KUNSTIST PAGULUSES

"Wiiralt Esto-näitusel" Eesti Päevaleht, 24.12.1980

Endel Kõks
Stockholm

Ma käisin seal isegi kaks korda, Stockholmi Kunstiakadeemias. Mölemal korral istusin seal tükk aega ja mötlesin selle üle, mis kunstnik öieti oma eluga on teinud, ja mis hiljem teised sellega teevad!

Peale Wiiralti surma 1954 tegi üks tema austajaid katset teda avalikult PÜHAKS kuulutada! Önneks jätkus eestlastel kainust selle idee läbikukutamiseks. Järgmiseks üritati „Eduard Wiiralt’s Society“ asutamist. Kuna see ettevöte olnuks tihedasti seotud kunstniku PÜHAKUKS kuulutamisega, jäi seegi körvale, sest kes pisutki Wiiralti elu ja loomingut tundsid, teadsid, et selleks polnud vähimatki alust – ja ammugi mitte vajadust.

Nüüd on ta kuulutet MÄETIPUKS (vaata näituse katalog, lk 4) millele küündimine olnud raske, kui mitte päris vöimatu! Mäetipp kelle vöi mille suhtes – kas tahetakse Laikmaad, Koorti, Mäge, Triiki, Vabbet, Rauda tasandada küngasteks, vöi hoopis lausmaaks? Ma kujutlen üsna elavalt, kuidas Wiiralt oleks reageerinud, kui keegi oleks sellise lausega tema poole pöördunud – ta oleks kiire ja küsiva pilguga ütlejale otsa vaadanud ja silmad jälle maha pööranud, sinnajuurde sönagi lausumata. Selliseid kuulutamisi ja nimetamisi ei ole kunstnikule üldse vaja.

Niisuguse körgelennulise jutu asemel vöinuks küll näituse kataloog olla koostet ja publitseerit teaduslikumalt ja soliidsemalt. Rääkimata neist nöuete täitmisest, et kataloogil peab olema vähemalt aastaarv, kuupäev ja koht, kus näitus toimub, on jäetud märkimata ka esitet teoste möödud, ega pole ka ainsatki reproduktsiooni. Selle suurejoonelise jutu juures, mida kataloogi ja näituse koostaja (Rain Rebas) esitab, on see nn. kataloog Eduard Wiiraiti teoste esitamisel rahvusvahelisele publikule, täiesti kölbmatu, kui ei osatud, vöi ei suudetud soliidsemat kataloogi produtseerida, siis olnuks küll möistlikum näitus hoopis ära jätta, vöi edasi lükata.

Töepoolest – näituse materjal ise väärinuks küll hoopis asjatundlikumat ja soliidsemat trükist. Senitundmatud taiesed, peamiselt Wiiralti joonistused ja ettevalmistavad tööd ühe vöi teise gravüüri jaoks on kunstnikele, kunstiteadlasile ja köigile kunstiharrastajaile ülimalt huvitavad. On esitet eel- ja proovitööd “Pörgule”, “Eesti neiule”, “Monikale”, “Virvele”, “Vaisaluotkale”, “Emale”, “Okaapidele”, “Natüürmordile“ ja veel mitmele teosele. Esitet sajast eksponaadist on ca kolmveerand sellised proovi- ja eeltööd, mis annab näitusele omapärase karakteri.

On näha, et kunstnik on vöinud otse löpmatuseni joonistada oma modellide käsi igasugustes asendeis. Samuti on ta uurinud igasuguseid detaile, millest aga ometi selgub, et ta pole huvitet olnud vormiotsinguist, teda rahuldas reaalne objekt ise mitmesuguses positsioonis ja ta otsis sellele ainult öiget asendit oma kavatsetud pilttervikus.

Wiiralti joonistamine seisis öieti ainult plastilise detaili öiges fikseerimises, milles ta muidugi oli suur meister. See on joonistamine klassikalises möttes ja vaimus, kus suurt tähtsust omas kujutatava objekti volüümsuse tunnetamine. Selles möttes on Wiiralt kunstnikuna nähe meie taideloomingus, mis teiste rahvaste juures esines juba 17. ja 18. sajandil, näit. inglise graafikud John Dixon (1720-1804), Robert Strange (1721-1792) vöi itaalia graafikud Pietro Testa (1611-1650) ja Agostino ning Annibale Carracid (ca 1560-1610).

Wiiralti joonistamiskunsti öigeks möistmiseks on kasulik meenutada et maailmas on palju häid joonistajaid-kunstnikke olnud ja nad on esindanud väga mitmesuguseid joonistamismaneere. Tema joonistuslikku loomingut – mis Wiiralti enese ütleluse järele (O. Kangilaskile 1944) on umbes kaheksa tuhat viissada üksust – tuleks vörrelda Holbeini, Rembrandti, Rubensi ja Ingres’i produktsiooniga, siis alles oleks vöimalus möista, mida Wiiralt suutis, ja mida mitte.

Ka meie oma liigagi noores kunstikultuuris vöib eraldada mitut erilaadset joonistamismaneeri (K. Raud – Vabbe – Wiiralt), aga nende omavahelised suhted ja üleminekuvormid on veel läbi töötamata ja selgitamata. Sellises olukorras on ühe vöi teise suureks ehk ületamatuks kuulutamine lausa ebateaduslik möttetus.

Pole teada, mil määral täitus korraldajate arvamine, et estolased tunnevad suurt huvi näituse vastu. R. Rebase enese sönade järele oli ühel päeval näitusel käinud ainult kaks eestlast! Vähest külastamist oleks korvanud korralikult töödeldud ja trükitud kataloog – niipalju austust oleks kadunud meistrile siiski vöidud osutada!

Rubriiki toimetab Barbara Einmann