleks sotsialistliku töö kangelane – kuid võib-olla just ka sellepärast – on üks meie rahva armastatumaid kunstnikke.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann