KUNSTIST PAGULUSES

"Geislingeni eesti kunstinäitus" Eesti Rada, detsember 1945

Harald Parrest
Augsburg

Kui neis oludes, millistes kuni hilise ajani oma maapaos elasime, suudetakse seevörra toota töelist kunsti, et paar-kolm isikut vöivad oma töödest koostada tähelepanuväärse näituse, siis see on üks neid elu- ja ajamärke, mis meil aitavad pead püsti hoida. Töepoolest, ükski seni Saksamaal nähtud eesti kunstiüritus pole sisendanud nii palju eluröömu kui kunstinäitus Geislingenis (kestab 1. – 14. detsembrini).

Näitusele annab tema üldöhkkonna Endel Köksi toodang kahest viimasest aastast, tervelt 70 numbrit, suur enamus ölis ja temperas tehtud tööd, paber aluspinnaks. See öhkkond on värviküllane, kirev, liikuv, rikas ja mitmekesine – ent mitte rahutu ega rahuldamata jättev. Sest kuigi vahest enamik Köksi töid on etüüdilist laadi ja möötudelt vähenöudlikud, kuigi nad näitavad aina otsinguid ja katsetusi igas suunas, igasugu zhüzheede kallal, siis ometi peaaegu igaüks neist annab ka juba kunstilise rahulduse, on midagi löpetatut oma visandlikus stiilis (näiteks kaunivärviline „Taluöu“, nr. 10 vöi jöuline „Neckari motiiv“, nr. 27). Viimast tagab Köksi haruldaselt arenenud värvimeel, maitse värvide ja mitmesuguste „üldtoonide“ valikus. Selles suudab temaga vöistelda ainult Pärsimägi (kes olevat söja ajal Prantsusmaal saksa KZ-laagris surnud) ja mölema öpetaja Vabbe. Vahest veelgi olulisem on aga Köksi eriline sügav intellektuaalsus, tung tasakaalu poole. Neist kahest eeldusest, meelte erksusest ja vaimu aktiivsusest, tuleneb teatavasti köik klassikaline köigis kunstides, see „vool“ vöi pigemini kvaliteet, mis ei ole kunagi katkenud ja mis peab ühekülgseid „isme“ ikka ja jälle sünteesima töeliselt inimlikuks, igakülgseks kunstiks.

Klassikalisele üldhoiakule on suurimaks ohuks literatuurne programm, tahe pakkuda ka „head“ „ilusa“ körval, mis pole meeleliselt ja orgaaniliselt realiteediga ühte sulanud, see jääbki alati lonkama päriskunsti körval. On öpetlik, et isegi Köks, prantsusliku kooli öpilane, on lasknud end kaasa kiskuda sentimentaalsest hetkest söja löppemise paiku ja protestiks natsliku vöimuhullustuse vastu loonud rea tuschijoonistusi sümboolseil teemadel, nagu „Vöim“, „Hirm“ jne. Need huvitavad ajadokumendid ei saavuta aga kunstiliselt sajandikkugi sellest, mis pakub täiesti mitteühiskondlik „Pargitee“, nr. 60, pisike haruldaselt värskemeeleoluline ja peen asi. Samuti erineb ekspressionistlik maal „Alarm“ ebasoodsalt Köksi muust toodangust. Köik muud, enese nähtud motiivid on aga käsitletud värskelt, alati uudselt, julgestavalt mehelikus vaimus, ent jöhkrusteta. Rannapilt „Teekonna algul“ kujutab eesti pögenikke paatidesse astumas, ent sisuraskus on siin leidnud vastava meelelise, mitte kirjanduliku, väljenduse.

Esiletöstmist vääriks terve rida Köksi asju – nimetagem „Magajat“ ja „Hommikut“, kahte kindlalt komponeeritud, värvipindadest ülesehitatud asja, eluküllast „Tantsivat hispaanlannat“, örna maali „Kohvikus“, „Lill kausis“ mustrilise taustaga, mis meenutab Köksi maale söjaeelseist aastaist ja teeb meile selgeks, kuivörd ruumilisemaks on muutunud Köksi maalikäsitus jne. jne. Niihästi motiive tsirkusest kui lilli, vaateid metsast kui ka linnast, puid ja inimesi on see alati saagiahne kunstnikusilm tabanud ja omas nägemisviisis edasi andnud nende asjade värviilu struktuursuse ja öhkkonna.

Erich Lepsi alati enam-vähem korralikest ja rahulikest ölimaalidest on seekord parimad „Ulmi vaade“ nr. 5 ja „Vaade Ulmile“ Münsteriga, nr. 7. Laitmatu on kodumaa-aineline „Nurme veski Pärnumaal“ ja erilise idüllilisusega paelub värviline joonistus „Zundevärav“.

Elfriede Leps-Estami ilutsevaist stilisatsioonest tuschis, millistega kunagi hiilgas Beardsley, sobivad möned töesti väga hästi illustratsioonideks Tuglase fantastilisele „Androgüüni päevale“. Siin on literatuur omal kohal! Parim asi on „Aias“, nr. 5.

Enam-vähem uus nimi eesti kunstiparnassil on Hans Tsirk. Tema söejoonistused öigustavad aga esinemise täiel määral – need on tugevasti isikupärased, jöuliselt karakteriseerivad asjad, milles ilmneb realistliku varju-valguse kasutamist kui ka ekspressiivset monumentaalsusetaotlust, nagu seda äärmuslikul kujul harrastas Kristjan Raud oma viimases loominguperioodis. Mitmed Tsirki joonistused esitavad mällusööbival kujul motiive haiglast ja reedavad sellega autori arstikutse.

Juhan Hennoste Memmingenist näitab üsna tähelepandavat maitset kui ka tehnilisi vöimeid oma örnades joonistustes ja elavais akvarellides, näiteks „Pääle esimest lund“, nr. 1. Kaks paari „vanu eestlasi“ rahvaröivais on esitatud selle aine kohta haruldase elavusega, otse ülemeelikusega.

Kunstnik Endel Köksi külastamas

Veetnud vaikse tunni Geislingeni kunstinäitusel ja nautinud endamisi ühe ning teise maalingu ees seda röömu, mida hea kunst meisse sisendab, hakkad tundma huvi ka looja isiku vastu. Kuidas on nemad Saksamaal elanud söja kestel ja kuidas nad elavad praegu? Nagu möni maastik reedab, elab kunstnik Endel Köks Geislingenis. Nönda on vöimalus otsekohe teda külastada. Möeldud, tehtud.

Kümmekond minutit hiljem seisangi kuskil katusekambri ukse taga ja koputan. Astunud sisse, taban kunstniku töölt. Lehemehena olen muidugi huvitatud, kas oli tal vöimalusi töötada omal alal ka hitlerismi ajal vöi pidi ta orjama kuskil söjatööstuses.

Ei, söjatööstuses mitte, kuid orjanud ta on. Nimelt kuskil Löuna-Saksamaal, külas. Seal ta on töötanud puusepana sakslasest peremehe juures, kes on olnud ühes oma suguvösaga köva nats.

Loomulikult ei saanud siis ka elu niisuguse peremehe juures kuldne olla. Aga et prantsuse söjavangidest töökaaslased on olnud toredad, siis pole olnud viga, kuigi tööpäev olnud pikk, nimelt 11 tundi.

„Kuidas puutöölisena toime tulite. Kas tundsite varem seda tööd?“
„Sugugi mitte. Töötasin tükitöö alusel ja teenisin naeruväärt vähe. Pahatahtlik peremees, kes kahtlustas, et ma öige puutööline ei ole, tegi mu palgalehele iroonilisi ääremärkmeid,“ sönab Endel Köks ja toob paar palgalehte välja, mida ta hoiab mäletusena oma halvast ajast.

Peremehe iseloomustamiseks ta toob veel näite. Viiulikunstnik Avasalu on tulnud kord külla ja jäänud E. Köksi juurde ööbima, milline asjaolu on aga peremeest nii vihastanud, et sellest ajast tulnud köva kokkupörge. E. Köks on tahtnud siis töökohast lahkuda, kuid tööamet pole lasknud teda minema. Ja nönda ta siis töötanud puusepana kuni liitlasvägede tulekuni. Need töid talle elu ja uued töövöimalused oma kunsti alal.

„Kas te puusepa töö körval kunstnikuna sugugi ei töötanud?“
„Mul puudusid värvid. Nende puudusel olin sunnitud haarama sule järgi. Ning nönda sündiski see väike sari graafilisi asju, mida näitusel nägite.“

„Uutes oludes olete väga produktiivne olnud – lühikese ajaga olete loonud nii suure arvu töid!“
„See ei ole palju,“ vastab E. Köks tagasihoidlikult ja jutustab, et materjali hankimine nöuab palju ajakulu. Kui eestuksest välja visatakse, tuleb tagantukse kaudu uuesti kauplusesse pugeda, sest värvi ja paberi saamine pole lihtne. Kuid tarvilisel määral neid hangitud on. Töö selle taga ei ole seisnud. Peaasi on vabadus, mis laseb kunstnikul jälle täiel määral pühenduda loomingule.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann