KUNSTIST PAGULUSES

"Välis-Eesti kunsti näitus" Välis-Eesti, 25.12.1949

Hanno Kompus
Stockholm

Suur ei ole see näitus – 8 autorit kokku 38 tööga –, aga ometi tuumakas. Peaaegu kõiki esinejaid näitab see uute saavutustega, vähemasti osaliselt uute probleemidega tegutsemas ja sellega uuest aspektist.

Haameri käekiri on tundmatuseni muutunud, aga mitte tema kahjuks. Tühine on küsida, kas see on paremini nõnda. Aga see on hea nõnda, või kui soovitakse sõnarohkemalt: Haamer säilitab oma veenvuse ja sisendusjõu ka oma uue ütlemisviisiga. See on otsekohesem, vahetum kui varem. Seni taltsutatud jõud purskab esile vallandatuna. Kitsa paletiga, kus leidub õieti ainult paar-kolm värvi, saavutab ta rikkaliku kaloriidi mõju.

Jõesaar näitab kaks kergelt monumentaliseeritud portreepead, Gustav Suitsu ja Karl Ristikivi oma. Ütlemata hella vormitundega on ta puusse lõiganud oma ,,Palve“. Kõige pidevamalt aga kütkestavad ta kolm pilli puhuvat last, mida ta nimetab ,,Mängumeesteks“: reljeefi dekoratiivne kompositsioon, üksikvormide kergelt liialdav karakteriseerimine, „mängumeeste“ eneste asjalikkus, kunstniku lõbutatud ja ühtlasi heldinud vaatlemine, annavad kokku niisuguse terviku, kust midagi ei või võtta ega kuhu midagi tohi lisada.

Kõksi maalisid nägime sel sügisel Karin Lutsu ateljeenäitusel. Taasnägemine kinnitab toonast muljet, et Kõksis näib ootamatult kajastuvat midagi Konrad Mägilikku, selgemini vahest lõuendis ,,Kolm naist“. Huvitav selle juures muidugi ei ole see, et see just on Konrad Mägi, vaid see, et meie maalikunsti läbistavad mingisugused alavoolud, mis vahel esile kerkivad ajaliselt ja ruumiliselt kaugelt lahus olevate meistrite loomingus. Kas see ei olegi see eestiline, mille teadlik ja tahtlik taotlemine on määratud äpardumisele, kuid mis väljendub niipea kui tegija siiralt kuulatab enesesse?

Lind esineb samuti samade õlidega, mida nägime Karin Lutsu juures. Nende peened toonikvaliteedid pääsevad sedapuhku, kus riputamine võimaldus avaramana, vahest veelgi paremini mõjule.

Karin Luts ise piirdub siin akvarellidega, mida ta oma kodus üldse ei näidanud. Nende kontsentratsioon on haruldane ja sellega saavutab ta väikseski formaadis suurust. Igal lehel on omad voorused, kuid kõiki ületab minu arust ,,Tüdruk tuvidega“, rikas värvilt (mis ei tähenda värvidelt; paljud värvid võivad teinekord mõjuda just vaeselt), lihtne kontuurilt, vaimukas pinnaliigituselt.

Mikiver eksperimenteerib. Millal ta peakski seda tegema, kui mitte nüüd? Neid eksperimente on huvitav jälgida. „Nukk rannal“ tundub oma arabeskiliselt laadilt mitte kaugel olevat „Lilledest“, kuigi esimene on õli, teine värviline joonis. Terviklikumana mõjub lustakas ,,Tüdruk peegliga“.

Nõmmik näitab õlisid ja akvarelle. Viimastest paeluvad oma atmosfääriga, niiskusega õhus ja vees, sulavate pooltoonide ja mahlakate aktsentidega ,,Lapimaa“ ja ,,Essinge“. Ölandi motiividel maalitud õlid meenutavad paletilt Nõmmiku Saaremaa õlisid peale ühe, ,,Horns udde“, mis nii värvide valikult kui pintslitõmbelt on kergem ja vabam, kui nood teised kompositsiooniranged ja kuidagi süngelt monumentaalsed lõuendid.

Paas esineb hulga ühtlasemana, kuigi väliselt faktuurilt vahest rahutumana, kui viimati teda nägin, vist Eskilstuna muuseumis. Ta varjundite tunne nn. kustunud värvide tagasitõmbunud maailmas on erk ja hele. Vaadatagu, missugune gradatsioon peitub ta ,,Eleegilises kevades". Samades registrites musitseerib ,,Tunneltee Kålmårdenis“, joonistuselt taotelles dekoratiivsemat ehitust. ,,Varajane kevad“ lisab mõningaid erksamaid toone. Kuid Paasi peamine võlu peitub siiski tolles helluses, millega ta neid vaikseid, mulluse kulu värvust meenutavaid toone käsitab.

See näitus ei ole suur. Aga kunstisõbrad tunnevad kindlasti rõõmu,et ta toime on tulnud. Ja küllap kunstnikud ka, kes korraks oma üksildasest töökojast, kus nad maalinud ja voolinud ei tea kellele, inimeste hulka on pääsnud.

Rubriiki toimetab Barbara Einamnn