KUNSTIST PAGULUSES

"Vähem sõnu, rohkem austust" Vaba Eesti Sõna, oktoober 1954

Eduard Rüga
New York

Õnneks, maapao süngus, harjumatud võõrad olud, äraelamisvõimaluste kitsas taust, pole siiski suutnud kätkida kammitsasse eesti kunstniku loova vaimu tunglemist. Otsene side tänapäeva moodsate kunstivooludega, nende mõjutused, sageli endistest tõdedest loobumine, enesearendamine ja isikupärase väljendusvormi otsimine on kestnud vahetpidamata eesti kunstis. Kuidas on seda kunstnikkonna endaohverdust suudetud mõista ja hinnata?

Kui Eduard Wiiralti ootamatu surm vapustas meie ühiskonda, siis kunstnikkond hellitas lootust, et vast hakatakse enam arusaama kunstnike püüetest ja panusest. Kahjuks on ilmnenud hoopis vastupidine nähe. Oleks täiesti absurdne minna vaikides ehk maheda muigega mööda nendest E. Wiiralti nimega seotud uperpallitamistest ja kuljuste tilistamistest. Ennastmõistetavalt vajab kinninaelutamist otsene vale ja väärmõistete esiletoomine sellistes sõnavõttudes.

“Tulimuld” nr. 3, 1954, toob kirjutise, “Eduard Wiiralt Reinhold Kalninshi kogus” Rom’i varjunime taha pugenud autorilt, kus kirjutise lõpposas öeldakse: “Teel koju meenub, kuis 1952. a. Wiiralt avaldas võõrastust, et meie graafikud Ühendriikides tegutsevad nii, nagu oleksid nad ühes väikeses linnas – eesti graafika näitustel ei esitatud kadunud meistri töid põhjendusega, “et Wiiralt ei kuulunud siin loodud Eesti kujutavkunstnike ühingusse.”

Tema suur isiksus ei suutnud ega püüdnudki end üle pingutada sisse elamiseks meie nn. “rahvuslikku eetikasse ja esteetikasse seoses vastava organisatsioonilise isamaalusega.”

Selline vastutustundmatu varjuheitmine Eesti Kujutavkunstnike Keskusele on enam kui kultuurituse ilmne väljend. Organisatsioon, nagu seda on Eesti Kujutavkunstnike Keskus, pole saatnud ühtki muud “kuritööd” korda, kui on algatanud ja korraldanud (1946. a. alates, mil Eesti Kujutavkunstnike Keskus Saksamaal ellu kutsuti kunstnike omaalgatuse korras, ega pole loodud siin, nagu väidab Rom) üle 70-ne kunstinäituse eesti kultuuri tutvustamiseks, küll kaasmaalastele, küll võõrastele. Kui Rom’i nimeline isik oleks huvi tundnud eesti kunsti vastu ja vaevaks võtnud 1952. aastal Wall streetist tulla Eesti Majja graafika ülevaate näitusele, siis oleks ta olnud elamuse võrra rikkam ja eesti graafikute alatu süüdistus, nagu elaksid nad “agulis” olemata. Kas see näotus ja ülemeelikus on tänuks neile, kes 1952. a. korraldasid graafika näituse ja hankisid eraisikutelt ligikaudu 30 E. Wiiralti tööd näitusele, sooritasid näituse ettevalmistamiseks sõite New Yorki pärast väsitavat päevatööd, korraldasid Wiiralti tööd näitusekorda ja ohverdasid mitu tööpäeva näituse läbiviimiseks? Ja mis olid selle tulemused? Siinne kunstikriitika vaikis selle kõrgetasemelise ürituse surnuks, nagu, seda on juhtunud hilisemategagi. Kus olid siis Wiiralti “pühad sõbrad” julgeksin küsida? Tolkorral ei vajanud Wiiralt midagi, sest ta elas, kannatas ja rikastas eesti kultuurivaramut.

Et Eesti Kujutavkunstnike Keskus põeks mingit “organisatsioonilist isamaalust” – on enam kui üllatav kogu eesti kunstnikkonnale, kes on koondunud oma organisatsiooni ümber. Meie isamaalus on tõestada kultuurmaailmale, et väikerahva loovvaim paguluspõlves hõõgub ja leegitseb samavõrdselt või enam kui nende rahvaste oma, kellede keskel meie omi ootepäevi veedame. Eesti kirjanikud, heliloojad, kujutavkunstnikud, teadlased ja teised on seda suutnud oma panuses.

Ka Wiiralti näituse kataloogi eessõna koostaja Aleksis Rannit pole suutnud jääda asjalikkuse pinnale, vaid on laskunud 1939. a. eesti kunstielu juhtijate süüdistamisele. Nii kirjutab ta kataloogi eessõnas ja “Vaba Eesti Sõnas” nr. 15, 1954: Ühe suurima kurioosumina meenub riikliku auhinna annetamine paremale eesti graafikule Aino Bachile (sic!), mis sündis, kui ma ei eksi, 1939. aastal. Kui siis tõsiste asjatundjate poolt avaldati imestust, kuidas oli see küll võimalik, et too oma söövitustrükkides odavaid valguse-varju effekte viljelev kolmandajärguline kunstnik oli kroonitud niisuguse auhinnaga, kusjuures Wiiraltist, sellest eesti graafika tõelisest loojast mindi mööda – saadi vastuseks: “Wiiralt pole ennast registreerinud kunstnikuna Haridusministeeriumis.”

Kui Wiiralt ei suvatsenud end paenutada seaduste alla ja tema sellel põhjusel jäeti ilma auhinnast, siis ei ole Aleksis Rannitil mingit õigust ega alust A. Bachi loomingut nimetada odavaks kunstiks ja kunstnikku ennast alandada kolmandasse järku. See on ennekuulmatu julmus, et eesti kunstnikke hakatakse liigitama järkudesse. Ma ei püüa kaitsta siin A. Bachi isikut, küll aga mõiste tekkimist kunsti vaagimisel, mis seotakse isiku alavääristamisega. Huvitav oleks teada, kes olid need tõsised asjatundjad, kes avaldasid imestust ja kes olid need “kunstiasjatundmatud”, kes julgesid 1939. a. määrata riikliku auhinna A. Johanile, E. Jõesaarele ja A. Bachile? Julgen öelda: ärge suruge vägivaldselt E. Wiiralti pähe pärga, mis on punutud teiste eesti kunstnike alandusest. Enam austust suurmeister Wiiralti nime vastu, kelle elu oli äärmiselt lihtne ja suursugune.

Oleks ülekohtune hakata alavääristama seda, et meil oli kunstihoone ateljeedega kunstnikele, välis- ja kodumaised stipendiumid, pensioniseadus, sihtkapitali näitused igal kevadel ja sügisel ja ostud; välisnäitused: Roomas, Budapestis, Warssavis, Krakovis ja Antverpenis üheainsa aasta vältel jne. See tõestab, et meil vabas Eestis suudeti hinnata kunstnike väärtust ühiskonnas ja püüti luua eeliseid nende tegevuse ja olukorra soodustamiseks.

Aleksis Rannit libastumised tulenevad ju vähesest eesti kunsti üldpildi mittetundmisest. Ei saagi nõuda inimeselt, kes rea aastaid on elanud väljaspool Eestit, et ta seda põhjalikult tunneks. Kuid suur üllatus on siiski, et A. Rannit ei tunne Kristjan Raua loomingut. Egas ta muidu tõstaks E. Wiiralti “Moonikat” üheks eesti kunsti rahvuslisemaks teoseks (vaata “Tulimuld” nr. 3, 1954, lehek. 134). Kristjan Raua looming on ainulaadne nähe eesti kunstis. Raud on meister, kes on osanud meie rahvuslikkust ja ürgset eestilikkust suurepäraselt läbiimbutada ja esile manada kogu oma elutöös. Et rahvuslikkus oleks mööduv nähe kunstis – nagu väidab A. Rannit – on kaheldav. Kristjan Raud on seda küsimust üllatavalt lahendanud, et nn. rahvuslikkus ja eestiaineline temaatika geniaalse meistri hinges sulatatakse väikerahva kunstivaramusse põlvest-põlve säravaks pärliks. Ka kadunud Wiiralt hindas Kr. Raua loomingut kõrgelt; mitte üksi eesti kunsti üldpildi mõõtmeis, vaid kogu põhjamaade kunsti haardes. Sellest ajest tõugatuna ruttas ta Nõmmele ja graveeris Kr. Raua portree. Ja muidugi, nüüd on see, Kr. Raua loomingu hindamine “rahvuslik vasikavaimustus ja taidevaatleja maitsetuse tunnuseks” – kui kasutada Kr. Raua loomingu vaatlemisel A. Ranniti hindamisretsepti. Kas siis tõesti see pondunud rauga kätega noor tüdruk “Moonika” võiks olla, “eesti kunsti rahvuslikemaks teoseks, eesti hinge omapäraseks tõeluseks”?

Erilise, vabaduse lubab A. Rannit omale eesti ühiskonna hurjutamiseks oma “Viimane kiri Eduard Wiiraltile” (Vaba Eesti Sõna nr. 3, 1954) sõnavõtus. “Ka siis, kui meie peaksime püstitama Sinu hauale kõige võrratuma obeliski, või ehitaksime grandioose templi, korraldaksime Sinu tööde erinäitusi maailma kõige esinduslikemais muuseumes ja annaksime Sinust välja kümneid mahukaid monograafiaid, ka siis, meie ei saaks lahti Häbist, et Sina lahkusid meist Legendaarses Vaesuses. Neile, kes püüaksid seletada, et oleme alati Sinust huvi tundnud, tahaksin vastata, et minu lauasahtlis on üksteist viimase kolme aasta jooksul saadud eitavat vastust Eduard Wiiralti ürituste puhul ja et nende kirjade autoreiks on meie tuntud institutsioonid ja organisatsioonid. Ei keegi ei huvitunud Sinust kui kunstnikust ja veel vähem huvi tunti Sinu kui Eesti Vabariigi kodaniku vastu.”

Vaatleme asjalikult seda A. Ranniti poolt peale surutud masendavat häbi ja ränka süüdistust, millest meie eesti rahvas kunagi ei vabanevat. Kuidas saaksime siin kõnelda Legendaarsest Vaesusest, kui praegust leidub angeldajate valduses tuhandetes eksemplaarides Wiiralti gravüüre? Kuidas libisesid need tohutud tööd E. Wiiralti ateljeest välja? Kas see on vale, et E. Wiiralt on müünud rohkem töid kui ükski teine eesti kunstnik? Kas see ei vasta tõele, et E. Wiiraltile on püütud anda mitmeid töötellimusi, muuseas meie Riigivanema K. Pätsu portree jäädvustamist? Kas pole Wiiralti töid ostetud sihtkapitali summade arvel? Kas Wiiraltil pole olnud õpetaja koht kõrgemas kunstikoolis “Pallases”? Kas Wiiralt pole oma tööde ostasoovijaid saatnud pettunult oma ukse tagant minema?

Kas ei oleks aeg avada E. Wiiralti kirjavahetuse osa ja tuua avalikkuse ette tõde: kes on olnud need isikud, kes on ekspluateerinud meie graafika meistrit? Enne kui on hilja, sest on ilmnenud nähe, et mõni isik on isegi omi Wiiraltile saadetud kirju püüdnud tagasi saada minister K. Pusta kaudu Wiiralti pärandist.

Aleksis Rannit peaks olema teadlik, et Eesti Kujutavkunstnike Keskus on esitanud E. Wiiralti töid väga paljudel meie poolt algatatud ja korraldatud kunstinäitustel, vaatamata sellele, et ta polnud Keskuse liige? Mainiksin ainult neist mõnda: Wiesbaden, Oldenburg, Sydney, Montreal, Kopenhagen, New York, Göteborg, Uppsala. Samuti on A. Rannit teadlik ja kindlasti huvitab ka eesti avalikkust see fakt, et 1952. a. allakirjutanu pöördus E.KK. Keskuse juhatuse nimel A. Ranniti poole palvega, et tema, kui Wiiralti sõber, aitaks kaasa selleks, et E. Wiiralt saadaks tema kaudu omi gravüüre Eesti Kujutavkunstnike Keskuse kätte müügile, mida meie oleks teostanud ilma igasuguse vaheltkasuta – sihiga abistada Wiiraltit.

Võibolla on A. Ranniti huvitundmismõisted iselaadsed, aga minu arvates ei saa nõuda E. Wiiralti kaaspõlve kunstnikelt enamat huvitundmist, kui nad seda on üles näidanud, kuna nad ise loovad palju halvemas olukorras, kui seda oli Wiiralt.

Mul on häbitunne eesti kultuuriloojate ees, et Aleksis Rannit nõuab eesti organisatsioonide kaasabi, et abistada üht tundmatut poolakat, kes olevat olnud Wiiralti sõber. See A. Ranniti internatsionaalsus võib panna kiduma meie kultuurielu ja tekitab ainult kibedustunnet eesti kunstnike südames.

Niikaua, kui Aleksis Rannit pole vastanud Evald Roosaare avalikule kirjale, tuleb tõsiselt kahetseda sarnaseid sõnavõtte, mis moondavad meie graafika suurmeistri Eduard Wiiralti elu ja häbistavad eesti ühiskonda.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann