KUNSTIST PAGULUSES

"Kanada lehed Eesti kunstist" Vaba Eesti Sõna, 20.01.1951

Ülim meisterlikkus

Toome allpool kolme suurema päevahele arvustused.

Kohalikus suurimas ingliskeelses päevalehes “The Montreal Daily Star” kirjutab tuntud kunstikriitik ja ajakirja “Canadian Art” toimetaja Robert Ayres:

On kahju, et Eesti kaasaegse kunstinäitus, milline toimub Montreali Eesti Seltsi korraldusel Canadian Handicrafts Guild’i näitusruumes, oli avatud ainult nii lühikest aega. Avatud läinud laupäeval, see suletakse täna õhtul kell 10. 17 kunstnikku, esitatud 75 tööga, on – Eesti seltsi esimehe hr. Soometi sõnade järgi – “osa neist, kelledel on õnnestunud pääseda läänemaailma vabadusse.” Neli neist elab praegu Kanadas, kuus Ameerika Ühendriikides, kuus Rootsis ja üks Prantsusmaal.

Nende töödes tõuseb esile ülim meisterlikkus ja enamuses neist graafilise kunsti parimad traditsioonid. Ma olin hämmastunud Eduard Viiralti kuivnõeladest (eriti väljapaistev tema “Vaisaluokta” – naine ja laps lapi riietuses Lapi maastikuga tagapõhjal) ja Agathe Veeber, kelle “Vaikelu” ja “Istuv naine” omavad midagi maalingu tihedust, samuti kui Hans Tsirgu söejoonistused. Eduard Rüga maastikud, vaikelud, tema metsamehed ja lilled monotüüpias ja puulõikes ning Erich Pehapi puulõiked ja akvarellid on meisterlikud ning virgutavad. Ma ootasin rohkem isikupärasust Herman Talviku linoollõigetes usulistel teemadel (näituse kõige enam abstraktsele kunstile lähenevad asjad) ja Lembit Nõmmeotsa pastellikäsitlusest “Kiriku interiooris.”

Mõned näituse tööd võivad tekitada eestlastes koduigatsuse. Ainult mõned tööd kõnelevad kibedatest läbielamustest. Üks Tsirgu joonistus näitab gruppi põgenikke nii maha lööduna, et see pilt annab tunnistuse suurimast meeleheitest. Joann Saarniit, teisena, kolmes väga külmatoonilises õlis – “Autoportree”, “Siberi vangilaagris” ja “Küüditamine” näitab rohkem viha kui alistumist.

Impressioonismis, millesse on kontsentreeritud inimlik elu ja iseloomustus rohkem kui valguse vorm, Erik Haamer ei ole jätnud kasutamata ühtegi võimalust kihavate sadamate ning kalurite elu kujutamises. Ei tohiks olla midagi valesti, nimetades tema töid soolaseiks. Skaala lõpus on Ida Adamsoni äärmiselt tundelik joonistus “Unustatud aed.”

The Gazette

(13. jaan. 1951) arvustaja mainib sissejuhatuses:

“Eesti moodsa kunsti näitusel, milline suletakse täna õhtul, omab hulga huvitavaid väljapanekuid.”

Edasi kriitik tõstab esile Eerik Haameri, märkides:
Eerik Haamer, kes maalib jõuliselt, eelistab merd, ja saavutab head edu “Kalurikülas”, mis kujutab endast kobarat punasekatuselisi hooneid ning iseloomustab hästi karmi merd “Tormises öös”. On omapära tema kujudes ahtakeses laevakajutis söögilaua ümber maalis “Pühapäev kalalaeval” ja samuti tüüpides “Kalurite kojutulek”. Liikumine on hästi ilmestatud värviküllases grupis “Tants” ja kahe mehe töös, maalingus “Keevitajad”.

Ida Adamsonilt on peen, luuleline leht “Unustatud aed”. Juhan Hennoste on effektiivne oma voolavas akvarellis “Kevadine tänav”. Hugo Lepik “Valgete gladioolide” kõrval on esindatud veel kolme avaralt käsitletud maastikuga. Harry Nurmet kahe monotüüpia kõrval omab kolm oivaliselt käsitletud akvarelli, nimelt “Puud sügisel”, vähem särav värvides kui sügis Kanadas, “Mererand Riia lähedal” ja “Viljarõugud”. Salme Utsal töötab väljapaistvalt “Tulpides” ja “Rootsi maastikus”, Erich Pehapilt on hea puulõige balleriinidest ja ta on effektiivne oma vineerlõikes “Istuv akt”. Temalt on samuti hea joonistus “Vanad puud”, kuna akvarellid “Viljandi järv” ja “Tallinn” on keskpärased. Otto Paas on avar ning ülevaatlik oma maaligus “Stokholmi raekoda”, Ed. Rüga on tähelepanuväärne oma värvilises puulõikes “Õhtul”. Joann Saarniidult on tugevalt maalitud autoportree, ja ta kujutab mõjuvalt inimlikke kannatusi “Siberi vangilaagris” ja “Küüditamises”. Hans Tsirgult on kaks head söejoonistust “Istuv tüdruk” ja “Põgenikud”. Agathe Veeber töötab enesekindlalt kuivnõelas ning ta on edukas “Istuvas naises”. Eduard Viiraltilt heas väljapanekutesarjas üks erakordselt hästi modelleeritud akt, ja “Virve” – üks lapsepea.

Montreali suure prantsuse lehe “LA PRESSE” hästi tuntud kunstikriitik Jean Denechaud avaldab oma lehe kunsti-leheküljel väljapaistval kohal:

Värv, liikumine, väljendus. Need on selle briljantse maalinäituse väärtused. Kogu näitus peegeldab varieeruval määral ekspressionistliku liikumise mõju suurt laienemist üle Põhja-Euroopa. Nagu kataloogis märgitud, need kunstnikud, enamikus oma vanaduselt alla 40 aasta, on saavutanud oma kunstilise kujunemise Tallinna Kunstikoolis, selle väikese maa pealinnas. Balti mere rannikul, ja Tartus, ühes nende tähendusrikkas linnas. Need kunstnikud on otsinud varjupaika teistes maades, kuus elavad Rootsis, viis USA-s, mõned Prantsusmaal ja Kanadas, kaasa arvatud Joann Saarniit, kes on pääsenud ühest Siberi kontsentratsioonilaagrist. Ta esitab kaks maali, millised kujutavad kurba, meeleheitlikku ja dramaatilist elu. Üks tore süsi Hans Tsirgult illustreerib neid kannatusi, milliseid nii paljud eestlased on sunnitud taluma. See süsi kannab nimetust “Põgenikud”.

Näitus esitab akvarelle, söejoonistusi, pastelle, monotüüpiaid, puulõikeid ja õlimaale. Ilma liigselt otsimisse langemata see grupp pakub kunstiliselt tõlgenduselt haruldast ja tõsist tööd. Näitus ei luba kindlaks teha erilist eesti stiili. Ühe erandiga Eduard Viiralti tööd esindavad eestipäraseid maastikke ja kujusid, kuid ülejäänult kunstnikud on inspireeritud meiegi moodsast maailmast. Kunstnik Eerik Haamer kahtlemata haarab domineeriva osa näitusest. Tema tööd kalameeste elust esindavad mehi ja naisi, kes on tüüpilised ja haruldaselt hästi kujutatud. “Varakevad” ja “Rootsi maastik” on peened maastikud. Monotüüpiad Harry Nurmetilt ja Eduard Rügalt on tähelepanuäratavad. Puulõiked Erich Pehapilt, kaasa arvatud üks akt, üks maastik ja balleriinid, nõuavad tunnustust. Kuivnõelas Agathe Veeber esitab huvitava etüüdi mehe peast, Herman Talviku sümbolism pakub kolm väga edukat tööd.

Lootkem, et eesti kunstnikud annavad jätkuvalt oma maalingutesse seda värvi ja väljenduslikkust, mida nad esindavad juba sellel näitusel.

Eelpoolsed ei ole ainsad arvustused. Üksikasjalist arvustust on loota siinses kunstiajakirjas “Canadian Art”. Näituse korraldamisega seoses olnud raskused ja mured on kaetud rahuldava teadmisega, et üks välispropagandaliselt õnnestunud rahvuskultuuriline üritus on jällegi teoks saanud.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann