KUNSTIST PAGULUSES

"Kunagine kirglik kornet 65-aastane" Teataja, 18.05.1957

pep
Stockholm

Eesti kunsti algprobleemide lahendajate hulgast üks silmapaistvamaid individualiste Ado (Adolf) Vabbe sai hiljuti 65-aastaseks. Tema taidurlik vaim, tehniline küpsus ja toodangu ulatus eraldab teda teravalt teistest, tähelepandavaistki jõududest, on täie õigusega lausunud Rudolf Paris.

Vabbe on üks neist väheseist kunstnikest, kes alati arvestanud kunstniku endaväljenduse vajadusi, kunstieetika norme ja isikliku kunstimoraali raame.

Vabbe loomingus leiame juba 1913. a., mil ta debüteeris, puht-abstraktseid töid, esimesi eesti kunstis. Enamik neist oli rajatud värviliste pindade harmoonial ja joonte mõtestatud rütmile. Kunstniku tolleaegsete mõtte- ja tundelaadi on seatud seosesse Noor-Eesti mõttemaailmaga.

Riikliku iseseisvuse saabumisel oli Vabbe nimi väga populaarne, suurelt osalt. Siuru-rühmituse raamatu-illustreerijana, siis ka akvarellisti ja maalijana. Tema abstraktsed kompositsioonid olid tol ajal ennenähtamatuiks tähiseiks uue värvilisuse, vormikäsitluse ja graafilisuse teel.

Suhtumine avalikkuse poolt neisse töisse polnud ühtlane. Kui osa nägi neis käesirutamist kaasaegsele euroopa kunstile, lausus “Postimees” ühe näituse puhul küsivalt: Ta teeb kriipse, jooni, mis jooksevad kord spiraalideks, kord julgeid kurve, aga siiski on kahtlane, kas võib pidada kunstiks seda. Tundub, et selles “Postimehe” kriitikus tekitasid samal näitusel väljapandud padjad suuremat esteetilist vaimustust.

August Gailit on tolleaegset Vabbet iseloomustanud samas “Postimehes”: Ärgem kartkem tunnistada: kõik see (näituse)paraad oleks liiga igav ja ametlik, kui mitte Ado Vabbe selles kirjus eshelonis kaastegev poleks. See kirglik kornet, kes sammub tantsides esheloni ees ning pillub lilli ja suudlusi igale poole. Kes joob elu kui viina ning paneb purju ka teisi.

Seda uut teed käijate arv jäi eesti kunstnikkonna hulgas väheseks ja Vabbe isegi otsis hiljem teisi väljendusvorme. Ühe illustratsioonide Gustav Suitsu “Lapse sünnile”, commedia dell’ arte-motiivilise pannoo “Estonia” teatrihoone jalutussaalis ja natüürmorti kitkutud kanaga Eesti Rahva Muuseumis kuni realistliku maastikuvaadete ja autoportreedeni on hilisem järgitav Vabbe tee.

Lisada tuleb veel kavandeid keraamikale ja tekstiilile, eksliibriseid ja teatridekoratsioone, katsetusi uudsete graafikatehnikate alal ja – last but not least – tema kauaaegne tegevus kunstipedagoogina Tartu Pallases, kus talle 1939. a. anti professori nimetus. Suur on tema õpilaste kogu ja tähtis ta panus eesti kunstnikkonna suunamisel. Ado Vabbe töötab praegu Eestis, kus teda lõpuks on hinnatud teenelise kunstitegelase tiitli andmisega.

Näha ülevaatenäitust Ado Vabbe loomingust on paljude eesti kunstisõprade üheks suuremaist soovidest. Siinpool Läänemerd puudub sellise näituse korraldamiseks võimalus, sealpool kunstipoliitikute soov ja tahtmine, isegi kunstniku suurpäeval. Nii traagiline on ühe eesti kunsti suurmeistri ja tema publiku vaheline suhe tänapäeval.

Aga meil on hea meel, et Ado Vabbel on kõigele vaatamata võimalus oma loomingulist tööd jätkata.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann