KUNSTIST PAGULUSES

"Kunstiteose nimest" Vaba Eestlane, 14.01.1967

Endel Kõks
Toronto

On olnud meeldiv lugeda Abel Lee asjalikke ja asjatundlikke artikleid „Vaba Eestlase“ veergudel, aga ühes viimases kirjutises (vt. „Sügis saabub kunstiga“ V.E. nr. 82, 5.nov. 1966) asub ta kunstiteoste tiitlite suhtes negatiivsele seisukohale, väites, et need kas neutraliseerivad teoses kajastuvat meeleolu või et need tõelises loomingus pole tarvilikud ning tunduvad teosesse kunstliku hinge sissepuhumisena.

Iseenesest on see küsimus sekundaarse tähtsusega, sest ühegi kunstiteose väärtus ei olene tõesti mitte sellest, milline nimi talle on antud, kuid ometi on mõningaid momente, mis muudavad Abel Lee väite vaieldavaks. Vaadeldes Paul Cézanne maastikke me pole enam huvitatud kas on kujutatud St. Tropez’i või Jas de Bouffani motiive, vaid oleme võlutud tema maalimisviisist ja kujundamisoskusest ja Cézanne ise polnud kindlasti mitte huvitatud mingi maakoha topograafilisest kirjeldamisest, kuid ta on ometi kasutanud nende maakohtade nimesid oma maalide tiitlitena. Keskajal maaliti tohutu arv madonnasid mille puhul kellelgi ei pruukinud kahtlust tekkida mismotiivilise maali või kujuga tegemist oli, aga ometi on paljudele neist nimeatribuudina lisatud veel Madonna – lindudega, – inglitega, – pärjaga, – tallega jne. Ja kubistid on maalinud sadu natüürmorte, lisades nimeatribuudina kas – pudeliga, gitarriga, õuntega, klaasiga, kinnastega või ajalehega. Ei või arvata, et antud juhul oleks maalingu peateemaks olnud tiitlis mainitud ese, sest on teada kubistide lähtekoht teose ülesehitamisel ja peateemaks on nende maalides ikka olnud pinna ning ruumi konstruktiivne lahendamine.

See vajadus püsib ka tänapäeval ja on just eriti kehtiv objektitu kunsti puhul. Ma olen kindel, et kui ma küsiksin Abel Leelt, mida ta arvab Piet Mondriani „Kompositsiooni“ kohta, ta ei teaks millist teost ma mõtlen, kuid küsides tema arvamust sama kunstniku „Broadway Boogie Woogie“ kohta, on tal kohe selge, millisest teosest on juttu. Kunstnikud kasutavad mitmesuguseid viise oma teoste tituleerimisel – Jackson Pollock lihtsalt numereeris oma maalinguid, kuid sel puhul on raskus selles, et number iseendast on ka abstraktne ja meie mälus ei püsi side kahe abstraktsuse vahel. Ameeriklane Robert Motherwell on maalinud 80-ne numbilise seeria teemale „Elegies to the Spanish Republic“ ja sakslane K. R. H. Sonderborg paneb oma teoste tiitleiks kuupäeva ja isegi kellaaja, mil ta vastava maali on teinud, näit. „2.9.57, 10.01 – 12.25“.

Peab arvama, et kunstilooming ei lõpe ei täna ega homme ja kui kunstiteoste nimedeks oleksid ainult „Maalingud“ või „Kompositsioonid“ siis ei suudaks peagi enam keegi nende vahel vahet teha ja poleks mingit võimalust nende üle ei suuliselt ega trükisõnas mõtteid vahetada. Kunstnikud, kes oma teosed jätavad ilma tiitliteta pole seda osa küsimusest lihtsalt lõpuni mõtelnud.

Sel küsimusel on siiski ka teine aspekt – ja see on kunstiteose sisu kui selline. On kindlasti kunstnikke kelle teostes emotsionaalne sisu puudub, või on vähemalt tugevasti allasurutud, kuid sama kindlasti on kunstnikke, kelle puhul väliselt tingitud või sisemalt kantud emotsioonidel on loominguliselt primaarne tähtsus. Ja lisaks veel ulatuslik vaheskaala nende kahe äärmuse vahel. Seega oleks suurel osal kunstiloomingul elamuslik ja sellest johtuv väljenduslik sisu – ja mis peaks keelama kunstnikku sellele elamuslikule sisule mitte vihjama vastava tiitliga? Teose nimi on sel juhul täiesti õigustatud viide sellele emotsionaalsele, meeleolulisele või ka psühholoogilisele lähtekohale mis kunstnikul on olnud vastavat teost luues. Ega Jan Sibelius pole kogemata ühte oma sümfooniat nimetanud „Finlandiaks“ või Karl Ristikivi ühte oma romaani „Hingede ööks“. Võiks ju laiendada kogu probleemi ja küsida, miks võib olla filmidel, luuletustel, romaanidel jne. nimed, aga kujutava kunsti teostel mitte? Miks ei nimetata neid pelgalt  „Raamat“ ja „Luuletus“? Jaa – miks on meil, inimestel, nimed? Näib, et õhtumaise kultuuri üks oluline osis on semantiline täpsus vajadus isikuid, objekte ja nähteid võimalikult tabavalt ja kiiresti defineerida ja karakteriseerida. See on lihtsalt tarve kommunikatsiooni järele.

Kokkuvõttena võib küll väita, et on vähemalt kaks olulist põhjust miks ei saa nõustuda Abel Lee seisukohaga kunstiteoste nimede suhtes: esiteks praktiline vajadus vahetegemiseks nüüd ja tulevikus üksikute kunstiteoste vahel, ja teiseks kunstniku loomulik õigus oma teost karakteriseerida nende sisuliste kvaliteetide kaudu, mida ta on oma teoses taotlenud.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann