| ESTENG | ||||||||
|
KUNSTIST PAGULUSES
|
KUNSTIST PAGULUSES"Kuhu on jäänud Ed. Wiiralti loomingupärand?" Välis-Eesti, 24.11.1978Rain Rebas Eduard Wiiralti 80. sünniaasta puhul ja kunstniku 25. surmapäeva eel toimus Stockholmis Eesti Teadusliku Seltsi korraldusel loenguõhtu, kus kunstiajaloolane Maia Mathiesen kõneles Ed. Wiiralti portreeloomingust koos näidete esitamisega sellest ning kunstiajaloolane Rain Rebas andis ülevaate Wiiralti elu lõpuperioodist Pariisis. Ta esitas ühtlasi küsimuse, kuhu on jäänud Ed. Wiiralti loominguline pärand, kuna eesti rahva ühe internatsionaalselt mõjukama kunstniku teosed ei tohi kaduda ega muutuda üksikisikute spekulatsiooni ohvriks. Välis-Eesti alustab käesolevas numbris fil.lic. Rain Rebase teadusliku ettekande avaldamisega, kuna see tänapäeval on üks olulisemaid sõnavõtte Wiiralti teemal. Võiks ütelda, et viimaste aastate jooksul on Eduard Wiiralti nime ja loomingu ümber tekkinud seisak, kui mitte koguni vaikus. Selles süvendatud vaikuse pisut kahtlustäratavas stsenaariumis läheneb meile kiirete sammudega üks tähtpäev: 8. jaanuar 1979, mil kakskümmend viis aastat möödub Eduard Wiiralti surmast. Töötame Eduard Wiiralti loomingu tutvustamiseks kõige vähemalt kahel rindel – kodumaal ja väljaspool kodumaad. Niikaua kui Wiiralt elas ja kuni 1958. aastani, oli initsiatiiv vaba eestlaskonna käes. Viimased kaks aastakümmet on kahjuks olnud ilmselt raugeva tempoga. Meie üritused on olnud sporaadilised ja kooskõlastamata, väljaarvatud üks kõrgetasemega vahemäng: Wiiralti kunstinäitus Göteborgis 1964/65. Maia Mathiesen on ainuke, kes teaduslikus uurimistöös, üsna piiratud võimaluste juures, on püüdnud valgustada üht elutähtsat aspekti, milleks on Eduard Wiiralti portreekunst. Me oleme saanud ettekujutuse, kui vahedalt ning mitmekülgselt kaalutult on võimalik läheneda ühe kunstniku loomingule. Eduard Wiiralti kunsti põhielement on igal juhul portree. Ta on portreteerinud kirjanikke, muusikamehi, kunstnikke, erilise armastusega lapsi, naisi, kaameleid, lõvisid ja tiigreid. Isegi looduspilte on ta portreteerinud, sest mis on “Viljandi maastik”, muud kui suurejooneline maastikuportree. Tihtipeale portreteerib ta puht-dekoratiivselt, toetudes ainuüksi mälupildile või teda paeluvale karakteristikale. On ka huvitav ära märkida, et mõlemad suured kunstnikud Eestimaalt: Michel Sittow ja Eduard Wiiralt olid suurel määral portretistid, mõlemad surid umbes samas vanuses (56 a.), veetsid ligemale pooled oma elupäevadest välismaal ja sõid, tohiks loota, üsna hea isuga võõrast leiba. See oli ka nende meeste ainus võimalus – pääseda välja kodumaisest kitsat, tihtipeale intriigidega piiratud sõõrist. On hästi mõeldav, et inimene jätab oma kodumaa maha selleks, et seda paremini tundma õppida. Kõigest tähelepanust hoolimata Euroopa kuningakodades langes Sittow unustusse neljasajaks aastaks. Kuidas on lood selles suhtes Wiiraltiga? Paistab, nagu oleksime kuidagi moodi olenevad sellest, et Wiiralti originaallehed müügilt on lõppenud. Meil puudub kaugemale ulatuv tutvustav ja teaduslikul pinnal organiseeritud huvi Eduard Wiiralti loomingu vastu. Kolmekümneviie aasta jooksul ei ole me vähegi rahuldaval viisil suutnud katalogiseerida tema arvurikkaid graafilisi lehti, joonistusi ja skitse, mis asuvad maapaguluses – ja mis määravad Eduard Wiiralti positsiooni kunstnikuna. Neid inimesi, kellel on mingisugune käsitus Eduard Wiiralti loomingu koguulatusest ja selle tähendusest eesti kultuurile ning ettekujutus, mida sellega võiks teha, pole eriti palju leida. “Kuid üldiselt jäi mulje, et laiema eesti publiku hulgas on Wiiralt nagu nihkunud ajas tahapoole, kaotanud aktuaalsusest, kuigi suurte meistrite puhul ei peaks seda õieti juhtuma. Võib-olla on siin süüdi muud asjaolud, näiteks ka kirjastus “Orto” piraattrükid Wiiralti töödest...” kirjutab Vello Pekomäe Välis-Eestis 12. detsembril 1973. Tal on õigus. Tagasiminek on märgatav. Ka kodumaal leiab aset stagneerumine. See ei ole mitte esimest korda, kus kriitilised seisukohad päevavalgele tulevad. 1938. a. kirjutab Rasmus Kangro-Pool: “Mulle on ikka tundunud, et kodumaa suhtumine oma parimale pojale pole olnud kaugeltgi nii soe, nagu oleks loomulik. Meie tähelepanu polnud kunagi ärkvel või abivalmis, kui Wiiralt kümmekond aastat Pariisis üksinda heitles oma hingekitsikustega ja töömuredega. Meie ametlikeski kunstiringides kehitati jahedalt õlgu, et mis nüüd Wiiralt, kes käsitleb aineid, milledel meil kodumaisega polevat mingeid sidemeid! Vaadatagu läbi meie muuseumide kunstivarade nimekirjad, siis on kõigile selge, kui ükskõikne oli meie kunstikeskuste huvi tema rikkaliku toodangu vastu. Wiiralti teoste arv ulatub tuhandeisse ja neid on enamikus valmistatud tehnikais, mis annavad äratõmbeid, aga meie kunstikogudes leidub neist vaid üksikuid lehti.” Siia juure on huvitav ära märkida, et Tallinnas 1958 a. eksponeeritud Wiiralti tööde koguarv oli 772 ja see sisaldas tema loomingut ajavahemikust 1914 – 1944. Kogu Wiiralti pärastsõja-aegne looming puudus markantselt sellel näitusel. Tallinna Kunstimuuseumi valduses on praegu 298 lehte, siia hulka on kaasa arvatud poolsada kordusäratõmmet – ja sellest arvust on ainult 8 lehte, mis representeerivad Wiiralti loomingu kõrgstaadiumi 1945 – 1954. Kaks viimast lehte nimetatud kaheksast on annetused eesti pagulaste poolt käesoleval aastal. Nii vaesevõitu on anno 1978 olukord suures Nõukogude Liidus, mida koguni püütakse nimetada eesrindlikuks maaks ja kus Wiiraltit nimetatakse Eesti Rembrandtiks – ja kus huvi tema loomingu vastu olevat suur. Kõneldakse juba Wiiralti sajanda sünnipäeva pidustustest. Peaks olema ütlematagi selge, et eesti rahvas on huvitatud Eduard Wiiralti, Erik Haameri ja Enno Halleki pärastsõja-aegsest loomingust. Selle hankimiseks pole aga midagi ära tehtud hoolimata igasugustest rikkalikudest esindustest paljudes maades. Me peame arvestama, et Tallinna graafikakogud ainult osaliselt valgustavad Eduard Wiiralti loomingut, mille peaosa jätkuvasti asub erakätes. Kõige selle põhjal peaks olema võimalik ütelda, et kodumaal küll valitseb suur kunstihuvi rahva juures (Wiiralti näitusel 1958. a. oli külastajate koguarv Tallinnas 22000, Tartus 6300 ja Pärnus 4700 inimest), mitte aga nende juures, kes käsutavad rahva raha. Me peame ka arvesse võtma, et nõukogude ametlik kunstihuvi on ühest äärmusest teise kalduv fenomeen. Kõikumised on suuremad, kui see võiks olla hea. Veel poolteist aastat enne Wiiralti surma kirjutati tema isikust ja loomingust haavavalt negatiivses sõnastuses. Kui jälgida Wiiralti elu ja isikut kaugelt kõrgemal seisvana igasugustest tühistest askeldustest, siis on märkimisväärne see süngete huvikäikude rohkus, mis seda erakorralist inimest ümbritseb. Nüüd peab kinnitama, et tubli uurimistöö suhtes on kodumaal siiski üht kui teist ära tehtud. Kahjuks ei ulatu need pingutused kaugemale kätteulatuvast materjalist, Wiiralti kodumaise ja esimese Pariisi perioodi ning sõja ajal loodud motiiviringist. Selles mahasurutud olukorras on hakatud Wiiralti loomingut eksponeerima mitmetahuliselt. On korraldatud erinäitus Eduard Wiiralti monotüüpiatest ja pisut mõtlemapanevalt “Eduard Wiiralt animalistina”. Wiiralti skulptuurid, akvarellid ja joonistused paeluvad eraldi huvi. Ühe lõpmata pika peatüki moodustavad Eduard Wiiralti raamatuillustratsioonid. Siis veel karikatuurid ja kritseldused (kui niisugust nimetust tohib tarvitada). Järgneb
Rain Rebas Erik Haamer jutustab: “Puhuti joonistas ta vahetpidamata. Kui mitte midagi muud, siis joonistas ta ümber ajalehefotosid või täiendas suitsu- või tikukarpide etikette oma äranägemise järele. Lõppude-lõpuks on siiski tema tööde skitsid ettevalmistav osa – joonistused, mis kuuluvad eeltööde hulka, kõige elutähtsam osa loomingu protsessist. Nende nägemine võiks olla kunstiarmastajale publikule suur sensatsioon.” See ei ole muidugi alati võimalik, sest kunstnik kasutab oma lakoonilisuses vahetevahel väljendust: “Graveeritud otse plaadile.” See kõlab nagu “direkthuggning”. Wiiralti surm tabas meid kõiki ootamatult, nagu on tavaline inimeste puhul, kellelt me ootame palju. Ta oli 55 aastat vana ja jättis mulje, et ta oleks võinud veel kaua elada. Tema eluviis ja töömeetodid, olgugi erinevad päris tavalise inimese omast, tundusid stabiilsetena. Ei ole ühegi inimese suust olnud võimalik kuulda veendunumalt väljendust: “Ma ei tõtta.” See oli juhus, et Wiiralt avastati raskesti haigena pisut enne operatsiooni. Ta oli juba pikemat aega kannatanud haiguse all. Wiiraltit on nimetatud realistiks, kes analüseerib elu mitmetest eri perspektiividest. Ta on olnud tõelisuse ja maagia meister, “verklighetens magiker”. Oleks huvitav kirjutada kahel teemal: “Vöödiline Wiiralt”, tingituna tema huvist vöödiliste loomade vastu, ning “Fantaasia ja fantastika Wiiralti loomingus”. Wiiralti elufilosoofias on uks mõningal määral praokil parapsühholoogilistele kaalutlustele. Tal on usk inimestesse, “kes teavad rohkem”. Oma pika raske haiguse ajal on ta 4. augustil 1953 ühele paberi lehele kirjutanud: “Rohte sisse võtma hakanud.” 28. augustil seisab seal: “Raske piinarikas kojutulek. Vana araabl., kellele tassi kohvi pakun, ütleb, et teie olete haige, näidates minu käerandme peale. Siis ütleb minu vanadust – ütlen 55, tema vastab, et tema 67 a. vana on.” Kohe pärast teadet Wiiralti surmast sõitis kunstnik Juhan Nõmmik Pariisi, et korraldada seal kõige hädavajalikumat ja võtta osa Wiiralti matustest. Tollane olukord peegeldub hästi Nõmmiku kirjades. “Välis-Eesti” pöördus tookord minu poole, soovides mälestuskirjutust. Kirjutasin “Suurim meie hulgast lahkus”. Tsiteerin selle kirjutuse alguse ja lõpu, et edasi anda tookordseid seisukohti ja meeleolusid. “Saatuselöögina, mille ulatuse vähegi õiglaseks mõistmiseks meil praegu veel puudub ülevaade, saabus teade Eduard Wiiralti surmast. Ta lahkus elust 55-aastasena, keset oma loomingulist tööd, olles saavutanud taseme, mille alusel teda meie päevil maailma kõige silmapaistvamaks graafikuks tuleb lugeda. Tema loominguline pärandus, mis on praegu mitmel pool mööda maailma laiali, jääb kord edaspidi selleks kindlaks alusmüüriks, mille kaudu tulevased põlved saavad tema isikut austuse ja lugupidamisega tundma õppima. Täna seisame selle kurva sündmuse ees uhke kuid valusa teadmisega, et Eesti kultuur Eduard Wiiralti isiku kaudu on suutnud leida tee maailma. Oma eluea jooksul on ta kasutanud kõik oma võimed selle kõrge eesmärgi puhtaks ning ausaks teenimiseks. ...Kuid see eriline situatsioon, mis seda kustumatu aupaistusega kõige tagasihoidlikumat inimest ka tema viimasel teekonnal ümbritseb, nõuab meie kõige paremate vaimsete jõudude rakendamist, et tema pärandusega hoolikalt oleks võimalik teenida ainult neid eesmärke, mis Eduard Wiiraltile endale pühad ja puutumatud on olnud. See löök, mis eestlust kodumaal ja maapaguluses Eduard Wiiralti lahkumise läbi on tabanud, ei tohiks mingil juhtumil ust lahti jätta veelgi suuremate ning lõpliku laadiga kaotuste jaoks. Hoolimata, et oleme maapaguluses mitmeski suhtes halvasti organiseeritud, oleks Eduard Wiiralti järelejäänud kunstiloomingu eest väärikas hoolitsemine siiski kõige õiglasemaks respekti avalduseks.” Kogu 1954. aasta oli pingeliselt tegevuse- ja töörohke. Viibisin üle kuu aja Pariisis. Wiiralti pärandi seisukorra kohta andsin ülevaate, mis on ilmunud “Välis-Eestis” sama aasta sügisel. “Pariisis min. K. R. Pusta järelvalve all asub praegu Eduard Wiiralti pärand. See pärast Eduard Wiiralti surma ühte tagasihoidlikku ruumi koondatud varandus sisaldab suurel määral plaate, originaalgravüüre, joonistusi ja skitse, Wiiralti täieliku kirjavahetuse, tema raamatud, näitusekataloogid, ajaleheväljalõiked, fotode kogu, tema kaks päevikut, isiklikke dokumente, kunstiteoseid teistelt kunstnikelt, tööriistu ja peale selle veel mitmesuguseid muid esemeid. See kõik on teatavas mõttes hiigelvarandus, vaadatuna kunstihuvilise silmadega. Ühtlasi annab see pärand täiesti erakorralise võimaluse postumselt tutvumiseks Eduard Wiiralti kui inimesega, samuti tema loomingu ning graafiliste tehnikate tundmaõppimiseks. Kokkuvõttes võiks kohe alguses ütelda, et meil on eesti kunstivarade säilitamise seisukohalt praegu vaevalt mõnda tähtsamat ülesannet, kui selle pärandi kindlustatud heakäekäik. Eduard Wiiralti pärandi küsimus väärib seetõttu kahtlemata meie üldist huvi. Seda enam, et selle varanduse paremale järjele asetamisel vaevalt on võimalik midagi positiivset korda saata ilma eesti pagulaskonna, selle kultuurorganisatsioonide ning säärase ülesande sooritamiseks kompetentsete inimeste otsese kaasabita. Siia juure tuleb märkida, et Eduard Wiiralti pärand on praegu niisuguses seisukorras, et on tingimata tarvilik 1. Põhjalik inventuuri teostamine, 2. Kõigi Eduard Wiiralti järeljäänud materjalide kordaseadmine. Ainult suhteliselt väike osa Eduard Wiiralti kunstilisest pärandist seisab inventuurinimekirjas, mis on koostatud kohe pärast tema surma. See kehtib peamiselt tema plaatide ja äratõmmete kohta. Ka sellena on nimestik puudulik ja sisaldab olulisi vigu. Joonistused, skitsid, dokumentaalosa, kirjavahetus, raamatud, ajaleheväljalõiked ja fotod asuvad kohvritesse paigutatuna olukorras, mis praegu aset leidvat säilitamisviisi pikema aja vältel kuidagi riisikovabaks ei luba nimetada. Järgneb
Rain Rebas Tänu kunstnik J. Nõmmiku ennastohverdavale tegevusele on plaadid ja gravüürid enam-vähem rahuldavas seisukorras ajutise säilitamise seisukohalt hinnatuna. Kõik muu osa varandusest vajab aga kiiret korraldamist, originaalgravüürid, joonistused ja skitsid paspartuudesse ja kartongidesse asetamist ning kogu pärand süstemaatilist kordaseadmist ja kartotegiseerimist. Kogu pärand vajab kavakindlat kunstiajaloolist läbitöötamist: l. Eduard Wiiralti järelejäänud kunstiloomingu osas, 2. Kirjavahetus, päevikud ja dokumentaalosa. Eduard Wiiralti pärandi juure kuulub umbes 100 originaalgravüüri, mida ei leidu praegu üheski suuremas Eduard Wiiralti kogus Lääne-Euroopas. Samuti mitmed täiesti ainulaadsed äratõmbed rohkem tuntud gravüüridest. Ka terve rida värvilisi katsetusi (monotüüpia, akvarell, värvikriit) ning kaugelt üle tuhande joonistuse ja skitsi, mis avab täiesti uued väravad asjatundjaile Wiiralti kui kunstniku tundmaõppimiseks. Kogu selle kunstipärandi analüüs tuleks sooritada kolmest erinevast seisukohast lähtudes: 1. pärandi puht-museaalne osa, kuhu kuuluksid tööd, mida võib kasutada kas permanentse või ajutise kunstinäituse nõudeid arvestades, 2. äratõmbed ja skitsid, mis ainult spetsiaalhuvi võivad pakkuda graafika ala asjatundjatele või sellel alal õppijaile, 3. magasineeritav osa. Mitmesugused kogemused näitavad, et Eduard Wiiralti loomingu edaspidise uurimise seisukohalt on kahtlemata vajalik tema tööde üldnimestik, õigete tööde nimede, täpse tehnika, dateeringute ning proovide ja tiraazhide ulatuse ning erinevuste äramärkimisega. Säärane käsiraamat oleks hädatarvilik Wiiralti kunsti edaspidise uurimise ning tutvustamise seisukohalt ja vajalik kõigile nendele, kellel Eduard Wiiralti loominguga üldse mingisugusel määral on kokkupuutumist. Siit samm edasi seisab Eduard Wiiralti loomingu fotografeerimine ja ka valguspildistamine võimaluse korral. Sellel alal on siiani ainult väga vähe resultaate saavutatud, peatöö seisab kahtlemata ees. Ka kvaliteediühtluse nõuded vajavad säärase ettevõtte juures silmaspidamist. Praegu käibel olevatest fotodest või ka reproduktsioonidest võib ainult teatavat osa tarvitamiskõlblikeks lugeda. On samuti oluline, et Eduard Wiiralti pärand oleks korda seatud ja et see oleks avatud kunstiajalooliseks uurimistööks ning graafiliste tehnikate tundmaõppimiseks kunstnikele. Igasugused selle pärandiga seoses olevad ekspluateerimise kavatsused kas siin või ülemere-maades tuleb kahtlemata jätta kõrvale kui ebasobivad. Ning positiivse lõpptulemusena võiksime maapaguluses osutada hindamatu väärtusega teene eesti kultuurile ka selle kõiki täna veel võib-olla täiesti uskumatutena tunduvaid tulevikuperspektiive arvesse võttes.“ Järgneb
Rain Rebas Hoolimata sellest, et Wiiralt elas väga tagasihoidlikult, tungiti juba tema haiguse ajal ta korterisse, pärast surma muutus olukord selles suhtes hoopiski murettekitavaks. Pariisi Eesti Selts oli sunnitud muretsema eraldi luku Wiiralti korterile, et kaitsta tema järeljäänud varandust. Pärast minu kuuaegset viibimist Pariisis 1954 aasta sügisel, kingiti Pariisi Eesti Seltsi poolt lahkumisõhtul mulle Eduard Wiiralti korteri viimane võti. Leidsime tookord, et kõige paremaks lahenduseks oleks olnud Wiiralti pärandi hoolikas säilitamine Pariisis. See oli ka minister Pusta ja Pariisi eestlaste soov. Pusta soov oli deponeerida varandus mõne prantsuse muuseumi juure hoiule. 8. jaanuaril 1955 ilmus Välis-Eestis pikk mälestuskirjutus “Aasta ilma Wiiraltita”. “Täna möödub üks aasta Eduard Wiiralti surmast. Olles raskesti haige viimase pooleteise aasta jooksul, püüdis Eduard Wiiralt varjata seda oma sõprade ja tuttavate eest. Kuid ta on jätnud maha ühe, kõige sügavamat traagikat sisaldava päeviku, niisama napisõnalise nagu Wiiralt seda tihti elus oma väljandustes on olnud, kuid samaaegselt inimlikult suur ja haarav nagu tema kunstilooming. Wiiralt viibis juba haiglas, kust ta kunagi enam elavalt ei lahkunud, ilma et see oleks eestlastel Pariisis või kusagil mujal teada olnud. Ühe mehe juhuslik energiline katse temaga kokku saada, avastas ta sealt. Tema viimased päevad kulgesid lootusetuse ja piinarikaste situatsioonide tähe all. Mõndagi püütakse tagantjärele ilustada ning nii mõnigi õis on langenud Eduard Wiiralti hauale. Kuid suur osa sellest mis temast on jäänud järele, ja mis meile peaks olema erakorralise väärtusega, seisab veel täna segaminipaisatuna kohvrites paksu tolmukorra all. Eduard Wiiralti viimase Pariisi-perioodi gravüürid on üks kõrgpunkte tema kunstiloomingus, Wiiralti tee kunstnikuna arenes pidevalt vaimse ja sisemise selginemise ning suurema eneseteostuse suunas. Ilu võit pole kuidagi ühendatav ainult mingisuguse dramaatilisuse astmega, vaid see on täiesti suveräänne väärtus omaette. Igaüks – ka kunstnik – peab käima oma teed ja jõuab sinna välja kuhu ta jõuab. Wiiralt jõudis erakorralistele saavutustele oma elu lõpueas ja sellest perioodist on pärit vähemalt üks oluline osa tema suurusest. Samaaegselt kasutas ta oma tehnilist üleolekut, et ka sel alal saavutada midagi täiesti uut graafiliste kunstide valdkonnas. Nii peaksid mõned tema gravüüridest: “Marc”, akvatint ja kuivnõel 1947, “Okapid”, akvatint 1949, “Deporteeritud”, vernis mou ja kuivnõel 1952 – kuuluma graafilise kunsti kõige kvalifitseeritumate meisterteoste hulka.” Neljapäeval 9. jaanuaril 1964 on 10 aastat möödunud Eduard Wiiralti surmast. “Kümne aasta eest lahkus meie keskelt Eduard Wiiralt. Ta seisis oma isiku ja eluga mõningal määral väljaspool meie tavalist pulbitsevat huvitsentrumit ning tema lahkumine tundus seepärast eriti valusana ja vapustavana. Wiiralt oli harjunud kõndima nõtkelt ning kannatlikult elu ääremaadel. Nii olid ka tema sündimine ja surm. Ta oli kord alustanud oma teekonda väljaspool tookordse kodumaa piire ning ilma tõttamata – mõjustamata ümbritsevast elutempost – jõudnud lõpupeatuseni kunstide ihaldatud linnas. Wiiralti eksistents suurlinnas oli eemal selle pinnalisest särast. Ta jäi sirgelt üksildaseks ning vähenõudlikuks enese suhtes. See üldiselt erinev hoiak lasi teda paista madalperspektiivis kättesaadamatuna. Suure loova isiksusena on Wiiralt ikka veel jäänud saavutamatuks mäetipuks. Viimase kümne aasta jooksul ei ole palju juhtunud, mis laseks kunstnikku Wiiraltit senisest erinevas või uuemas selguses paista. Tema isiku ja loomingu vähem tagasihoidlikud lahtimõtestamise katsed on lõppenud võõrastel ning meile tundmatutel radadel ringlemisega. Paguluses on talle vagameelsuse sildi all püütud külge pookida vene hingeelu, kodumaal sotsialistlikku realismi. Tema looming näib ikka veel suurel määral tundmata olevat ka eesti publikule, hindamisvõimalused näivad olevat kasinad. Tema graafilised lehed on oma suuremat tähelepanu äratava rännaku lõpetanud, ainult harukordadel on veel midagi saadaval. Üksikud suurkogujad on välja selekteerunud: hinnad on puhtäriliselt tõusnud üles. Selles olukorras peatume nagu uueks hingetõmbeks Eduard Wiiralti loomingu uurimiseks ning tutvustamiseks, tahaks küll loota – maapaguluse kõige hindamisväärsema varasalvena.” Järgneb
Rain Rebas Mis on siis nüüd juhtunud pärast seda ja missugused kaugeleulatuvad perspektiivid on meile avanud Eduard Wiiralti pärandus, võib-olla kõige väärtuslikum, mis meil on? Peame küll kurvastusega oma ambitsiooni, olla kultuurrahvas, redutseerima. Midagi ei ole tehtud, midagi ei ole saavutatud. Meie kultuurielu võidukäik mitmel teisel rindel – per aspera ad astra – on meid suigutanud roosilisesse optimismi, nagu oleks igal pool kõik kõige paremas korras. See ei ole aga siiski nii. Me võiksime täna esitada kõik need küsimused, mis siiani on olnud aktuaalsed, ja lisaks nendele veel: Kes hoolitseb selle eest, et see pärand kui tervik taastatakse? Kes kannab vastutust kõikide nende tundeliste materjalide säilitamise eest? Missugusel määral seisab see pärand eesti kunstiuurimuse ja eesti rahva teenistuses? Need on küsimused, mis peaksid äratama üldist huvi. Kõik Eduard Wiiralti pärandi komplitseeritud tehnilised, juriidilised, kunstiteaduslikud ning eetilised aspektid tulevad võtta selgitamise alla. Eriti Wiiralti pärast-sõjaaegne kunstilooming, mille kohta on juba tekkinud kaugeleulatuvaid valearvamisi, tuleb viia kunstihuvilise avalikkuse ette. 1980, kui eestlased kogunevad üle maailma suuremal määral, peaksid kõik need probleemid olema tsentraalsed, mille ümber eestlusel on mõtet koonduda ning kokku tulla. On üteldud, et graafikat peab vaatama ning imetlema leht lehe järel. Mustvalge kunst on vabatahtlikult pannud maha ülimusliku ning värvirohke piduriietuse, siin on tehnika ja oskus, mis määravad – kvaliteet on optiliselt võetuna kindlamalt nihkunud esiplaanile. Wiiralt ei piirdu ainult mustvalge kontrastiga, vaid sugereerib maaliliselt gradatsioonidega nende kahe äärmuse vahemaadel. Graafika kõneleb meile joone ilu ja peente nüansside kaudu, mille nautimiseks on tarvis intiimset lähedust. Selle õige läheduse saame kõige paremini kätte, kui hoiame graafilist lehte oma käes. Et siia juure iseenesestmõistetavate komponentidena kuuluvad vaikus, valgus ja hingerahu, peaks olema ütlematagi selge. Graafika on rida tehnikaid, kus lihtsate vahenditega üteldakse võrdlemisi palju. Eduard Wiiralti puhul võib tihti märgata tugevat üledimensioneerimist. Teda huvitavad inimese käsi ja silm, puu krobeline jutustav koor, eriti aga tiigrirütm, mis kujuneb maaliliseks mustriks. Keegi on ütelnud, et detailid on nii osavasti välja töötatud, et nende kogusumma ületab terviku. Võib-olla et see on koguni hädaohtlik. Tema inimesed on isoleeritud oma melanhoolsuses: kaardimängijad, lapi naine ja tüdruk ning deporteeritud, mille kohta ta ise ütleb: “Esimene tehniline katse maalilise gravüüri alal. Valgete ja mustade pindade paigutus veel läbi viimata. Tuleks märkida “I seisak” – vernis mou ja kuivnõel, mis on I proovil ajutiselt, möödaminevalt.” Kontuur hälbib, asemele tulevad punktid ja struktuurid, mis on tingitud plaadi materjalist, hapetest ja graafilisest tööprotsessist. Just selle plaadiga juhtus õnnetus. Proovide tõmbamine äpardus, tsingi söövitamiseks osutus rauakloriit kõlbmatuks. See jättis jooned ebapuhtaiks, ainuke õnnestunud äratõmme asub Wiiralti pärandi valduses. Selle töö kätteleidmiseks ning hindamiseks on tarvis mitte ainult head tahet, vaid ka oskust. See on ainult üks näide paljudest, kui komplitseeritud on tehniline arsenal, mida Wiiralt kasutas ja mille täpsuse peale ta pani rõhku. Wiiralti enese definitsioonid oma tööde kohta on nii kristallselged, et nende taha kätkeb elufilosoofia. Tema kohta võib ütelda: “Ein Künstler durch und durch.” Selle mehe elutöö, üksinduses, ning ilma märkimisväärse abita vajab nüüd jäädvustamist ja päevavalgele toomist. See on küsimus eesti rahva ühisvarandusest täna, homme ja tulevikus. Rubriiki toimetab Barbara Einmann |
|||||||
|
||||||||
