KUNSTIST PAGULUSES

"Nädala jutuajamine. Vestlus Aleksis Rannitiga" Välis-Eesti, 1952

 Stockholm

New Yorgi Eesti Majas kohtame luuletajat ja kunstiajaloolast Aleksis Rannitit, kes hiljuti saabus USA-sse.

—Kuidas tuli Teie järsk asumine Ameerikasse?

—See tuli mulle endalegi ootamatult. 1949. a. loobusin vabatahtlikult IRO abist ja emigreerumisest Euroopast. Minu sooviks oli tollal võimalikult kauaks jääda truuks nii kallile mandrile. See „võimalikult kauaks“ on kestnud kahjuks, kõigest kolm aastat. Need kolm aastat olid aga mulle suure tähtsusega, sai võetud osa paljudest rahvusvahelisist üritusist, palju matkatud ja ka süvenetud armastatud töhe. – Möödunud aasta sügisel muretsesid mu Ameerikas viibivad sõbrad uue ümberasumise võimaluse International Rescue Committee kaudu. See organisatsioon, mis loodud paguluses viibivate teadlaste, kirjanike ja kunstnike hooldamiseks, andiski mulle lubaduse muretseda mulle USA-s töö minu erialal. Nii tulingi siia, kuigi see maksis mulle palju hingelist piina. Praegu on mul veel raske öelda, kas tegin hästi või halvasti.

—Olite tugevalt sisse elanud prantsuse ja saksa kultuuriellu Euroopas. Kas tegevuse katkestamisel siin jäi olulisi kavatsusi pooleli?

—Nii prantsuse kunst kui ka kirjandus on mulle väga lähedased, samuti ka teiste euroopa rahvaste kultuur. Eriti puudutab see kujutava kunsti problemaatikat, sest prantsuse ilumõiste valitseb kujutavat kunsti juba oma paarsada aastat. – Ema ja kodumaad ei valita, need antakse meile saatuse poolt ainult ükskord ja selles peitubki nende unustamatu ilu, nende surematu valgus. Siit poolt ookeani vaadatuna on Eesti identsus Euroopaga palju orgaanilisem, kui see näis olevat Euroopas viibides. Päälegi on Euroopa meile kõigile noil rändamiseaastail kodumaaks saanud. On loomulik, et mul jäi Euroopas nii mõnigi kavatsus teostamata ja lõpule viimata, kuid tahaksin ka edaspidi jääda kontakti prantsuse ja saksa ajakirjandusega. Saksa ajakiri “Das Kunstwerk” on mind määranud oma erikirjasaatjaks Ühendriikides. Mulle tundub, et ainult siinsest perspektiivist vaadatuna tõuseb mu silme ette õige pilt Euroopa vaimsuse kogumikust, – sest suuri asju, nagu teate, peab vaatlema eemalt.

—Mis on Teie esimesed muljed Ameerikast ja siinsetest eestlastest?

—Ameerika tõelisust ma ei tunne veel küllaldasel määral. Mis puutub aga kujutavasse kunsti, siis seisab siin esirinnas ja omab peagu ainuvalitsemisõiguse abstraktne kool. Kunstnikud, nagu seda on Calder, Salemme jt. väärivad kõigiti tähelepanu, aga neid peab stiilikriitiliselt hindama ja mõistma väljudes ameeriklase olemise viimseist  põhjusist, tema mehaanilisest tundest. – Mis puutub siinsetesse eestlasisse, siis tundub mulle, et nad on hästi organiseerunud. Kuna mul tuli Saksas elada kaugel meie rahvuskoondistest, siis olen tõsiselt rõõmus siinse võimaluse üle kaasmaalastega vahenduda ja suhelda.

—Teie olete Lääne Euroopa ajakirjades korduvalt avaldanud uurimusi Eduard Wiiralti loomingu probleemidest. Milline on Teie kui tunnustatud kriitiku arvamine meie paguluskunsti tänasest situatsioonist?

—Arvan, et taidurid, nagu seda on niisugused meie sensiiblid maalijad nagu Karin Luts ja Endel Kõks, dekoratiivsed anded nagu Eerik Haamer ja Juhan Hennoste, graafikud nagu Hermann Talvik ja Agaate Veeber võiksid au teha ka suurrahvastele. Mis puutub aga nähtud ülevaatlikkusse näitusisse, siis ei saa ma nõustuda niisuguste üritustega. Üheks küsimuseks on, kui meie korraldame, näitusi oma rahvale kas laagrites või Eesti Majades, kuid hoopis teiseks küsimuseks on kui meie ilmume rahvusvahelisele areenile. Viimasel puhul peame tegema ranget selektsiooni arvestades tänapäeva kunsti kõrget taset, sest mängus pole miski muu kui meie kultuuri au. Etnograafiline ornamentika ja mõne avaliku tegelase portree ei tee veel meie taiet ei väärtuslikuks ega eestiliseks, küll aga teevad seda rahvuslikult-metafüüsiline moment, kujundamisoskus ja stiilipuhtus. Kõige lihtsam kõrvutamine  Lääne-Euroopa kunstiga näitab kohe, kes meie kunstnikest on rahvusvahelise tähtsusega ja kes neist omab ainult koduse tarvitamise tähenduse. Esimesed neist on meie vaimse iseseisvuse saadikuiks ja võitlejaiks. Neil ja ainult neil on õigus kõneleda meie kultuuri nimel rahvusvahelisel tribüünil.

—Veel üks isiklik küsimus. Oleme “Tulimullas” aegajalt lugenud Teie oivalisi luuletusi. Kas sellel alal on midagi uut valminud või valmimas?

Valmimas on uus luuletuskogu, millele olen nimeks pannud “Suletud avarust”. Tahaksin loota, et mul õnnestub selle kirjastamine käesoleva aasta sügisel.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann