KUNSTIST PAGULUSES

"Ülemaailmsest Välis-Eesti kunstinäitusest New Yorgis" Vaba Eesti Sõna, 28. 11.1969

Endel Kõks
New York

Allakirjutanu ei pääse kolmes kultuurielu tsentrumis – Stokholmis, Torontos ja New Yorgis nähtud kunstinäituste ja nendega seoses olevate nähete ning tegumoodide võrdlemisest – ja seejuures ei saa küsimata jätta: millal jõutakse kord New Yorgis mingisugusegi näitusekataloogi trükkimiseni?

Kõik on olemas: kunstiteosed, zhürii, korraldav organisatsioon,  näituse komissar ja publik – kuid mis puudub, on kataloog. Ei saa mõelda, et kunstinäitus – pealegi ülemaailmne – on nagu ühepäeva liblikas – lühiajaline ja ainult kohapealseile nägijaile, see on siiski palju enam: üks aste või etapp pikemas ajaloolises ja kultuuriloolises protsessis, ja sellest peab jääma jälg mingisuguse trükise näol, mida oleks võimalik säilitada ja ka levitada teistesse eestlaste asukohtadesse. Ses suhtes on Stokholmis jõutud olukorda, kus iga olulisema ja ulatuslikuma kunstinäituse puhul trükitakse reproduktsioonidega ja vajalike andmetega varustatud kataloog. Torontos ilmub igaks näituseks vähemalt trükitud nimestik – aga New Yorgis mitte midagi!

Eriti piinlikult kontrastseks muutub olukord, kui järgmisel päeval juhtutakse külastama Metropolitanis toimuvat näitust „New Yorgi maal ja skulptuur: 1940 – 1970“ ja leida, et seks puhuks on koostatud 500 (loe viiesaja!)-leheküljeline kataloog (hind $4.95)!

Ka jääb mõistmatuks, miks on sellise näituse kestvus ainult kolm päeva – kas tõesti pole võimalust seda pikendada üle kahe nädalalõpu?

Avatalitused toimuvad kõigis kolmes keskuses võrdse soliidsuse ja väärikusega ja kõnealuse näituse avamisel oli heameel kuulda Kultuurfondi esimehe Karl Jõgise ja E. V. konsuli Aksel Lindhorsti rahulikke ja paatoseta sõnavõtte. Soovinuks ometi kellegilt kuulda ka lähemat näituse toimetuleku kohta: kui palju esinejaid, mitmelt maalt, mitu teost ja kes kuulusid žhüriisse – eriti seetõttu, et valikkomisjonis olid ka läti ja leedu kunstnikke ja et puudub – nagu öeldud – kataloog, kust tavaliselt selliseid andmeid võib leida. Torontos teatab need asjad Toronto Eesti Kunstnike Koondise esimees – ja seda peab tegema, sest näitus on avalik üritus, ja kõik, mis sellega seoses tuleb ka avalikkusele teatada.

Mis puutub publikusse, siis oli rõõmustav newyorklaste arvukas ja elevil osavõtt avamisest – ilmselt oli siinsele publikule näituse toimetulek huvipakkuvaks ja vaheldusttoovaks sündmuseks. Torontos näeb tihti näituste avamisel ainult paarikümmet külalist ja Stokholmis kõigub see kusagil New Yorgi ja Toronto külaliste arvu vahepeal. Mis aga puutub publiku reageerimisse, siis on Stokholmi näituste avamisel päris tavaliseks nähtuseks, et avamispäeval omandatakse kümmekond kunstiteost, Torontos vähemalt kolm-neli. New Yorgis ei ilmunud vaadeldaval näitusel mitte ainsalegi teosele müügimärki!

Kuna käesolev näitus oli mõeldud Välis-Eesti kunstikollektsioonile ostude tegemiseks, siis oli ilmseks korraldamisveaks, et ostukomisjon ei olnud oma otsuse teinud päev varem, et see oleks saadud teatavaks teha avamisel ja seega publikule võimalus antud võrrelda omandada otsustatud teoseid teiste väljapanekutega ja seega kujundada oma seisukoht ostukomisjoni tegevuse suhtes. Selline talitusviis oleks lisanud näituse avamisele kahtlematult palju enam kaalu ja elevust. Tuletagem siinjuures meelde, et ka vabariigiaegne Kunstide Sihtkapitalivalitsus tegi omad ostud enne näituste avamist! Ometi on selline lahendus Kunstikollektsiooni täiendamiseks eelistatavam varempraktiseeritud viisile.

Vaadeldes näitusel esinejaid, siis leiab, et, USA-st on 16 autorit, Rootsist 12, Kanadast 3, Saksamaalt 1 ja Austraaliast 1. On teada, et näituse korraldajad on avaldanud kõikides eestikeelseis ajalehis korduvalt teateid ja üleskutseid – ja seega on selge, et üle maailma laiali asuv kunstnikkond ei ole üleskutseile soovitud määral reageerinud. Eriti märkimisväärne on kanadalaste vähene osavõtt, kuna nad on niiöelda käeulatuses ja seal töötab arvukas kunstnikegrupp. Samuti on teada, et nii Austraalias kui Inglismaal tegutsevad arvukad ja teovõimsad kunstnikegrupid. Rootsist puudub rida olulisi nimesid ja Taanist ning Prantsusmaalt pole kedagi. Taoline olukord on ilmnenud Stokholmis ja Torontos korraldatud üldistel kunstinäitustel ja tuleb oletada, et põhjused on esiteks vildakult kujunenud nn. poolametlikus kunstipoliitikas – millele allakirjutanu on ka varem tähelepanu juhtinud – mida aga on püütud olematuks seletada – ja sellest tingitud andekamate jõudude irdumist väliseesti kunstielust, teiseks aga ka professionaalse mõtlemisviisi ja mentaliteedi puudumisest meie kunstnikkonnas. Ja näib, et see olukord ei muutu üksikisikute algatusel ja kultuuriküsimusiga tegelevail organisatsioonidel tuleksid need küsimused läbi kaaluda ja omavahelises koostöös lahendused leida.

Ja kui lõpuks lisada mõni sõna muljeist, mida käesolev näitus jätab – siis tuleb väita, et kohati on see nii probleemiasetuselt kui teostuselt täiesti kaasaegsel ja professionaalsel tasemel. Ja see korvab ka miniformaadi domineerivuse ja sellest johtuva intiimse üldmulje. Täpselt sama mulje sai ka möödunud aastal Stokholmis toimunud Välis-Eesti kunsti ülevaatenäituselt. Kui aga teada, mida meie andekamad kunstnikud oma ateljeedes on suutnud produtseerida, siis tekib kibe küsimus, miks see produktsioon kusagil ega kunagi ei ilmu eesti kunsti üldnäitustele? Milles on viga ja mis on valesti?

Allakirjutanu nimetaks Adele Augustas-Ulmi kaks skulptuuri parimaiks teoseiks formaalse konsekventsi, mõistva materjalikäsitluse ja selgelt skulpturaalse mõtlemise tõttu. Temale sekundeerivad oma teostega Abel Lee, Hardu Keck, Ville Tops, Herman Talvik, Osvald Timmas, Hans Tsirk ja Otto Paju.

Tuntud meistreist on Agaate Veeberi loomingus juba mõnda aega märgata ümberorienteerumist ekspressionistlikust vormitõlgendamisest klassikaliselt lihtsa ja selge joonekäsitamisele, millega ta ilmselt on jõudmas uude loomingujätku. Karin Luts on valitsemas kõiki graafilisi tehnikaid võrdse espriiga ja Eduard Rüga on temperamentsete gouashimaalidega avamas uut lehekülge oma loomingus, ning Peet Arenilt on inimlikult huvitav portree.

Nimetada tuleb ka Epp Ojamaa radikaalseid maalinguid, Nancy Nõmmeotsa uudseid batik-maale, Rutt Tulvingu dramaatilist litopead, Helmi Hermani ja Celia Gentaleni naiselikult abstraktseid akvarelle ning Kadi Niideri „Musta puud“. Nooremaist esinejaist on Rein Rubel fantaasiaküllane ja oskuslik kujundaja ning Jaak Leinol ehtsat maalijatemperamenti, kuigi ehk veel vähe tehnilist treeningut.

Allakirjutanu võtab lõpuks omale vabaduse väita, et Välis-Eesti kunstilooming on tugevam, huvitavam ja ulatuslikum kui see, mis seni ükskõik millisel üld- või ülevaatenäitusel avalikkusele on esitatud – ja et selle puudujäägi on tekitanud vead organisatoorsel poolel.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann