KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti pagulane ja kunst" Meie Kodu

Juhan Viidang
Sydney

Kokkuvõte kõnest, mis peetud Eesti Päevade puhul korraldatud kunstinäituse avamisel.

Oleme veetnud võõrsil ligi kümme aastat. Selle aja kestel on saavutatud teatav stabiliseerumine niihästi isiklikus kui ühiskondlikus elus. Meil on majad ja oma autod, oma autod, oma seltsid ja laulukoorid, eesti kogudused ja täienduskoolid, poliitilised erakonnad ja pagulasvalitsused. Võõrsil veedetud aastate jooksul on meil kujunenud ka teatav hoiak eluväärtuste hindamisel. Eks kõnele sellest omajagu selget keelt ühes lääne poolkeral ilmuvas perekonnalehes avaldatud pildid eesti emigrantidest, “oma limusiinide ja oma villade” kõrval, ühesõnaga – on tunne, et ollakse juba jõudnud “üle Peipsi”.

Ülalmärgituga kaasakäivalt aga ilmnevad nähted, mis tekitavad tõsist muret meie kultuuri kontinuiteedi suhtes. Lubatagu alljärgnevalt tsiteerida Kanada eesti lehes “Meie Elu” juba mõni aeg tagasi helilooja Udo Kasemetsa sulest ilmunud artiklit “Eesti kunstnik ja pagulane”, mis praegu on vähemalt sama aktuaalne, kui selle ilmumisel (vt. “Meie Elu” 18. veebr. 1952). Nii rõhutab artikli autor, et avalikkudes kõnedes ja kirjutustes toonitatakse ikka ja alati eestluse säilitamise vajadust, kuid tegelikus elus minnakse sellest nõudest külmalt mööda. “Tõeline kultuurrahvas on see, kes koondub oma vaimuinimeste ja nende saavutuste ümber.” Kuidas on selles suhtes pagulaseestlaste hoiak? See on tõsiselt murettekkitav – väidab Udo Kasemets. Oma väite kinnitamiseks tsiteerib ta järgmist. Kui esitati New-Yorgis Ed. Tubina V. sümfoonia, siis moodustasid eestlased vähemiku publiku hulgas. Ameerika muusikakriitikud andsid üksmeelselt kiitva hinnangu selle eesti muusikalise suurvormi kohta, kuid eesti organisatsioonid jäid leigeks oma rahvuskultuurilise suursaavtuse propageerimisel. Edasi esitab U.K. veel rea tõsiasju Kanada eestlaste elust, kus suuremates eestlaste keskustes korraldatud Eesti suurimate muusika-kunstnike kontsertidest ja teistest kunstilistest üritustest osavõtva publiku arv küündis vaevu vaid kolmekohalise numbrini. Oma pessimistliku artikli lõpul küsib noor helilooja nukralt. “Kas siis eesti publik on veel kultuurpublik.”

Neile, kes jälginud meie kultuurilisi eluavaldusi võõrsil, on torganud silma, et need nähted pole kaugeltki erandlikud. Et pilt oleks täielikum, lubatagu siin äramärkida veel paari iseloomulikku tõika. Näit. müüdi möödunud aastal New-Yorgis korraldatud eesti kunstinäitusel vaid neli kunstitööd, samal ajal, kui paar aastat tagasi Sydneys korraldatud kunstinäitusel müüdi ca 25 tööd. Kuid ka meil ilmnevad viimasel ajal tugevad allakäigu sümptoomid rahvuskultuuri alade viljelemisel. Möödunud aastal kulutasid asjale lähedalseisjad palju energiat, et korraldada eesti kunstinäitust Austraalia eestlaste teises suuremas keskuses – Melbournis. Kuid vaatamata sellele ei müüdud seal ainustki kunstiteost. Siinseis suuremais linnades on akadeemiline pere organiseerunud ja mõndagi positiivset korda saatnud. Kuid kui palju jätkub ka selles ringkonnas huvi meie vaimse kultuuri avalduste vastu, eks seda kinnita tõsiasi, et meie ainulaadse kultuurajakirja “Tulimulla” tellijate üldarv Austraalias ei küüni näit. Sydney akadeemilise koondise liikmete arvuni. Välismuljete järele paistab, nagu oleks Rootsis olukord parem. Kuid kujutavkunstnike ja kirjanike erakirjad tõendavad, et ka seal peavad meie vaimuinimesed tegema üliinimlikke pingutusi ainelise olemasolu kindlustamiseks ja oma ala viljelemiseks. Ei ole näiteks põrmugi loomulik selline nähe, kui üks meie noorema generatsiooni silmapaistvamaid kunstnikke – Endel Kõks maalib portree eesti nimekamast kunstnikust Ed. Wiiraltist, töö saab kiitva hinnangu osaliseks kunstiloolase prof. Sten Karlingi poolt, kuid ei leia lõppude lõpuks siiski ostjaid eesti jõukama seltskonna keskel ja kunstnik peab ainelise kitsikuse tõttu selle müüma rootsi kaupmehele.

Hoolimata sellest on meie loova kultuuri aladel tehtud hiiglaslikku tööd. Eks seda tõenda küllalt veenvalt kas või see rahvusvaheline tunnustus, mis meie kujutavkunstnikud on saavutanud peale teist maailmasõda. Nii on näiteks Ed. Wiiralti kõrval leidnud tee saksa kunstimuuseumidesse Endel Kõks, kes omariiklusaegses Eestis kuulus alles “andekate algajate” hulka. Erik Haamerist on kujunenud meie markantsemaid maalijaid paguluses. Uue graafikuna on Wiiralti kõrval paguluses esile kerkinud Herman Talvik, kelle usulised nägemused on leidnud kõrget hinnanagut rootsi kunstipubliku poolt. Ameerika mandril on väsitava päevatöö kõrval Ed. Rügal siiski jätkunud energiat oma kunstiliste tõekspidamiste ümberhindamiseks. Ja tulemuseks on rida esmaklassilisi värvilisi gravüüre, kus kunstniku peen värvimeel on harmoonilises kooskõlas moodsa kunstitunnetusega.

Nüüd on ka Eesti Päevadele kogunenud eestlastel avanenud võimalus vanameistri Kristjan Raua kõrval tutvuneda kõigi ülalmainitud kunstnike töödega. Kuid peale loetletude esinevad sellel kunstinäitusel veel rida teisi kunstnikke, kes on teinud tõhusat tööd oma ala viljelemisel. Tutvugem nende saavutustega. Ärgem laskem ennast hirmutada mõne kunstniku juures esinevast moodsast kunstikäsitlusest. Peaks olema selge, et tänapäeval ei saa ometi nii maalida nagu viissada aastat tagasi. Õppigem hindama oma paremate poegade pingutusi, mis vaatamata oma näilisele uudsusele, on siiski liha meie lihast ja veri meie verest. Aidakem oma ostudega kindlustada inimväärseid töötingimusi neile meestele kes ustavate sõduritena on täitnud oma kohust võitluses eestluse eest. Kuigi praegu meist keegi pole vaba ainelistest muredest, kuid kunas on eesti rahva olukord olnud kerge. Tuletagem meelde vaid möödunud sajandeid. Kas meie rahvas ei leidnud võimalusi oma ilumeele väljendamiseks isegi siis, kui talt olid võetud kõik inimõigused? Meie ilmekad vöökirjad ja kaunimustrilised rahvariided – kas ei kõnele see selget keelt meie tõu loomupärasest ilutundest, mis on kandunud põlvest põlve. Kas siis nüüd, mil meid on pillutatud kõikjale üle maailma, see loomupärane ilumeel on atrofeerunud?! Kas siis meie tõesti ei suuda hinnata üht loova kultuuri kaunimat ala – kujutavat kunsti, mis ometi pakub suurepäraseid võimalusi meie ajutise kodu kaunistamiseks võõrsil. Ei tahaks seda nagu kuidagi uskuda.

Vaadatagu tõsiasjadele näkku realistliku pilguga. Ajalugu tõendab, et rahvas püsib vaid niikaua, kui püsib elujõulisena tema rahvuskultuur. Kui peaks võõrsil hääbuma eesti kirjandus, kujutav kunst ja muusika, siis läheb paratamatule hävingule vastu ka eesti rahvas. Ärgem unustagem praegust traagilist olukorda meie kodumaal. Seal juuritakse sotsialistliku sisu ja rahvusliku vormi sildi all halastamatu järjekindlusega välja eesti omakultuuri. See tõsiasi paneb meile – pagulastele omad kohustused. Peaks olema selge ilma pikemata, et töövõimaluste kindlustamine eesti kujutavkunstnikule, kirjanikule ja heliloojale peab kujunema võõrsil meile esmajärgu tähtsusega päevaprobleemiks. Töövõimalusi oma loova vaimu esitajaile saame kindlustada aga vaid sel teel, kui eesti raamatu kõrval omandab meie püüdlustes aukoha eesti kujutavkunstniku teos. Sama on endastmõistetavalt paikapidav ka eesti helindi suhtes. Kui see teostub, siis toome ka võõrsil oma ajutise kodu külmade seinte vahele tükikese meie rahva surematust hingest.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann