KUNSTIST PAGULUSES

"Kunstnike tee paguluses" Meie Kodu, august 1953

Kirivestlus Eduard Rügaga
Sydney

Pöördusime Eesti Kujutavkunstnike Keskuse esimehe Eduard Rüga poole ta 50. sünnipäeva puhul ja palusime tal jutustada enesest ja meie kunsti olukorrast paguluses. Avaldame alamal kirjaliku usutluse.
Palusime tal esmalt jutustada oma loomingulisest tegevusest paguluses. Küsisime millist ainevalda on käsitanud viimasel ajal ja kuidas on maailma kunstivaramute nägemine mõjustanud loominguprotsessi?

“Mõne üksiku vihjega püüan kõnelda oma loomingust, kuid südamesoojusega tahaksin pajatada eesti pagulaskunstist. Enamusel eesti kunstnikkonast ei olnud seda õnne, et oleksid saanud kogu elumõtte ja energia pühendada loomingule. Ikka on tulnud end jagada kahele: igapäevasele tööle ja loomingule. Eriti teravalt kerkib see esile paguluses. Öö ja puhketundidest tuleb nagu varastada loominguaega – õieti öelduna oma tervise arvel. Erilise trotsi ja imetlusväärse visadusega jätkab eesti kunstnikkond loomist. Kui kord kodumaa kutsub, siis ei pöördu me sinna tagasi tühjade kätega. Kindlasti erineb see palju meie iseseisvusaegsest loomingust, sest maailma kunstivaranduste nägemine ei jää mõjuta. Erksam osa me kunstnikkonnast üha maadleb värvi ja vormi probleemidega ning püsib moodsal joonel.
Minu endagi loomingus on nelja viimase aasta jooksul sündinud täieline murrang. Endine realistlik laad (jutustava sisu  rõhutamine) on uutes töödes taganenud rikkaliku vormikõne – joone ja pinna ühenduse ees. Värvilistes gravüürides on värvil sama ülesanne kui joonel ja pinnal. Ka uute trükitehniliste võtete kasutamine on andnud päris häid tulemusi.”

Kas peale otsese kunstiloomingu on aega jätkunud ka rakenduskunsti jaoks?

“Saksamaal illustreerisin P. Lindsaare “Vana hobuse”, “Koguja” I ja II ning lõikasin vinjette “Kauge Kodule”. Siin on valminud mõned eksliibrised.”

Mitmel välisnäitusel peale asukoha maa on olnud võimalusi esinemiseks ja millised näitused olid eesti kunsti tutvustamisel olulisemad? Milline oli arvustuse suhtumine?

“Olen esinenud pea kõigil E.K.K. Keskuse poolt korraldatud kunstinäitustel. Kõik välismaisele kunstipublikule korraldatud näitused on väga olulised eesti kunsti tutvustamiseks. Seda ülesannet on ülimalt täitnud Kopenhaageni, Amsterdami, Haagi, Pariisi, Montreali, Müncheni, Göteborgi, Stockholmi ja mitmed teised näitused. Arvustused olid kiitvad ja hollandi ajakirjandus seadis balti graafikuid isegi eeskujuks, kellelt võib midagi õppida sel alal. Montreali näituse puhul kirjutas suurima prantsuskeelse ajalehe tuntud kunstikriitik Jean Denechaud: “Värv, liikumine, väljendus. Need on selle briljantse näituse väärtused. Eesti kunst on kõikjal äratanud tähelepanu.”
On väga vajalik, et meie organisatsioonid kasutaksid seda relva meie kultuuri tutvustamisel.”

Kas organisatsioon on suutnud täita temale pandud lootused? Milliseid kavatsusi on organisatsioonil tulevikus? Milline osa on meie kunstnikel välispropagandas ja millised on senised saavutused sel alal?

“Ei julgenud selle mõtte algatajad, kunstnik Endel Kõks ja teised, unistadagi, et sellest organisatsioonist võis kujuneda eesti pagulas-kunstielu juhtiv ja määrav tegur. Keskusega on liitunud kogu eesti paguluses viibiv kunstnikkond. Keskusel on praegu 42 liiget. Juhatus asub kahel maal – Rootsis ja Ühendriikides. Asjaajamine toimub kirjateel. Samuti ka valimised igal aastal. Liikmetega peetakse kontakti ringkirjade kaudu. Keskuse õhutusel ja korraldusel on toimunud ligi 50 kunstinäitust mitmel maal. Keskuse rikkalik arhiiv annab täieliku ülevaate kõigest kunsti alal sündivast.
Käesoleval aastal juhivad Keskuse tegevust E. Kõks, J. Nõmmik Rootsist, E. Rüga, K. Pehme ja H. Mets Ühendriikidest.
Käsil on toetajate-liikmete värbamise aktsioon, mida püütakse läbi viia ülemaailmilises ulatuses. Kunstnikkond ei suuda üksi meil eesti kunsti osas kanda olevate missiooni läbi viia, vaid Keskus vajab abi kunstisõprade näol.
Ootame jõululauale kunstiraamatu ilmumist. Raamat ilmub Eesti Kirjanike  Kooperatiivi kirjastusel rikkaliku pildimaterjaliga eesti-inglise- ja eesti-rootsi-keelse tekstiga. Teksti osa kirjutas raamatule prof. A. Tuulse.
Kunstinäituste osas on ettevalmistusel mitmeid näitusi. Kavatsusel on graafikanäitused Saksamaal ja Norras Oslos.
Pagulas-kunstnikkond on oma osa meie välispropagandas täitnud ilma suurema kärata. Väikerahvas, nagu meie oleme, on suuteline end maksma panema oma kultuuriga. Balti rahvaste kõrge kultuur on leidnud imetlust ja austust kõikjal. Suur arv näitusi ja üksikkunstnike saavutused tõestavad seda. Mitmed meie kunstnikest on saavutanud auhindu välismaistel näitustel ja mitmed välismaa muuseumid on ostnud eesti kunstnike töid oma kogudesse.”

Kas igapäevase päevatöö kõrval jätkub veel aega ja jõudu loominguks? Milliseid kavatsusi on isikliku loomingu osas?

“Muidugi tuleb loobuda väga paljust napi aja säästmiseks loominguks. Kes oskab leppida sellise olukorraga, see suudab ka luua. Visadus ja püüdlikkus on meie inimesele omane olnud alati. Kunstnikule on see praeguses olukorras saanud evangeeliumiks.
Juba Pallase lõpetamisel seadsin enda elusihiks värvilise gravüüri viljelemise eesti kunstis ja seda püüan ka jätkata.”

Kas on aega jäänud veel ka mõnele kõrvalharrastusele?

“Olen loobunud kõigest, mis kuidagi segab loomingut. Keskuse töö juhtimine ja lugemiskirg on ainsad, millele aega ohverdan. Minu lemmikala, male, on jäänud täiesti unarusse. Kaugele noorusmaile unustasin ka spordi.”

Kas on Ameerika mandril väljavaateid kunstnikuna leiba teenida ja ülespidamist saada muu tööta?

“Kahjuks pean vastama ei. Kogu ameerika elu rajaneb ärile, samuti on ka kunst allutatud sellele. Teose müügi korral võetakse kuni 50% kulude katteks. Ka kunstinäitustel esinemine on suurte kuludega seotud. Igalt töölt võetakse 5 kuni 10 dollarit osavõtumaksu ja kui zhürii teost välja ei pane, langeb maks korraldajate kasuks.”

Palume juubilarilt tagasivaadet käidud teele, muljeid, hinnanguid ja arvamisi võõrsilnähtust.

“Viiekümnenda eluaasta lävel ei taha veel teha mingit tagasivaadet käidud teele. Eks selleks ole aega tulevikus. Mõningate mõtete esilekergitamine praeguses olukorras oleks vajalik.
Meie noorsoo säilitamise küsimus oma rahvale olgu iga eestlase ränikiviks, mida kannab oma südames. Paljud on selle probleemi vastu tuimad. Ei suuda unustada meie õpetajate ohvrimeelt ja kangelaslikkust Saksamaal. Meenub kui hallipäine koolijuhataja koos õpetajatega hommikul vara ruttasid kooli ruume kütma ja koristama, kuna laagri juhtkond oli äärmiselt ükskõikne emakeelse hariduse suhtes.
Siingi maal on õpetajad seltside juurde ellu kutsunud emakeelseid täienduskoole ning töötavad seal pärast väsitavat päevatööd tasuta. Neile kuulugu meie lugupidamine ja austus.
Omakultuuri säilitamise eest võitlevad meie lõunanaabrid lätlased ja leedulased meist palju sihikindlamalt.
Oma kunsti tutvustamiseks on leedulased välja andnud õige mitu nägusat teost. Mis on tehtud meil sel alal? Meie kultuurkapitali küsimus on surnud punktil. Meil on mitusada eesti organisatsiooni paguluses üle maailma. Kas ei oleks läbiviidav, et iga organisatsioon võtaks oma eelarvesse vähemalt paarikümnedollarilise toetuse eesti kunsti elustamiseks. Neist summadest võiks määrata auhindu meie loovatele jõududele, korraldada kunstinäitusi, kirjastada raamatuid jne.
Kas need küsimused ei vääri kaalumist ja teostamist? Kunstnikkond üksi ei suuda kõike teostada, kuna nad oma napi aja peavad pühendama loomingule. Teeme seda kodumaa pärast, et sinna tagasipöördumisel ei oleks piinlikkusetunnet. Kunstnikud kodumaal on sunnitud vaikima ja eesti kunst on seal lakanud olemast. Meie, vabas maailmas olejad, peame täitma selle tühimiku.”

Kas tulemused väärivad enesepiiramist, siseheitlust ja välisvõitlust?

“Kogu kunstniku elu ongi õieti üks enesepiiramine, alaline leegitsemine, otsimine ja kahtlemine. Kunstnik ei aseta kunagi endale küsimust, kas tulemused väärivad sellist ohvrit.”

Millist osa peaks meie vaimuinimene pagulasühiskonnas etendama ja milline peaks tema rahvuslik missioon olema?

“Praeguses olukorras peab iga eestlane olema võitleja, rindesõdur. Ei tohi väsida mõttest, et “Eestis voolab me eluläte.”
Vaimuinimene peab olema see tuletorn, milline oma tegude ja eeskujuga teenib seda üllast mõtet. Teisitimõtlejatele, kellede silmi on pimestanud kuldvasikas, tuleb kõhklematult ütelda, kes me oleme ja milleks põgenesime kodumaalt. Tõeline vaimuinimene võtab agaralt osa eesti seltside tegevusest, kõneleb oma kodus emakeelt, tellib ja loeb eesti ajalehte ning sisustab oma kodu eesti käsitöö ja kunstiga.”

Rubriiki toimetab Barbara Einmann