KUNSTIST PAGULUSES

"Värv ja vorm. Sügis saabub kunstiga" Vaba Eestlane, 05.11.1966

Abel Lee
Toronto

Üheks kindlamaks sügise tunnuseks, eriti eesti ühiskonnas, on algav kunstinäituste hooaeg. Kunstnikud on väga hästi teadlikud, millal suvilad suletakse ja millal publikul on aega tähelepanelikult loomingut vaadelda. Tänavu sügisel on kunsti frondil, erakordselt suur aktiivsus.

Esimesena avas näituse J. Saarniit Peetri kiriku saalis (okt. 1 – 9), järgnes Ants Vommi ühepäevane hiljutise Euroopa-reisu illustratsioonide näitus (okt. 23) samades ruumides. Järgnesid Rutt Tulvingu litograafiate näitus Bendale’i raamatukogus (Okt. 15 – nov. 4), Rootsis eluneva Endel Kõksi maalide näitus Bergdon galeriis (okt. 21 – nov. 5) ja lõpuks Osvald Timmase uute tööde erinäitus Pollocki galeriis (okt. 24 – nov. 5). Asudes nii asjalikult kui võimalik näitusi vaatlema, konstateerime, et käimasolevad kolm näitust on kõrgekvaliteedilised.

Ants Vomm’i ühepäevane näitus Peetri kiriku saalis ei pretendeerinudki loomingulisele ülevaate näitusele, vaid oli tema hiljutise Euroopa reisi ligi kahestsajast joonisest koosnev illustratsioon. Nendes dushis, pliiatsis ja pastellis valmistatud, inimesi interiööre ja maastikke käsitavates visandites kerkib Vomm esile meisterliku joonistajana. Resultaat on jõulisem ja ilmekam, kui töö on vähema töötlusega ja lihtsam. Pastellid, kus visandi värskus on töötluse tõttu kadunud ja lõpetamise jõud ei ole veel sisse töötatud, mõjuvad nõrgematena. Ants Vomm on julge joonega ekspressionist, kelle väljendus peitub figuuride liigutustes ning hoiakus ja mitte nende ilmetes.

Rutt Tulvingu litograafiate näitus Bendale’i raamatukogus on kahjuks nii kaugelt idapoolses linna servas, et võibolla kõik kunstihuvilised ei leia aega seda külastada. Sellest oleks kahju. Litograafia on graafiline tehnika, mille originaal kujundatakse lihvitud kivil ning paljundamine toimub trükkimise teel. Esitatud on 12 keskmise suurusega (umbes 16x20 tolli) äratõmmet. Nendest on 7 ühevärvilised, ülejäänud kahe- ja kolmevärvilised. Esimese pilguga veendume, et Tulving (vähemalt nendes töödes) on maalija mitte joonistaja. Ta on emotsiooniliselt ekspressiivne, kallakuga abstraktsesse. Must-valgete ja pooltoonide helenduvalt keskele kontsentreeruvates pindades valitseb maaliline tasakaal. Ilmekates, poolabstraktsetes vormides kajastub mingi rahutus, ning ainult aimatav sümbolism. Tundub, et tiitlid rõhutavad asjatult realismi, neutraliseerides tööst kajastuva meeleolu. Samuti tundub mitmeski töös värv täiesti ülearusena, luues segava dissonantsi nii kujunduses kui ka delikaatsetes pooltoonides.

Endel Kõksi näitus Bergdon galeriis koosneb 30 keskmise suurusega õlimaalist. Kolm esimest kvaliteeti, mis vaatlejat haaravad, on fantaasia, koloriit ja tehniline pinna lõpetus. Kõks ei ole kunagi olnud emotsionaalne maalija, vaid distsiplineeritud tehniline viimistleja, kes siiski selle läbi kujundab vormid ja pinna, mis lõpptulemusena selgesti kirjeldavad seda loomingu pinget, mis Kõksi sunnib maalima ja mis on kunstiloomingulise lõppresultaadi eeltingimuseks.

Kujundatud vormid on puhtabstraktsed, komplitseeritud ja fantaasiarikkad. Neisse on segatud geomeetrilisi peaaegu tehnilis-joonestuslikke pindasid ilmse eesmärgiga maalilisse ja huvitavasse vormide ja värvide kaosesse tuua korda ja siduvaid elemente. Vaatamata geomeetrilisusele mõjuvad nad maalilistena täispinnaliselt tihedalt läbi töötatud kompositsioonis, luues lühisügavusega kolmedimensioonilise koloriidiatmosfääri, mis mõjub hinge vaateaknana – täis fantastilisi elamusi ja muljeid. Koloriidis eelistab Kõks sini-punaseid variatsioone, tasakaalustades sütena hõõguvat punast või oranzhi jääkülmade siniste pritsmetega. Tehnikas on ta täpne ja emotsioonitu, peidetuna pointillismi kalduv. Looming on abstraktne ning väheste eranditega samailmeline, milles eraldi grupi moodustab seeria (9) „Letters To Joy“. Keerulised abstrakt-poeetilised tiitlid ei ole tõelises loomingus tarvilikud, see tundub kunstlikult töösse hinge sisse puhumisena.
Kõksi näitus on tugev isikupärase loomingu demonstratsioon ja esitatud valimikus on raske leida nõrkusi.

Osvald Timmas, kes esineb Pollocki galleriis, on Kanada eesti kunstnikest kindlast üks aktiivsem, produktiivsem ja kõige suuremal määral eksperimenteeriv. Ta üritab iga näitusega pakkuda midagi uut ja üllatavat nii käsituses kui ka tehnikas. Seni on ta töötanud peamiselt akvarellis ja vähemal määral õlis, kuid sellel näitusel esineb ta tema enese poolt välja kujundatud segatehnikaga, milles must-hallis sillerdavad ornamendid on saavutatud vee valgumise trükkimise ja väikeste shabloonide abil, kuna kõike ühendav rauaoksüüdi mustriline pind kujuneb mehaaniliselt roostetamise teel. Puht loovateks elementideks jäävad kompositsiooniline kujundamine nii toonide, ornamentide kui ka roostepindade osas, samuti toonide vahekordade kontroll, mis tuleb oma tehnika täielikust valitsemisest ja milles Timmal on saavutanud suurepäraseid tulemusi. Väga palju tänapäeva kunstis on tehnilist-mehaanilist laadi, mis paneb rõhu materjalidele ja effektidele, kusjuures ei püüta töös väljendada loomingulist ideed, pigemini antakse tööde grupile terviku ilme. Siinkohal ei taha hakata ühtegi tööd esile tõstma, sest igaüks nopib oma fantaasiale vastava kompositsiooni. Alumises ruumis tuleb näitusele kahjuks tööde liiga suur arv, kuna huvitavad kompositsioonid mõjuvad ühes koos ja kokkusurutult monotoonsena. Timmas on saanud ka hea publitsiteedi „Toronto Daily Star’is“ ning jääb üle teda õnnitleda kordaläinud näituse puhul.

Külastus New Yorki sealse E. Haridusseltsi poolt korraldatud kunstinäituse avamisele oli allakirjutanule meeldivaks elamuseks mitte üksi sellepärast, et kohata vanu kunstnikest sõpru ja koolivendi, vaid rõõmustav oli ka esitatud loomingu kvaliteet. 41 tööst koosnevast näitusest võtsid osa järgmised kunstnikud; Hennoste, Kõks, Lind, Lee, Nurmet, Ojamaa, Paris, Patrason, Riig, Rüga, Tsirk, Veeber, Vihalem. Töödest on meelde jäänud Hennoste tõsisekõlalised riidekollaazhid, Kõksi problemaatilised kompositsioonid, Lind’i soojaatmosfäärilised vaikelud, Patrasoni (kes olevat torontolane) monokroomsed kollaazhid, Rüga julged (nii koloriidilt kui ka kompositsioonilt) õlimaalid, Tsirk’i abstraktselt müstilised (süsi) ja poeetilised (õli) maalingud, ning Veeberi alati imponeeriv graafika.

Henry Moore’i palju kõmu tekitanudi skulptuur „Archer“ on saabunud Torontosse ja on paigutatud talle määratud kohale omal ajal samuti palju kõmu tekitanud uue raekoja ette. Torontolased võivad olla õnnelikud, et neil ei ole mitte üksi maailma üks huvitavamaid raekodasid, vaid et nad omasid ka tänapäeva tuntuima skulptori kindlavormilise teose.

13. novembril toimub Torontos Peetri kiriku saalis Toronto Kunstnike Koondise traditsiooniline sügisnäitus, milleks tehakse praegu ettevalmistusi.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann