KUNSTIST PAGULUSES

"Mõtisklusi ja märkmeid" Meie Elu, nr 13, 1969

Egon V. Velleso
Toronto

Hiljutisurnud Thomas Merton, too munk, mõtleja ja autor ütleb kusagil, et „pühaku silmad teevad iga ilu pühaks“. Ma ei mõista, miks peaks selleks olema pühak, et ilus näha pühadust?! Mina olen sellest ajast peale, kuni lapsepõlve-mälestused ulatuvad, alati imetluse, haaratuse, aukartuse, erutuse ja vahel otse ekstaasiga seisnud iga asja ees, milles olen leidnud ja näinud ilu …

Olgu see päikesekiirte valgusvihk läbi oksastiku üksikul metsateel, kuuvalguse hõbetus veel, härmatise kirgas sära talvistel puudel, kooldunud viljapuu hääletu palvelus, liblika tiibade värvikus, pilvede kuhjuvad formatsioonid taeva avaruses, putukate sumin suvesoojuses, küünaldesära ja laul kirikus … kõiges neis kõneleb Suure Kunstniku igavesti loov mõte, Suure Saladuse püha vaim …

See mis nüüdisajal kõik „moodsa ja progressiivse“ kunsti nime all luuakse (nagu publikumi shokeerimiseks), tunnistab harva sellest, et „kunst on Jumala loodud and“, nagu enne tavatseti nimetada. Prof. Alan Watts, üldtunnustatud ida-filosoofiate eriteadlane ja vastava-alaliste menukate raamatute autor, pole mingi ajast mahajäänud või vanamoeline oma maitseis või arusaamisis. Ta on edumeelne ja kultiveeritud ka kunstiküsimusis. Kuid see, kuhu tänapäeva nn. „modern“ kunst, või kitsamas mõttes „abstrakt kunst“, on väljajõudnud, on ilmselt temalegi liig taluda, – et vaikida. Ning kuna, nagu paljud teisedki, olen minagi „sick and tired“ kunsti nime all jaburdamisest, siis on ehk huvitav kuulda, mis too mees sellest küsimusest arvab: „Turg kujutavkunstnikule ja skulptorile on tänapäeval avaram kui kunagi varem. Kuid „maalid“, mis me näeme, näivad, nagu oleks need tehtud mõttetult paisatud sopast ning sodist, või kuulutus-plakatite jäänustest. Skulptuurid sarnanevad lössitaotud kirjutusmasinatega, või mingi arusaamata esemetega, mis üleskorjatud põlenud või purustatud maja rusude hulgast, või vanaraua jäätmete hunnikust …“

Platon võrdleb inimese eksistentsi ja arusaamist tõelikkusest koopasse aheldatud inimesega, kel puudub võimalus näha realiteeti selle tõelises olemuses, vaid ainult selle varju seinal …
Minu meelest oleme kõik nagu oruelanikud, kelledel puudub nii võimalus kui ka tahe, et vaadelda elule ja asjadele kõrguste perspektiivist. Me upume argipäeva pisidetailidesse ja muredesse. Kurdame sündmuste üle, mis me isiklikus elus juhtuvad või laiema ühiskonna „normaalset“ voolu takistavad või mõjustavad. Meil puudub võimalus heita pilku kõige looja ja juhtija üldplaanile. Me ei oska näha meid heidutavate asjade väiksust kosmilisel ja igavikulisel foonil … Kui meil oleks näiteks võimalus vaadata sellele maailmale selles kõrgusest ja kaugusest, kus näeksime näit. Betelgeuse’t – seda hiigel täht-päikest Oreoni tähekogust (mis on miljoneid kordi suurem „meie“ päikesest) – nagu üht säravat nööpnõela-pead, miljonite teiste päikeste ja tähekogude ääretu tühjusega lahutatud laialipillatuses – vast siis alles hakkaksime mõõtma asju õigema mõõdupuuga ja nägema iseendi väiksust ja Jumala ning tema valdkonna ja plaanide suurust …

Tõde on nagu kullaterad, mis laiali pillatud. Seda leidub nii siin- kui ka sealpool minu usku, rahvust ja tsivilisatsiooni eraldavat vahepiiri. Ma olen seda valmis otsima ja vastu võtma kõikjalt, kus seda aga leida. Pean tunnistama, et ma jagan hispaania filosoofi Unamuno credot: „Mu siht on otsida elus tõde ja tõde elus, kuid ma tean juba ette, et neid kumbagit ei leia ma täielikult oma selles elus.“ Vana Testamendi tark ütleb, et „inimese hing on Jumala lamp“. Valgust saab koguda ja suurendada väga paljudest allikatest. Tuba, mis on valgustatud vaid ühest lambist, ei saa olla küllaldaselt hele ja valge …

Kannatus, mida jagatakse ühiselt ja koos, on pandiks palju sügavamale sidemele ja kallimatele mälestustele, kui seda võib anda ükski mööduv õnnehetk … Kannatus võib põhjustada inimese juures õilistumist ja vaimset heroismi; kuid see võib kaasa tuua ka vastupidist – võtta ära kõik, mis on inimeses head ja üllamat …

Rubriiki toimetab Barbara Einmann