KUNSTIST PAGULUSES

"Rain Rebas: Wiiralti elutöö vajab päevavalgusse toomist" Eesti Päevaleht, 18.11.1978

Osvald Viirsoo
Stockholm

Rahvusvahelise nimega eesti kunstniku Eduard Wiiralti pärandist köneles Eesti Teadusliku Seltsi (ETS) Löuna-Rootsi Osakonna ettekandeöhtul Lundis, Eesti Majas kunstiajaloolane fil. lic. Rain Rebas, Göteborgist. Külalist tervitas Osakonna esimees, prof. Indrek Martinson.

Referent ütles kokkuvöttes:
Meil on pöhjust meelde tuletada Eduard Wiiraltit ja tema loomingut, mille ümber on tekkinud vaikus: 8. jaanuaril 1979 möödub 25 aastat tema surmast. Eduard Wiiralti kunsti pöhielement on portree. Ta on portreteerinud kirjanikke, muusikamehi, kunstnikke, erilise armastusega lapsi, naisi, kaameleid, lövisid ja tiigreid. Ka looduspilte on ta portreteerinud, sest mis on “Viljandi maastik” muud kui suurejooneline maastikuportree.

Tihtipeale portreteerib ta puhtdekoratiivselt, toetudes ainuüksi mälupildile vöi teda paeluvale karakteristikale.

On huvitav märkida, et mölemad suured kunstnikud Eestimaalt: Michel Sittov ja Eduard Wiiralt olid suurel määral portretistid. Mölemad surid samas vanuses (56 a.) ja veetsid pooled elupäevad välismaal. Meie tähelepanu polnud kunagi ärkvel vöi abivalmis, kui Wiiralt kümmekond aastat heitles üksinda Pariisis oma hingekitsikustega ja töömuredega.

Vaadatagu läbi meie muuseumide kunstivarade nimekirjad, siis on selge, kui üksköikne oli meie kunstikeskuste huvi tema rikkaliku toodangu vastu. Wiiralti teoste arv ulatub tuhandeisse. Neid on enamikus valmistatud tehnikas, mis annavad äratömbeid, aga meie kunstikogudes leidub neist üksikuid lehti.

Wiiralti surm tabas meid köiki ootamatult, nagu on tavaline, inimeste puhul, kellelt meie ootame palju. Ta oli ainult 55 aastat vana ja jättis mulje, et ta elab veel kaua. Tema eluviis ja töömeetodid tundusid stabiilsetena. See oli juhus, et Wiiralt avastati raskesti haigena pisut enne operatsiooni. Ta oli pikemat aega kannatanud haiguse all.
Kohe pärast teadet Wiiralti surmast söitis kunstnik Juhan Nömmik Pariisi, et osa vötta matustest ja korraldada seal hädavajalikumat.

Wiiralt lahkus elust keset oma loomingulist tööd, olles saavutanud taseme, mille järele teda tuleb lugeda maailma köige silmapaistvamaks graafikuks. Tema loominguline pärandus on mitmel pool maailmas laiale. See on aga alusmüüriks, millele tuginedes saavad tulevased pölved tema isikut austuse ja lugupidamisega tundma öppida.

1954 jäi Eduard Wiiralti pärand ühte tagasihoidlikku ruumi koondatuna minister Pusta järelvalve alla. See sisaldas suurel määral plaate, originaalgravüüre, joonistusi ja skitse, Wiiralti täieliku kirjavahetuse, tema raamatud, näitusekataloogid, ajalehtede löiked, fotode kogu, tema 2 päevikut, isiklikke dokumente, kunstiteoseid teistelt kunstnikelt, tööriistu ja muid esemeid. See on hiigelvarandus kunstihuviliste hinnangul.

Meil on eesti kunstivarade säilitamise seisukohalt praegu vaevalt mönda tähtsamat ülesannet, kui selle pärandi kindlustatud heakäekäik. Eduard Wiiralti pärandi juurde kuulub umbes 100 originaalgravüüri, mida ei leidu praegu üheski suuremas tema kogus Lääne-Euroopas. Samuti mitmed ainulaadses äratömbed rohkem tuntud gravüüridest.

Ka terve rida värvilisi katsetusi (monotüüpia, akvarell, värvikriit) ning kaugelt üle tuhande joonistuse ja skitsi, mis avab täiesti uued väravad asjatundjaile. Üldsiht ja kogu varanduse kaugem eesmärk peaks olema Eduard Wiiralti muuseum Pariisis. Kahtlemata on Pariis ainuke ja loomulik miljöö Eduard Wiiralti kunstile kuni kodumaa vabanemiseni.

Ehkki Wiiralt elas tagasihoidlikult Pariisis, tungiti juba ta haiguse ajal ta korterisse. Pärast surma muutus olukord veelgi murettekitavamaks. Pariisi Eesti Selts muretses eraldi luku Wiiralti korterile, et kaitsta tema järeljäänud varandust.

Viibisin ühe kuu 1954. Pariisis. Lahkumisöhtul kingiti Eesti Seltsi poolt selle abivalmis tegelaste läbi mulle Eduard Wiiralti korteri viimne vöti. Leidsime, et parimaks lahenduseks Wiiralti pärandi säilitamisel oleks selle deponeerimine Pariisis möne prantsuse muuseumi juurde hoiule.

Pärast seda vöime tänapäeval küsida kuidas Eduard Wiiralti pärand kui tervik taastatakse. Kes vastutab nende tundeliste materjalide korrektse säilitamise eest? Missugusel määral seisab see pärand eesti kunstiuurimuse ja eesti rahva teenistuses? Eduard Wiiralti elutöö vajab jäädvustamist ja päevavalgele toomist. See on küsimus eestil rahva ühisvarandusest täna, homme ja tulevikus.

Meil tuleb leida üks kindel kogu inimesi, kes vötavad selle suure küsimuse täie tösidusega. See on aga küsimus, mis peaks kuuluma köige eestlaste suuremate keskuste organisatsioonide töökavasse. Köik Eduard Wiiralti pärandi komplitseeritud tehnilised, juriidilised, kunstiteaduslikud ja köigepealt eetilised aspektid tulevad vötta analüseerimise alla.

1980 kui eestlased kogunevad üle maailma suuremal määral Rootsi, peaks see olema üks keskseid küsimusi, mida arutada ja mille ümber eestlusel on mötet koonduda ning kokku tulla.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann