KUNSTIST PAGULUSES

"Arutlusi kunstist" Vaba Eesti, nr 6, 1953

Ilmar Tammelo
Stockholm

Kujutav kunst moodustab osa loovaist kunstidest, millede hulka kuuluvad pääle tema kirjandus, muusika, arhitektuur, ja — palun mitte imestada ega pahaks panna — ka parfümeeria ehk kaunite lõhnade loomise kunst ning kulinaaria ehk kokakunst. Loovaile kunstidele on mõisteliselt koordineeritud tõlgendavad kunstid, millede hulka kuuluvad näitekunst, tants ja instrumentaal- ning vokaalmuusika esitised. Käesolevas arutluses piirdun loovate kunstidega, mõeldes sõna “kunst” all eriti kujutavat kunsti, kirjandust ja muusikakompositsiooni.

Kõigile loovaile kunstidele on ühine, esiteks, et nad taotlevad anda kauneid elamusi meelelise taju ehk pertseptsiooni vahendatuna, kusjuures vastavad meeled võivad olla nägemine ja kuulmine, kuid ka haistmine, maitsmine ja kompamine. Kuid meeleline taju üksinda pole küllaldane kunstielamuste saavutamisel: pertseptsioonile peab siin lisanduma apertseptsioon ehk meeleliselt tajutu mõistmine. Seega need, kellede jaoks kunstnik loob, ei saa olla indiviidid, kes ei oma vastavat meelt ja indiviidid, kes ei oma võimet meeleliselt tajutut intellektuaalselt läbi töötada: — sündinud kurtide jaoks ei ole muusikat, sündinud pimedate jaoks ei ole maalikunsti ja idiootide jaoks ei ole ühtki kunsti. Kunstide teiseks oluliseks tunnuseks on, et nad on inimloomingu saadus. Päikeseloojang mäetippudel, murdlainete rütmiline kohin ja lillede lõhn põhjamaisel suveööl on kaunid, kuid nad ei moodusta kunsti. Küll võivad nad anda inspiratsiooni kunstnikule loominguks ja valanduda kunstniku hinge läbi kunsti sisuelementideks. Kunstide kolmandaks oluliseks tunnuseks on, et kunstiteos luuakse valdava sihiga teenida esteetilist väärtust — ilu. On inimese tooteid, mis tunduvad ilusaina, ehk küll ilu pole olnud nende loomisel valdavaks juhtprintsiibiks. Näiteks moodne rakettlennuk oma sihvakuses ja siledapinnalisuses võib tunduda kaunina, kuid ta pole kujutava kunsti produkt, sest tema ehitamisel olid peamise tähtsusega aerodünaamika põhimõtted, majanduslikud kalkulatsioonid, sõjatehnilised kaalutlused jne. Tolle kunstile olulisena omase tunnuse alusel, et kunsti siht on esteetilise väärtuse ilu taotlemine, kunst pidestub kahe teise inimvaimu põhisuunaga, milledeks on teadus ja õigus. Ka teaduse ja õiguse juures on loomingu juhtprintsiipideks väärtused: teaduse puhul tõde, õiguse puhul õiglus. Siin tuleb esile tõsta seda asjaolu, et kunst pole mitte identne iluga nagu teadus pole samane tõega ja õigus õiglusega. Kunstiajalugu näitab, et kunstina on loodud ilusat, kuid ka inetut, nagu teaduse ajalugu näitab, et teaduses pole kaugeltki alati õnnestunud leida või väita seda, mis on tõene, ja nagu õiguse ajalugu näitab, et kehtiv õigus on väga tihti jäänud kaugelc õigluse ideaalist. Nii pole kunstimõistele määrav ilu kui niisugune vaid püüd ilule.

Eelnevad arutlused moodustavad pinna, millest lähtudes meil on võimalik tungida lööklause ”Kunst kunsti pärast” sisusse. Leian selle lause mõtte selles, et kunstiloomingule on oluline ilu taotlemine esmajoones. Kõik muud kaalutlused ja sihid kunstiloomingu juures on kunstile teisejärgulise tähtsusega. Paralleelse lööklausena võiks esitada “Teadus teaduse pärast”. See tähendab, et teadusele on esmajoones oluline, et ta seisab tõe teenistuses. Kõik muud kaalutlused on teadusele teisejärgulise tähtsusega. Kunst ja teadus olla pretendeerivad püüdlused, mis tahavad seista esmajoones näiteks sotsialistliku ülesehitustöö, natsiooni kuulsuse, võimukäsitsejate huvide jms. teenistuses, lakkavad olemast kunst ja teadus selle sõna pärises tähenduses, kuigi selliste püüdluste tulemuseks võivad olla mõnikord kaunid esemed ja tõesed väited. Kunstnikule nagu teadusmehelegi on oluline, et ta oleks vaba inimene: vaba taotlema ilu, resp. tõtt; vaba isegi ebaõnnestuma ilu, resp. tõe taotlusis. See vabadus annab kunstnikule pinna ilu kaugeleulatuvaid võmalusi ja sügavusi otsida, saavutada ja avaldada, mis on eeltingimuseks progressile kunstiloomingus ja suurte kunstitoodete tekkimisel. Nii võiks öelda, et eelmainitud lööklausete sisu pole sugugi ainuüksi programmaatiline. Neil näib olevat ka defineeriv sisu. Nad ei näita üksnes, mida kunst ja teadus peaksid olema, vaid ka, mis on inimloomingule oluline, et see tuleks arvesse kunstina või teadusena.

Kunst öeldakse olevat inimese vaimuelu avaldusvorme. Et seda vaadendit mõista, on tarvis selgitada, milles seisneb inimese vaimuelu: mida tähendab “vaim” selle sõna kultuurifilosoofilises mõttes. Kunsti kõrval on inimese vaimuelu päämised avaldusvormid teadus, õigus ja moraal; pääleselle filosoofia ja religioon, mis asuvad pisut teisel pinnal kui kolm eelnimetatut. Vaim selle sõna ranges tähenduses on üks inimhinge funktsioonidest. Kui hinge võiksime iseloomustada kui seda, mis mõtleb, tunneb ja tahab, siis vaimu võiksime iseloomustada kui mõeldut, tuntut ja tahetut. Niivõrd kui mõeldu, tuntu ja tahetu pole leidnud objektiivset väljendust, vaid on jäänud piirdunuks hinge selle aktina, nad moodustavad subjektiivse vaimu. Mõeldu, tuntu ja tahetu, mis on leidnud objektiivset väljendust näiteks kujutises, helis või sõnas, moodustab objektiivse vaimu. Nii on kujutav kunst üks objektiivse vaimu esildumisvorme: ta on kunstniku hinge funktsioon, kes oma loomeprotsessis on mõelnud, tunnud ja tahtnud. Inimese mõtte-, tunde ja tahteaktid on keerulise psühholoogilise protsessi tulemus. Siin mängivad osa nii teadvus kui ka alateadvus inimhinges, nii madalad ajendid kui ka kõrgemad regulatiivsed printsiibid. Kunstilise idee kujundumine kunstniku hinges kui ka selle idee objektiveerimine toimub mitmesuguste motiivide konflikti saatel, kusjuures ainumääravad pole kaugeltki mitte esteetilised motiivid. Kunstnik on ka füüsiline olevus, organism, nagu me kõik. Ta vajab toitu, kehakatet ja päävarju. Kunstnik on pääleselle ühiskonna liige, milles ta elab. Ta armastab ja vihkab oma kaasinimesi, temas lõõmavad terved ja haiglased kired, mis otsivad väljapääsu ta suhetes ühiskonnaga. Tema eksistentsiks inimesena ja kunstnikuna on tarvilik teatav annus üldsuse või vastava ühiskonna võimukäsitsejate häätahtlikku suhtumist. Siit võrsuvad taotlused võivad kunstnikku mõnikord viia eemale “ilu ja üksnes ilu” teenimise  printsiibist. Kuid niivõrd kui ilu taotlemine jääb kunstniku loomingu juures siiski päämiseks juhtpõhimõtteks, ta on kunstitoodete looja. Kui ilu juhtprintsiip jääb tahaplaanile kunstniku loomingu juures, ta lakkab tootmast kunstiteoseid, muutudes käsitööliseks.

Nagu mainitud, kunst on inimvaimu avaldusvorme, inimvaim on aga inimhinge funktsioon. Inimhing on igaühele midagi kõrgelt individuaalset, subjektiivset. Tekib küsimus, kas on üldse võimalik mingi rahvuslik kunst, sest rahvus on ju üleindividuaalne, kollektiivne nähtus. Et rahvuslik kunst oleleb, selles ei tohiks olla mingit kahtlust. Nii võime ära tunda omaette ühiseid jooni prantslaste, flaamide, soomlaste jne. kunstis. Ka meie eestlaste kunstis on midagi omapärast, midagi eestilist. Kuidas mõista seda nähtust? Kunstiajaloost teame, et on vahetevahel üles seatud rahvuslikke kunstiprogramme: luua rahvuslikult omapärast kunsti — kunsti, mis oleks natsiooni ja selle ambitsioonide teenistuses. Sellised programmid on olnud survevahendiks vastava rahvuse kunstnikele ja teretulnud vaid neile, kel rohkem võimeid lipitseda programmide autorite-võimumeeste ees kui iseseisvaks kunstiliseks loominguks. Et edukaks kunstiloominguks on vabadus tarvilik, on igasuguste väljaspool-kunstiliste kunstiprogrammide mõju kunstiloomingule negatiivne. Võib öelda, et rahvuslik kunst on vaevalt rahvuskunstiliste programmide ja nende taga peituva surve tulemus. — Minu arvates kasvab rahvuslik kunst välja orgaaniliselt asjaoludest, et on olemas vastav rahvus, kel on oma rahvuslik omapära ja rahvuslikud sihid, mida selle rahvuse liikmed — kunstnikud omaks võtavad vabalt oma parema sisetunde ajel. Kunstnik, olles oma rahvuse liige, on oma ümbruskonna ja aja laps. Miljöö mõjutusel, milles kunstnik on võrsunud ja elab, tema mõtlemine, tundlus ja tahtlus võtavad erisuuna, mis ühendub kunstniku rahvuse omapära ja sihtidega. Rahvuse omapära ja sihid pole midagi iseenesest antut, vaid need on omakorda suurel määral kujundatud vastava rahvuse vaimuinimeste poolt. Nii on kunstnikulgi etendada oma osa ta rahvuse kultuuri ja väärikuse kujundamisel, ja ei saa öelda, et kunst peaks ammutama ainult rahva elust, vaid rahva elu peab ammutama ka kunsti varasalvest.

Eriti moodsa kunsti toodete hindamisel on kunstihuvilisel vaja omada tolerantset, mõistvat hoiakut. Publik ei tohi eeldada, et kunstnik peaks looma seda, mis talle meeldib, vaid tema, kultuurse publikuna, peab olema valmis tegema pingutusi, et õppida kunstniku loominguideesid ja viise mõistma ja seeläbi oma sisemaailma rikastama. Meil pole õigust süvenemata vastavaisse kunstiteoseisse ja vastavaisse kunstisuundadesse ilma pikemata hukka mõista sürrealistide, ekspressionistide ja teiste modernistide töid. Teisalt on kunstihuvilist tarvis abistada nende loomingu mõistmisel, sõnastades võimaluse korral osagi oma loominguideedest ja ideaalidest ja selgitades oma kunstilisi vaateid.

Eesti kujutav kunst on mänginud meie kultuuri ajaloos osa, mis on vähemalt sama väärikas kui meie kirjanduse ja muusika osa. Tal oli möödunud sajandil jõuline algus nelja meistri Johan Köhler, Karl Maibachi, August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni näol, kes olid suured kunstnikud, võibolla väljapaistvaimaid omal ajal selles Euroopa osas, milles meie rahvas asus. Iseseisva Eesti ajal meie kunstnikkude taotlusi soodustas riik ja meie avalikkus suhtus neisse häätahtlikult. Meie rahva kunstilised loomevõimed näisid aga olevat suuremad kui meie riigi ja rahva majanduslikud võimalused. Nii oli meie kunstnikel raske saavutada oma loometöö läbi enda eluülalpidamist. Kuid see asjaolu ei vähendanud meie kunstnike produktsiooni kvaliteeti. Võibolla elukarmusil ja pettumusil, milledele meie  kunstnikel tuli alluda, oli stimuleeriv mõju meile suuremate pingutuste tegemiseks  ja suuremate võitude saavutamiseks kunstirindel, nagu seda võime märgata väljapaistvate kunstnikke juures mujalgi maailmas. Nikolai Triiki, Jaan Koorti, Eduard Wiiralti ja Jaan Grünbergi näol kerkisid meil esile suurused, kes saavutasid rahvusvahelise tunnustuse.

Eesti kunstile on annud ainestiku eesti rikas mütoloogia ja Eesti elu omapära. Kuid meie kunstnikud pole kõhelnud omaks võtmast rahvusvahelisi mõjustusi ja püüdnud õppida maailma kunstist selle parimat, hoidudes ühekülgsest kultuuriorientsioonist. Olles ühte sulatanud rahvuslikku ja rahvusvahelist, nad on loonud sünteese, mis on rikastanud meie rahvuskultuuri ja tõstnud meid kultuurrahvaste väärikasse perre. Eesti rahva äsjane saatus pole oluliselt katkestanud meie kultuuritaotlusi. Eesti pagulaskunstis on märgata kontinuiteeti meie kunstitraditsioonidega. On ilmunud meie pagulaskunstis uusi jooni, mis viitavad edasistele arenguvõimalustele. Meie võõrsil laiapillatud rahvaosa kooshoiul ja rahvuslikul sälitamisel on eesti pagulaskunstil oluline tähtsus.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann