KUNSTIST PAGULUSES

"Kas Eestis oli iseseisvuse eelajal kunstnikke?" Vaba Eesti Sõna, veebruar 1969

Karl Ast
New York

Hiljutistel “Eesti Vaimukultuuri Päevadel”, ühenduses E. V. 50-nda tähtpäevaga, kõnelesin ma kunstinäituse avamise õhtul (9. veebr. s.a.) omariikluse ja kultuuri vahekorra küsimusest. Mu sõnavõtu kokkuvõttesse (“V. E. Sõna” 15. veebr. numbris) on sattunud ekslik väljendus, mida ma õiendamata ei taha jätta.

Loeme kokkuvõttest nagu oleksin ma lausunud: “Iseseisvuse eelajal oli meil vaid kaks kunstnikku, A. Laikmaa ja K. Mägi.” Nii võhiklikku arvamist ma muidugi ei avaldanud, vaid ütlesin sõnasõnalt: “Iseseisvuse eelajal omasid Eestis ainult kaks kunstnikku isikliku ateljee – Ants Laipman-Laikmaa Tallinnas ja Konrad Mägi Tartus.” Oleksin pidanud veel lisama, et mõlemal neil iseseisvail kunstnikel oli enam kui ühest rahvusest õpilasi.

Iseseisvuse eelajaks loen ma aastaid, mis järgnesid 1905. a. revolutsioonile ja Noor-Eesti sünnile. Kunstnikke leidus meil tollal juba küllaltki suur ning andekas sagar kõigil kujutava kunsti aladel. Noor-Eesti algatusel peeti liikuvaid kunstinäitusi Tallinnas, Pärnus. Valgas ja Viljandis. Tartus oli Noor-Eesti ruumides, võiks öelda, alaline kunstinäitus. Tallinnas toimus 1912. a. Börsi saalis hea menuga eesti kunsti ülevaate näitus. Arvatavasti veel mujalgi.

Meie kunstnikud omandasid kutselise hariduse suurel määral tsaaririigi pealinna kolmes kõrgtasemelises õppekeskuses. Need olid: Keiserlik Kunstiakadeemia (Jansen, Melnik, K. Burman); Keiserlik Kunstide Arendamise Selts (Aren, Triik, O. Krusten, Vahtra); Parun Stieglitzi Kunstikool (Koort, Mägi, Nymann, Vold. Päts, Reindorf, Promet).

Klambrites olen märkinud nende õpilaskunstnike nimed, kes minule kui võhikule kõige teravamalt mällu on süübinud ja kellega mul õnn oli nii enne omariiklust kui ka omariikluse ajal tutvust pidada.

Peterburi kõrval omandasid mitmed eesti kunstiajaloosse püsima jäänud mehed oma hariduse Saksamaa kunstiallikatel – Münchenis, Düsseldorfis – teiste hulgas Vabbe, Kr. ja P. Raud, Grünberg. Kahjuks tean ma sellest väga vähe.

Aga mida ma tean ja kõrgelt hindan, on tõik, et meie taideala indlejad püüdsid ajaga kaasas kõndida, jõuda ajast kas või ettegi, ja otsida ning leida inspiratsiooni mitmete maade kunstikõrgendikelt. Erilise jõuga tõmbas neid Pariis enda poole.

Fr. Tuglas on maalinud sellest oma “reisikirjades” huvitava pildi, mis tänapäevalgi veel meeli kütkestab: boheemlikud eluviisid paaritatud tööinnuga, tagaseinaks majanduslike raskustega võitlemine, koguni nälg. Ta mainib eriti Koorti, Triiki, Mägi, mõlemaid Tassasid, Obermanni, Kangropooli. Mitmeid teisi.

Kui ma 1935/36. aastail Pariisis viibisin, seal püsivaltki asusin, ei olnul seal enam Tuglase poolt kirjeldatud mehi. Nende asemel leidsin ainult Viiralti ja Einsildi.

Ed. Viiraltit nägin viimast kord Marokos 1938. a. hilissuvel. Meenub imelik hetk Marrakeshi linna Djema-el-Fna suurelt turuväljakult. Võigas nimi – Djema-el-Fna. Tõlkes: surnute kohtumispaik. Tegelikult toimus seal ööl ning päeval rahvarikas rõkkamine: kaamelite ja eeslite kõnnitamine, Sussi tantsijate ringid, madutaltsutajate etendused, tohterdamine ja aadrilaskmine, lihaküpsetamine sütel, riisikeetmine auravates kateldes, laul ja mäng, ajaviitlaste sagimine. Kõnnisklesin seal kord oma naise ja prl. Peetsi seltsis.

Äkitselt kohtusime Ed. Viiraltiga. Sain vaevu ängata talle käe. Siis trügis poiste salk meie vahelt läbi. Kui need möödusid, oli Viiralt kadunud. Muutunud silmamoonduslikult olematuks. Kõneldi, et ta ei sallinud naisi. Aga võib-olla segas kaasmaalaste kohtamine mingisuguse inspiratsiooni välgatuse jälitamist kunstniku hinges.

Mõeldes nüüd nendele isikutele, kelle nime olen puudutanud käesolevas artiklikeses, märkan võigastusega, et nad on peaaegu kõik kadunud. Kadunud justnagu kadus Ed. Viiralt tol arusaamatusega kohtumisel.
Kuid maailm ei ole mitte tühi.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann