KUNSTIST PAGULUSES

"Wiiralti mälestusnäituse puhul Göteborgis" Eesti Post, 1965

Uno Ong
Stockholm

Vanad roomlased tavatsesid vahelduvate aegade ja kommete kohta ütelda, et „tempora mutantur et nos mutamur in illis“, samuti nagu nad kunsti ja elu suhtest oskasid lausuda, et „ars longa, vita brevis“.

Jah, ajad muutuvad, meie muutume, ka kunstivoolud muutuvad, kuid meie kadunud graafikameistri Eduard Wiiralti kohta kehtib küll, et kuigi ta eluiga ehk vast polnudki nii pikk, jääb ta kunst püsima läbi aegade tunnistusena tõsisest tööst ja siirast tahtest, vaieldamatult meisterlik ning kaasaja ismidest üleolev. Tema hämmastamapanevat tehnilist virtuositeeti ja mitmekülgsust ning samaaegset võimet end väljenduslikult kärpida motiivi oluliste omaduste esiletoomiseks, iialgi laskudes juhuslikkusse, on ka kõik ta kriitikud olnud sunnitud möönma.

Määravat tähendust hinnanguandmisel kunstniku kohta tema tööde erinäitusel omab muidugi esitatud tööde valik. Mälestusnäituse korraldaja Göteborgis, kunstiajaloolane Rain Rebas, oli suutnud Kunstimuuseumi ühes ruumis anda läbilõike Wiiralti loomingust vägagi veenval viisil – silmatorkav oli tööde valiku ebatavaliselt lai haare W. erinevatesse tehnikatesse ning loominguperioodidesse, kusjuures eksponaatide arv oli küllaltki väike.

Nagu Göterborgi Kunstmuuseumi intendent A. Westholm oma sissejuhatavas sõnavõtus avamispublikule märkis, kuulub W. maailma graafikute absoluutsesse eliiti, evides tehnilist oskuslikkust, mis võimaldab kõikide kunstiliste taotluste takistamatut läbiviimist. – Ajaline perspektiiv on vast veel liiga lühike selleks, et lõplikku hinnet anda W. tööle, kuid juba nüüd ilmneb, et raske on W-d kellegagi kõrvutada. Meistrid, nagu Seymour-Haden, Whistler, Zorn, Meyron j.t. ei ulatu W. joonepuhtuseni ega hingelise süvenemisvõimeni. Võib-olla 1700-sajandi hollandlase A. van Dycki aristokraatsed portreeetsingud on oma elegantse joone psühholoogilise tabavuskindlusega teatud mõttes võrreldavad W. portreegraafikaga, kuigi käsitluselt tundekülmemad. – Kõnealusel näitusel oli W. portreekunst rikkalikult esindatud, hõlmates kolmandikku väljapanekuist.

Loomad – tiigrid, pumad, lõvid, kaamelid, okapid j.t. olid W. armastatud modellideks, milliseid ta suure kannatlikkusega oskas jälgida ja jäädvustada. Lisaks paljudele lehtedele sellest motiivistikust võisime seekordsel näitusel ka imetleda pliiatsijooniseid tema Lapimaa-suvest, samuti paari meisterlikku naisakti seepiatehnikas ning mõnda vähemtuntud kuivnõela-tehnikas akti.

W. kalduvus pessimismi ja desillusionismi avaldub 1920- ja 30-datel aastatel loodud kabaree- ja kaardimängumotiivides, milliste veidi groteskselt humoorikas esitlusviis viitab kunstniku läbinägevale pilgule.

Rida väikeformaadilisi portreid (Mauriac, Puškin j.t.), eksliibriseid ja illustratiivse iseloomuga töid on huvipakkuvad.

Kahetsema peab, et näitusel puudusid W. suurepärased maastiku-etsingud, näit. Maroko-perioodist – seda enam kuna vist väljaspool kataloogi välja pandud “Viljandi tamm” sai suurima tunnustuse osaliseks Göteborgs Handels- och Sjöfarts Tidning’i kunstikriitiku poolt, kes esile tõstis selle lehe graafilist puhtust ja lüürilisust, nimetades seda rahvushümniks (nationalsång i bild).

Wiiralti viimase Pariisi-perioodi tööd poolmaalilises, enda leiutatud n.n. vernis-mou tehnikas erinevad hoopiski ta varasemast loomingust. Kobavalt visandlik, mõnikord “nurgeline” motiivikäsitlus, tööde melanhoolne, küsivalt resigneerunud põhitoon osutavad kunstniku püüdele oma juba rebestunud ideemaailma veelkordseks sublimeerimiseks.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann