KUNSTIST PAGULUSES

"Mõtteid ühe eesti kunstinäituse puhul" Meie Kodu, 8. jaanuar 1953

Endel Kõks
Sydney

Asudes neid ridu kirjutama, küsisin eneselt, milline aastaaeg on praegu õieti Austraalias, milline ilm ja missugune kellaaeg? Oskamata neile küsimusile midagi vastata, tõusin ja vaatasin oma aknast välja. Hommikune hämarus lasub veel raskelt linnal. Katustel, tänavatel ning puulatvadel on puhas, valge lumi. Õhk linna kohal väriseb ja virvendab kerkivaist suitsusambaist ja esimene päikesetera murrab endale parajasti teed läbi tinaste umbpilvede. Nüüd on see Tartu suurune keskrootsi linn kohtamispaigaks meie kunstnikele ja kunstile õige suurte kauguste tagant. Mitte kaugel minu aknast on jõgi, üsna sarnane Tartu Emajõele, selle taga park, milles leiaksime Örebro Kunstihoone. See on üsna uus ja moodne, laevalgusega ja tema kolm näitusesaali on tunduvalt suuremad kui Tallinna Kunstihoone näituseruumid. Kui teeksin katset ja mõttes asetaksin meie praeguse kodutu ja kodumaatu kunsti korraga ümber Tallinna Kunstihoonesse ja kui võrdleksime käesolevat sellega mida olime harjunud seal nägema!

Kõigepealt õige paljud endised nimed puuduvad, mõningad uued on asemele tulnud. Paar nime, mis hakkasid silma kodumaistel näitustel on siin omandanud kesksema tähtsuse, kuid – ma ei oskaks öelda, kas see on tulnud nende küpsemisest ja töötulemustest või on see lihtsalt aastatega kaasuv harjumuslikkus. Kui lisada veel üldistavalt, et meie kunsti modernne tiib on kõvenenud, ja mitte üksi maali osas – käesoleval näitusel ilmneb see ka graafikas ja akvarellides – suures maalidesaalis jaguneb ruum peaaegu täpselt pooleks looduslähedaste ja realiteedist kaugenevate kunstnike vahel, siis ei tohiks sellega iseloomulikumad erinevused öeldud olla. Meie plastiline-kujunduslik mõtteviis on muutunud palju euroopalikumaks, võiks öelda ka rahvusvahelisemaks ja võib väga hästi mõista eestlasest näitusekülastaja kohkumust, kui ta nüüd kaheksa või kümne aasta järel oma Tallinna Kunstihoone mälestustele tuginedes küsib: kas niisugune ongi nüüd see eesti kunst?

Kas niisugune ongi nüüd Erik Haamer, keda mäletame kui tagasihoidlikus värvikäsituses loodud saarte ja rannaelu motiivide meistrina? Haamer on ju muidugi jäänud truuks oma temaatikale kalurite ja randlaste osas, kuid maastikumaal on hakanud mängima tema loomingus suurt osa. Neli näitusel esitatud lõuendit esitavad kolme maastikku ja ühte figuraalset kompositsiooni. Haameri värvid on läinud jõulisteks, tihti näib, nagu oleksid ta maalid loodud kahe värviga – ultramariini ja krapplakiga. Vaadeldes tema lõuendeid tundub et temas asub mingi rahutus, mis kihutab teda kiiresti töötama, taotlema spontaansust, seega lähenevad tema viimaste aastate tööd ekspressionistlikule väljenduskunstile. Tehnilised võtted on ka muutunud, ta pühiks nagu lõuendile asetatud värvi jälle uuesti maha, jättes paistma lõuendi toime. Mõneski maalis sattub ta hädaohtu muutuda liiga süngeks kuid samas on tal teoseid, kus värv särab ja hiilgab nagu värvilised klaasikillud päikeses.

Hugo Lepik on ilmselt edasi jõudnud tehniliselt. Tema maalingud sisaldavad tabavaid tähelepanekuid loodusest, kergelt ja osavalt edasiantud lainetust puksiirpaatide ees, kergeid libisevaid päikeselaike luitunud hüttide ja kuuriseintel. Tema maalid on hoitud heledas hallis toonis, värvikate on spontaanne ja ühekordne. Kui Haamer aga kaldub monumentaalsesse ekspressionismi, siis Lepik näib asuvat impressionistlik-realistlikul pinnal. Ta harrastab ka suurekaustalist akvarelli. Seal näib ta töötavat minu arvates julgemalt ja värvilisemalt.

Raoul Lind, kes ka veel nooremate maalijate hulka kuulub aastatelt, on aga hoopis vanem oma kunstnikunäo ja laadi poolest. Tuhmjaspruunis koloriidis maalitud vaikelud on kõike muud kui noored. Pudelid ja savikruusid tema maalidel on üsna asjalikud ja elukogenud tegelased. Ma ei saa siiski öelda, et Linnu teosed, vaatamata näilisele monotoonsusele ja vaheldusepuudusele objektidevalikus mõjuksid igavalt. Tema maalid räägivad ühel vaiksel ja muhedal viisil. Arvan aga ka, et Lind pole veel end lõplikult kokku võtnud, tema aastatoodang on selleks liiga väike, et näitaks täit jõupanust.

Karin Luts esineb sellel suhteliselt suurel näitusel liiga tagasihoidlike, väikeseformaadiliste gouacheimaalidega. Need on rohkem kavandlikud visandid kui iseseisvad läbimõeldud teosed, kuigi kunstnikul on olnud mõnigi kord õnnelikku kätt mõne detaili fikseerimisel. Kui meenutada lisaks tema viimaste aastate loomingut, siis võib küll väita, et ta on jäänud selleks, kes ta ikka on olnud, värviväärtusi taotlevaks, vaikelu ja figuuriharrastavaks maalijaks. Luts on ju alati olnud vormikindel ja plastilisust taotlev maalija, suund, mis on üsna üldine ja tavaline Euroopas, ilma et seda kusagil peetaks eriti uudseks ehk moodsaks. Lutsu näol omab Eesti kunst ühe ammu kindlakskujunenud ilmega stabiilse kunstniku.

Olev Mikiver tuleb oma sürrealistliku suunaga ikka enam ja enam päevakorrale. See kunstisuund pakub väga rikkalikke võimalusi, kuid eeldab ühtlasi suuri tehnilisi võimeid ja rutiini, et esitatavat pakkuda küllaldaselt veenvas vormis. Ses osas ilmnevad ka Mikiveri puudujäägid – tal pole vajalikku rutiini ega tehnilisi kogemusi ja ta katsub neid asendada uljuse ja tahtega. Ta koloriit pole mitte väga rikkalik, püsides kollakasrohelise üldtooni piirides. Teemad on küllalt leidlikud ja tema panus meie kaasaegses kunstiloomingus on hindamisväärne, kipun peaaegu ütlema – asendamatu, kuna Mikiver on senini ainuke teadaolev ja esinev selle suuna harrastaja eesti kunstis.

Gustav Mägi on suhteliselt uus nimi meie maalijate peres. Võib küll väita, et ta on selle näituse üllatuseks nii eestlastest kui ka rootslastest vaatajaile. Ta lähtub ilmselt Georges Braque varasemast kubismist, osa vorme on üsna lähedaselt omaks võetud, samuti teatud tehnilised võtted. Tehniline tugevus ja küpsus ongi Mägi tugevus. Ta on töötanud sihikindlalt ja suure visadusega, arendades välja ühe laseeriva, läbipaistva ja rikkaliku maalimisviisi. Värvid on heledad, kaldudes kollakasse ja pruuni, pinnavormid tüübiliselt kubistlikud. Tuleb ainult oodata kunstniku edaspidist tööd, lootes et ta veelgi enam vabaneb suurmeistrieeskujust ja iseseisvamaks muutudes annab ühe tugeva lisandi meie maalijateperele.

Ainus skulptor Maire Männik näitab püüdlikke figuure, kus omajagu natuuritundmist ja modelleerimisoskust, kuid tõsise loominguna ei saa neid asju veel kaugeltki võtta. Senine on ikkagi ainult ettevalmistus ja sissejuhatus tõelisele loomingule. Eeldused selleks on noorel kunstnikul olemas.

Vanem maastikumaalija Juhan Nõmmik läheb oma loomingus üha nooremaks ja uljamaks. Tema viimaste aastate toodangus on näha olnud küpseid ja hoogsalt maalitud teoseid. Ta värvimeel on kultiveeritud ja tehniline register ulatuslik. Teda võiks iseloomustada lihtsalt: kultuurne maalija. Värvid ta lõuendeil on elavamaiks ja rikkalikumaiks. Käesoleval näitusel kahjustab tema esinemist asjaolu, et tema teoste valimine on sattunud ilmselt liiga lühikesele ajavahemikule ja seetõttu on kõikide maalide koloriit, valgus, isegi atmosfääri kujutamine liiga lähedane. See on aga üks kindlasti välistest tingimustest johtuv asjaolu, ja ei pruugi pikemas perspektiivis mingit kaalu omada.
Ka tema väikesed akvarellmaalid on nauditavad, kuigi ei oma seejuures erilisi ambitsioone. Need on hääl maitse ja oskusega, kuid ilma suurema vaimukusega maalitud loodusemotiivid.

Otto Paas on kindlasti rohkem visa kui edukas. Ta viimaste aastate produktsioon näitab tugevat kallakut naivismi. Kunstisuund, mis eesti kunstis senini täiesti puudus. Seega oleks Paasil siin oma missioon täita. Siiski jääb ta veel tükk maad maha sellest, mida võiksin ette kujutada hea naivistliku maalina Paasi pintslist.

Graafik Eduard Rüga on minu arvates teine üllatusmees sel näitusel. Elades juba kolmandat aastat USA-s oli see esmakordne juhus näha tema Ameerikas tehtud töö tagajärgi. See oli üllatav ja hää. Tunnen tema joonistuslikus osas muidugi ära, kuid tema arusaamine pildi konstruktsioonist ja joone ning pinna vahekordadest on põhjalikult muutunud. Figuurid kogunevad üheks dekoratiivseks tervikuks, jäädes seejuures siiski elamuslikeks ja nauditavaiks. Tema neli värvilist puu- ja linoollõiget on väga meeldivates värvides trükitud ja nende töödega on Rüga kahtlemata tõusnud meie graafikute esirinda.

Sääl on talle kaaslaseks Herman Talvik. Ta esitab vanemate tööde kõrval ka kaks uut: “Rahu tervitus” ja “Langenud leht”, mõlemad on tõsised ja mõjuvad kunstiteosed, omapärase vormikõne ja tunnetusliku sisuga. Talviku graafikat hakatakse ikka enam ja enam mõistma ja tema edukus ning tema töö tagajärjed tõendavad veelkord eestlaste erakordset andekust graafikakunstis.

Ka maalija Arno Vihalemm on hea eduga töötanud mitmesugustes graafilistes tehnikates ja ma peaaegu asetaksin tema saavutused graafikas sel näitusel ettepoole tema maalingutest, kusjuures ta õlimaalid tõendavad, et tegemist on tõsise ja huvitava koloristiga. Vihalemm on just ületamas realismilähedast arusaamist kunstist ja on üsna tore jälgida, kuidas ühe kunstniku kujutlused ja mõtlemisviis ümberkujunevad. Tema jõuab tihti üsna abstraktsete lahendusteni, loobumata siiski meeleolulisest impressionismist. Vahest ongi see veel üks Vihalemma kunsti peakomponente, ükskõik, milliseks kujuneksid lõpuks tema stiilivahendid.

Lõpuks tahaksin veel puudutada ka Eduard Wiiralti uuemaid teoseid. Mulle näib ka, et kunsti praeguse arengu juures on peaaegu paratamatu meie suurmeistri esitamine suurema arvu väljapanekutega. Paari-kolme lehega juhtub kergesti, et tema võimete ulatus ei pääse mõjule ja ta kaob aktuaalsema ja effektsema varju. Tema viimased tööd: “Kunstnik”, “Kunstnik ja modell” ning “Üksildus” on kõik teostatud vernis mou tehnikas. Ometi, kui võrrelda Wiiralti vanemaid vernis mou tehnikas lehti nende uutega, siis konstanteerime, et vanemad lehed on palju pehmemad, ümmargusemad, uutes lehtedes on ta saavutanud mõju nagu vanades ksülograafilistes puulõigetes. Puhttehniliselt uued ja väga huvitavad teosed. Kuid ka inimlikkust on neis töis rohkesti. Kadunud on ebaisiklikkus nägudes, mis Wiiralti vormitäiuse juures tihti paratamatult esines, need on igatsevad, mõtisklevad ja kannatavad näod. Üksildus – suurte küsivate silmadega naisenägu, mis vaatab välja kaktuse ja kaljumaastiku taustalt, kätkeb palju igatsevat, küsivat ja ootavat. Näib nagu oleks Wiiralt jõudnud seesmise inimese juurde, kelle pärisosaks on igavene teadmatus, kuid kelles siiski leegitseb nimetu igatsus. Kui see on nii, siis tohiksid need teosed olla sissejuhatuseks ühele uuele perioodile selle suurmeistri loomingus.

Eelnimetatute kõrval esineb kõnealusel näitusel kunstnikke, kel on esitatud vaid vähem arv teoseid, nagu Juhan Hennoste, Hans Mets, Märt Roosma, ja Agaate Veeber. Nendegi panus aitab ümmarguseks teha seda demonstratsiooni meie kunsti praegusest situatsioonist. See demonstratsioon ei ole kaugeltki täielik, ka ring pole põrmugi kõiki arvessetulevaid kunstnikke haarav. Ometi annab see teatava pildi meie kunstnike ideederingist, arengutasemest ja võiks peaaegu öelda ka meie kunsti arengusuunast. Lõpuks võib saada ka kujutluse selle näituse kaudu meie kunstnikkonna organiseerimisvõimest, eriti kui meenutada, et Örebro näitusega üheaegselt avati New Yorgis üks teine näitus, mis kannab pealkirja “Eesti graafika paguluses”. Seega samal ajal paarituhandekilomeetrise vahemaaga kaks näitust kokku üle kahesaja eksponaadiga. See tohiks siiski olla üks mainimisväärne saavutus.

Organisatoorsest seisukohast vaadatuna on eesti kunstielu Saksamaalt ümber asetunud Rootsi. Ometi on sel ka teatavate plusside kõrval ka omad miinused. Kui omal ajal ulatati Saksamaalt kunstinäitusi korraldama Prantsusmaale, Hollandisse, Taani, Rootsi, Austraaliasse, Ameerikasse ja Kanadasse, siis näib meie kunstielu stagneeruvat Rootsi pinnale ja ei ulatu enam säält väljapoole. Seega ei ole ka loota, et eesti kunstnikest keegi laialdasemalt tuntuks saab. Rootsis pikemat aega elavad kunstnikud on väga harva ulatunud esinema teisale ja separaatnäitusega väljaspool on esinenud ainult allakirjutanu. Kogemuste kohaselt ei ole ka loota, et ses olukorras tuleks mingi muutus. Rootsis on seevastu mõnigi võitnud tunnustuse, seda illustreerib kas või seegi fakt, et praeguselt Örebro näituselt osteti kohaliku kunstimuuseumi kogudesse Erik Haameri õlimaal “Sügis Tjörni saarel”. Agaate Veeberi kuivnõel “Emmaus” ja Herman Talviku linoollõige “Rahutervitus”.
Seega võib küll väita, et meie kodutu kunst on võitmas omale uusi sõpru.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann