KUNSTIST PAGULUSES

"Tagasivaade kahe graafiku näitusele. Agate Veeber ja Endel Kõks Torontos" Vaba Eestlane, 04.01.1964

Abel Lee
Toronto

See huvitav kahe kunstniku näitus, mis lähendab Eesti kunstnikke kui ka kunstipublikut ülemaailmses ulatuses, on toime tulnud Ü.E.K.S. Toronto osakonna patronaažhi all ja korraldusel. Selle, ning paljude eelnevate kultuuriürituste korraldamise eest on nimetatud organisatsioon tõsist tunnustust ja tänu ära teeninud.

Agate Veebri ja Endel Kõksi nimed on meile tuntud juba kodumaalt (Kõks rohkem maalijana kui graafikuna, ning sellepärast oli kunstihuvilistel meeldivaks elamuseks nendega uuesti tutvuneda möödunud näitusel (kummaltki 28 tööd).

Kumbki kunstnik on erineva temperamendiga ning loomingu filosoofiaga. Tehnikas paralleeluvad nad hetkeliselt linoollõigete läbi, – Veeberit kui Kõksi huvitab inimene, ühte emotsiooni väljendajana ja ka kandjana, teist kunstilise objektina tema miljöös.

Kõige pealt tehnikatest. Graafilised tehnikad jagunevad kolme põhigruppi, 1) reljeeftrükk (linool, puu ja metall-lõiked j.n.e.). 2) intaglio – joone sügavtrükk (kuivnõel, akvatinta, offort j.n.e.). 3) planograafilone ehk tasapinnaline trükk (litograafia, monotüüipia, j.n.e.).

Kõik need põhitehnikad on näitusel esitatud. Väljaarvatud monotüüpia, annavad kõik graafilised tehnikad terve rea trükkisid või äratõmbeid, mis peavad olema nummerdatud ja signeeritud. Monotüüpia annab ainult ühe tõmbe, mõnel juhul kaks, mis siiski ei ole identsed.

Veeber töötab meelsasti metallis, (kuivnõel, akvatinta, mezzotinta), kuid ei kõhkle ka puu ega linooli lõikamisel. Isikupäraseim on ta kuivnõela tehnikas, kus kaarjas jõuline joon mõnel juhul ruttavalt rahutuna, üksik- või paralleeltõmmetena kindlalt ja teadlikult kirjeldab vorme. Paralleeljoontegruppid moodustavad maalilisi pool- ja sammetsügavaid täistoone, mis oma heletumedate pinnarütmidega asetuvad mõnel juhul rahutuks kuid esteetiliselt maaliliseks ja kontsentreeritud kompositsiooniliseks tervikuks. Tema akvatintades on joontegrupid koondunud massiivseks jooneks mis loob peaaegu skulptuurseid lihtsustatud figuraalvormisid, sageli religioossetel teemadel. Linoollõikes domineerib tume pind. Ekspressionistlikud figuurid on loodud negatiivse (valge mustal) joonega. Peale figuraalse on Veeberi ainestikuks veel vaikelud ja lilled. Figuraalkompositsioonides (harva täisfiguuris) on rõhk näoilmetel, mis täis- või poolprofiilis on üksildaselt nukrutsevad saades üldinimlikult universaalse ja ajatu kvaliteedi.

Abstraktsed ja ülimalt esteetilised on ekslibriste näited akvatinta tehnikas. Veeberilt on esitatud 7 aasta loomingu periood (1956 – 63) kus näeme kindlat otsingut ja suundumist lihtsustatud kuid esteetiliselt kontsentreeritud vormi suunas.

Endel Kõksi looming haarab 18 aasta pikkust perioodi, mis annab vaatlejale pildi tema graafilisest loomingust ja otsingutest. Väljaarvatud kaks linoollõiget ja kaks tušhijoonistust on kõik ülejäänud (monotüüpiad, vitrograafid ja segatehnilised) variatsioonid monotüüpilisest tehnikast, mis koos litograafiaga kuulub planograafilisse (tasapinna trükk) tehnikagruppi.

Esimesed monotüüpiad (1945 – 46), kus plaadile või klaasile maalitud teisid käsitrüki teel kantakse üle paberile, on selle tehnika vähim komplitseeritud saadused.

Tehnikas, mida Kõks kutsub vitrograafiaks, produtseerib kunstnik joone või pinna surve läbi värviga kaetud plaadile asetatud paberil. Käsitsi koloreerides, ehk mitme plaadi kombinatsiooniga, saab äratõmme mitmevärviline.

Kõks on intellektuaalne kunstnik, kellel iga töö on probleem, olgu siis filosoofiline, stiililine või puht tehniline. Emotsiooni võib aimata ainult loomingu algtõukejõuna. Lõppresultaat on intellekti poolt kontrollitud ja tehniliselt viimistletud. Emotsionaalseim on n.n. “Oja” grupp (I, II, III, 1963) mis on ilmselt ühe ajajärgu meeleolude kirjeldus.

Need on aktsioonmaalingu ja abstraktse ekspressionismi elemente sisaldavad, mitteobjektilised kompositsioonid. Laadilt ja tehnikalt sama, kuid sisuliselt siiski erinev, on “Electroniks” grupp (4 tööd), milledes esineb tugevalt tajutav kolmedimensioonilisus.

Nendes kahes, ülimalt huvitavas, segatehnikas valminud grupis on koloriidil, mis põhineb peaaegu futuristlikult liikuvatel värvirütmidel ning on ehitatud rohkem kontrasti kui harmoonia kõladele, suurim osa täita.

Vitrograafilistes töödes domineerib joonistus, tehnikale omase lõngpehmusega. Joon rõhutatatakse must valgete või koloreeritud pindade läbi. Joonistus on distsiplineeritud, illustratiivne. Kõks ei kõhkle ka joonlauda kasutamast, luues paralleeljoontest toonpindasid, konstruktivistlike või geomeetrilisi vorme, kuid lõppresultaat on alati maaliline, vahest koguni ülirikas kompositsioon.

Ainult tušhijoonises “Hobused” on joon virtuooslikult ja vabalt mänglev. Pinge sellesse töösse tuleb siiski pisipinnakeste ornamentaalse rütmi läbi ühe hobuse koloreeringuna.

Kõksi loomingu ainestikuks on inimene, keda Kõks vaatleb kui kunstilist objekti tema meeleoludes ja miljöödes, kasutades teda oma loomingu probleemide lahendustes, olles alati esteetiliselt nõudlik, otsiv ja muutuv.

Jääme huviga ootama järgnevaid kunstilisi külastusi.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann