KUNSTIST PAGULUSES

"Kunstikirjanduse 10 aastat" Stockholms-Tidningen, 12.02.1955

L. N–ts
Stockholm

Kui jagaksime kogu meie ilmunud kunstikirjanduse kolme suuremasse rühma: neist esimesse kunstiproblemaatilised väljaanded, kriitika ja artiklid, teiseks ajaloolised ja kolmandaks kunstipropagandalised trükised – siis ehk saaksime parema ülevaate meie kunstikirjandusest üldse. Ja kui pääliskaudnegi tagasivaade meie omariiklusaegsesse kunstikirjandusse, siis peab küll eeskätt märkima, et kunstipropaganda alal, nii omarahva seas, kui välisriiges ei oldud palju ära tehtud. Allakirjutanul ei ole kuigi rohkelt selleaegseid materjale kasutada, kuid ka üksikud teosed vihjavad sellele, kui vähe tähtsust osutati eesti kunsti tutvustamisele väljaspool meie rahvust. Ühe niisuguse näitena võiksin mainida raamatut DET NYA ESTLAND, 1928, kus Rasmus Kangro-Poolile oli näiliselt suured võimalused jäetud eesti kultuuri ja kunsti tutvustamiseks rootslastele. Kui kõigis muis osis on näidatud Eesti saavutusi, siis kunstile on jäetud vaid napp lehekülg, mainides ainult mõnda eesti kunsti ärkamisaegset autorit, nagu oleksid eesti kunstnikud piirdunud vene tsaariajal tekkinud mõne üksiku nimega. Ometi oli meil juba tol korral hulk hää tasemega kunstnikke, kellede saavutusi ei olnuks häbi esile tõsta, näiteks Ado Vabbe, Konrad Mägi, Jaan Koort j. t., et mainida mõnda. Loomulikult ei olnud selline eesti kunsti “tutvustamine” õiglane.

Tähtsat osa on eesti praeguses kunstikirjanduses etendanud Rootsi ja varasemail põgenikeaaastail ka Saksamaa, kus asus suur protsent meie kunstnikke. Sellest ajast on pärit ka peenekirjaline, kokkuvõtlik teos KRISTJAN RAUD, inglise-, prantsuse-, eesti- ja saksa keeles. Raamat hõlmab 30 lehekülge teksti ja kaunike kogu reproduktsioone, küll Kalevipoja teemadel, eksliibriseid ja muid näiteid tema töödest. Mainitud teos on Eesti Ku-jutavkunstnike Keskuse väljaanne, trükitud Augsburgis 1946.

Miks väljaandjad just Raua loomingut pidasid kõige sobivamaks võõrastele rahvustele esitamiseks, jääb allakirjutanule arusaamatuks.

Raud, kui joonistaja ja illustraator omab teeneid Kalevipoja illustreerimisel, võibolla ainuõige kunstnikuna, ja vanavara kogumisel, kuid on siiski kaheldav tema tööde tähtsus ja sobivus välispropagandalises ulatuses, ka ei ole selles kuigi palju ühist praeguse eesti kunstiga. Meil on harjumuseks ja kombeks saanud, kõike, mis kunagi oli, ülehinnata. Usun, et see on kehtiv ka Raua kohta. Raamatus leidub ka mõningaid väga tavalisi asju, näiteks kaks virildunud nägudega eidekest, Vanaeit Pakrilt ja Mures. Raamatu kaaneilustus on jäljend Reet Sahki eksliibrisest, milliseid Raud oma elupäevil on hulganisti loonud.

Sama kaaneilustusega ilmus möödunud aasta lõpul Eesti Kujutavkunstnike Keskuse väljaandel EESTI KUNST PAGULUSES. Teos tahab olla ülevaatlik ja samaaegselt eesti kunsti tutvustusteos, mida võib järeldada sellest, et raamat on trükitud eesti-, rootsi-, ja ingliskeelse tekstiga. Mõningaid hinnanguid raamatus esindatud kunstnike üle leidub prof. Armin Tuulselt. Kui läheme mööda faktist, et raamatus ei ole leidnud esitamist mitmeid nimekaid vanemaid kunstnikke ja ka põgenikeaastail pealekasvanud noori kunstnikke, siis võiks kokkuvõttes ütelda, et see väljaanne on oma ülesande kõrgusel. Reproduktsioonide osas ei ole ka midagi ette heita, need on trükitehniliselt peagu ühtlaselt õnnestunud. Oleks asjatu ja diletantlik suhtuda neisse teisiti. On küll tõsiasi, et mõni maaling mustvalges kaotab (näiteks on see juhtunud K. Lutsu Kalanaistega ja ka I. Adamsoni tööd on pisut kannatanud) – kuid vastupidiselt sellele, näeb mõni teos reprodutseeritult parem välja, kui originaalis. Harjunud silm oskab neist pisivigadest mööda näha.

Kui omariiklusaegses kunstikirjanduses, moodustasid tippsaavutuse Voldemar Vaga koostatud kunstiajalooraamatud (Eesti kunstiajalugu ja Üldine kunstiajalugu), siis käesoleval juhul tuleb see koht anda Eesti Kirjanike Kooperatiivilt välja antad Ed. Wiiralti mälestusteosele, mille koostajana ja tekkeloos on kandvaim isik olnud Bernard Kangro. Ja kas selle teose kaaski ei ole mitte B. Kangro teene? Sinine ja valge – need mõjuvad rahulikkudena, millistele on sidususe ja suurema elavuse andmiseks lisatud paar diskreetset kuldkirja seljatagusele ja esikaanele. On saavutatud efekt, mis rõhuvas enamuses eesti raamatute juures puudub. Sisuliselt jaguneb teos kolme ossa: Artiklid, fotod Wiiraltist, ta lähematest tuttavatest ja sõpradest – ja reproduktsioonid Wiiralti töödest. Väärtuslikku materjali on avaldatud paljude artiklite autoritelt, kellede üle arvustus selle lehe veergudel on juba ilmunud.

Kui nüüd veel mainida kahte Wiiralti Mappi, viimast, mis ilmus Rain Rebase väljaandel m. a. lõpul ja eelmist, mis ilmus aastaid tagasi Saksamaal – ja ka mõningaid väiksemaid mappe üksikute kunstnike töödest, siis oleks vast pealiskaudne ja kokkuvõtlik ülevaade meie paguluses ilmunud kunstikirjandusest saadud, mis puutub üksikteostesse, välja arvatud artiklid ja reproduktsioonid eesti lehtedes ja ajakirjades. Eesti kunstnike ja publiku laialipillatuse tõttu meie praeguses olukorras on viimastel erakorraline tähtsus olnud.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann