KUNSTIST PAGULUSES

"Värv ja vorm. Endel Kõks "Collector’s Cabinet’is"" Vaba Eestlane, 28.03.1969

Abel Lee
Toronto

Endel Kõks kes viimastel aastatel tihti on reisinud Rootsi, Kanada ja Ameerika vahet, kasutab kohapealsed peatused produktiivselt ära loominguks. Viimase Toronto peatuse tagajärjena valminud töid näeme nüüd näitusena hiljuti avatud uues galeriis “Collectors Cabinet”, 689 Yonge St.

Väljapanek koosneb 12 õlimaalist (2 suuremõõtmelist), raamitud lihtsa kuld joonega mis on küllaldane maali lõpetamiseks ja näitusele ühtlase ilme andmiseks. Kiire esimese pilguga konstateerime et võrreldes eelmise näitusega ja seni nähtud töödega on Kõksi loomingus tekkinud elav muudatus eelkõige koloriidis ja temaatikas ning sellele lähenemises, vähemal määral ka kompositsioonis. Alles on siiski Kõksi isikupärane loomingu nägu mille moodustavad koloriidi kõla, teatud nüansilised vahekorrad toonides, pinnajaotuse proportsioonides, pintslitõmmete karakteris ja tehnilises pinna lõpetuses jne. Need on elemendid mis iseenesest ei moodusta töö kunstilist väärtust, nende abil see saab ainult nähtavaks. Need on isikupära väljendavad osad teoses ilma milleta hea looming ei ole mõeldav, – nagu isikupärased osad inimese käekirjas jäävad alati samadeks ükskõik kuidas meie ka püüaksime oma käekirja muuta või kallutada.

Eelkõige on Kõksi viimase loomingu koloriit muutunud säravaks ja seiklusinnuliseks, nagu oleks senises, vahest peaaegu ülitõsisena tundunud koloriidis vahetevahel vilksatanud leegid ja hõõgumised päris tulekahjuks puhkenud. Nii ongi esimese pilguga haaratav mulje värviilustavalt tore ja rikas nii külmades kui ka soojades leekides, – jäädes alati siiski koloriidiliselt tasakaalu. Alles on Kõksiliku nõudlikkusega viimistletud pinnalõpetus, mille oma väärismetallilises helgis leian olevat ühe tähtsa isikupärase osa Kõksi maalis. Tehniliselt tekib see pind-trüki ja pintsli segatehnikana millele huvitavust lisavad mõnikord drip tehnika väikesed efektid. Nii läbimaalituna ja läbitöötatuna tekivad pinnad, milledes ei ole temperamentseid vääratusi ega juhuslikkust. Teadliku ja nõudliku tehnilise viimistluse läbi settib nendesse nimetu pinge mis haarab vaatlema ja ilutsema ka vahetust lähedusest.

Neid abstraktseid kompositsioone võiks kutsuda vaimseteks maastikeks sest nad kirjeldavad kindlaid vaatlusi ja sümboleid mõttehorisondi sektorites, nendes on oskuslikult esitatud läbimõeldud idee. Erinevana Kõksi tavalisest tiitlistamisest, ilmse vastutulekuna vaatlejale on antud töödele peaaegu täisrealistlikud tiitlid. Mittekogenenud vaatlejale annavad need vajaliku sissejuhatava vihje ideesse, ning mõnel juhul võivad aidata abstraktses kunstis mitte kodus olevat vaatlejat leida võtit loomingu mõistmise ukse avamisel, ning ta võib avastada et selle ukse taga on sama maailm kus temagi elab, talle tuntud probleemide ja objektidega ainult loova intellekti ja emotsiooni läbi esitanud isikupäraste sümbolitena.

Näiteks “Savi”, mida see vaatleja omavoliliselt kutsuks sümbolistlik sürrealistlikuks, on selgesti tajutav, peaaegu reaalillustreeritud loomise lugu, kus ürgatmosfääri niiskusest saviamööb hakkab muutuma elavaks vormiks. Selle kohal lehvib loova vaimu valkjas leek.

“Expanding Mind” on samuti näilise abstraktsuse taga. See võib olla viirastuslik nägu ja aju mis on rebitud tükkideks illustreerides tänapäeval traagiliselt populaarset vaimset enesehävitust narkootika ja kemikaalide läbi.

“Pieces of Earth” on nagu rauamaagi rahnud sinikülmalt hõõguvas ruumis. Suureformaadiline “Esparionaata” on võibolla kõige kompaktsem kompositsioon näitusel. Monumentaalsusele lähenevate vormide vahel virvendavad põlevpunaste leekide fragmendid.

“Rocks”, “Ice” ja “Huronian Stones” on just need mis nende “tiitlid” ütlevad, edasi antud nendest välja nopitud loominguliselt vaimustavate osade uuesti organiseerimise läbi. Nendele on antud isikupärane vorm isikupärases kompositsioonilises asetuses Kõksi isikupärases tehnilises pinna töötluses ja isikupärases värviilus.

Kõks on sellel näitusel teinud kergeks kõikidele kes tõsiselt ja eelarvamusteta seda soovivad, mõista tänapäeva loomingu sünnilugu ilma kompromiteerimata ühtegi väärtust. Kas saaks kellelgi raskusi olema näiteks et mõista “Shadows”, selle pehmehõbelises halli ja violeti virvenduseta. Meil tõesti ei ole tarvis varju heitvat objekti et nautida ja rõõmu tunda varju enese nüansirikkast säratust ilust.

Kõik tööd, välja arvatud “Halloween” on valminud 1969. aastal ning nende Kanada päritolu identifitseerimiseks on nad märgitud väikese vahtralehega signatuuri juures.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann