KUNSTIST PAGULUSES

"Teine kodumaa" Välis-Eesti, 1952

EKS
Stockholm

Oleme kaotanud oma füüsilise kodumaa: kohad, kus oleme sündinud ja kasvanud, loodus ja inimesed, kes meid ümbritsesid ja vormisid, eluviisid, mis olid loodud meie isade ja meie eneste poolt ja mis olid meile omased. Elades pikki aastaid võõrsil on aga saanud selgeks, et meil on peale füüsilise kodumaa veel üks teine kodumaa, mida võiksime nimetada vaimseks kodumaaks – vaimseks Eestiks. Selle all mõistaksime oma keelt, teaduste, kunstide, rahvaloomingu ja eestipärase hariduse saavutusi, ühesõnaga kogu rahva loova intelligentsi tööd, mida nimetame eesti kultuuriks.

Kuna meie vaenlased ei saa hävitada füüsilist Eestit, siis seda ägedamalt püütakse hävitada vaimset Eestit, eestkätt likvideerides ja ümberkasvatada püüdes loovaid inimesi ja katsudes ümbermõtestada ja ümberhinnata oma printsiipide ja eesmärkide kohaselt meie kultuuriväärtusi ja -pärimusi. Eestlaskond paguluses seevastu on olukorras, kus ta võib säilitada ja edasiehitada meie teist kodumaad – vaimset Eestit. See olukord sisaldab aga ühtlasi väga palju vastutusrikkust, ta nõuab kaugelenägevust, teadlikku suhtumist ja mitmel puhul suurt ohvrimeelsust.

Võime küll uhkustundega konstateerida, et vaimne Eesti on pagulasaastate kestel säilinud ja kasvanud. Eesti kirjandus on rikastanud rohkearvuliste teostega, kirjanikkonna loomingujõud on säilunud ja nüüd on nad leidnud sobiva koostöövormi, mis peaks kindlustama omakeelse väärtkirjanduse pidevat kasvu. Ajakirjanikud on läbi mitmete raskuste ja takistuste suutnud kindlustada meie oma ajakirjanduse ja nad on läbi mitme vägivallaperioodi säilitanud ajakirjandusliku sõnavabaduse printsiibi. Heliloojad ja helikunstnikud on mitmel puhul väljakasvanud Eesti kultuuriringist ja jõudnud teiste rahvaste tähelepanufookusesse. Näitlejad mitmel maal ja mandril suudavad kõige kiuste toime tulla mitmete lavastustega igal aastal. Eesti kunsti lisandub igal aastal rida väärtteoseid, kunstnikkonna loomingujõud on murdumata. Rahvuslike ja üldiste teaduste alal jätkab eesti teadlaste uurimistegevus ja meie insenerid ja tehnikud võivad oma arvele märkida rea leiutisi ja avastusi.

Nii kerkib korraga silme ette meie teine kodumaa – vaimne Eesti, mida meilt keegi võtta ei saa, millest kõik võivad osa saada ja mis tuleb kasuks ka neile rahvastele, kelle keskel praegu elame. Teadagi ei ole vaimse Eesti kasv mitte lünkadeta, see ei toimu mitte kergesti ja ilma raskusteta. Temas peegelduvad kogu kaasaegse maailma otsimised ja käärimised, mitmesuguste ideede ja suundade omavahelised võitlused. Pole aga põhjust arvata, et see võiks olla teisiti, raskustest jagusaamine ja ideestiku voogamine annab tõendi eesti loova vaimu dünaamikast ja värskusest.

Nüüd tõuseb aga küsimus, kuivõrd on suhtutud teadlikult vaimsesse Eestisse ja kuivõrd on teadlikult kaasa-aidatud selle arengusse ja kasvu.

Tuleb küll otsekoheselt konstateerida, et praeguses olukorras on meil tekkinud rida organisatsioone, kohati kahe ja kolmekordselt rööbiti, kellede eesmärgiks on füüsilise kodumaa vabastamise heaks töötamine. Seevastu on väga vähe organisatsioone, kelle eesmärgiks on vaimse kodumaa säilitamine ja edasiarendamine. Enamasti on see jäänud vastaval alal töötajate enda hooleks ja mureks. Tihti kohtab inimestega, kes ei osuta huvi ega tarvidust osasaamiseks vaimsest Eestist.

On otse piinlik meeldetuletada ühte eestiaegset ajalehetoimetajat, kelle raamatukogu koosneb piiblist, Inglise-eesti sõnastikust ja Elsa Rabadiku kokaraamatust, või kõrgemaharidusega meest kelle kirjandusevara seisneb seitsme aasta jooksul ostetud erialaajakirjadest, või jõukas olukorras elavat perekonda, kelle seinu ehivad suurkaubamajast ostetud värvitrükid. Sellevastu tuletad otse liigutusega meelde elatanud Tartu lukuseppa, kes õlleklaasi taga istudes jutustas, et Tartus oli aastas toimunud 25 kontserti, kuid et tema oli käinud kuulamas neist 24, või ajakirjanikku, kes Saksamaa laagriviletsuses müüs ära tagavara saapapaari, et osta näituselt maali oma laagritoa seinale. Teadagi pole kõik sündinud selliste kultuuri-entusiastidena ja naiivsus oleks arvata, et keskmine eestlane seisaks selles suhtes kõrgemal teistest rahvastest, kuid niikaua, kui peame end mitte alistunud, vaid võitlevaks rahvaks, oleme mitmeski suhtes kohustatud enamaks kui loomulikus olukorras elavajd rahvad. Võib väga hästi mõista ja üksiku soovi majanduslikult kindla olukorra saavutamiseks, kuid see soov ei tohiks varjutada igas inimeses peituvat loomulikku vajadust enese ümbritsemiseks kõigega, mis elu kaunistab ja rikastab. Selleks on võimalusi, mis on igale jõukohased. Rahvusliku kunstkäsitöö tooted sobivad ühel või teisel moel igasse kodusse, eestikeelne raamat on hinnalt odav ja ükski eesti kunstnik ei küsiks kaasmaalaselt oma teoste eest tuhandeid.

Maal ringi liikudes võib tõesti üllatuda, kui ühes kauges maanurgas satud eesti perekonda, kes alles paari aasta eest sai luua omale kindla kodu, ja leiad sealt vist küll kõik paguluses ilmunud eestikeelsed raamatud, seintel näed rippumas meie nimekamate maalijate teoseid ja lahke perenaine on valmis külalisele ettemängima Eesti muusikast heliplaatidelt. Korraga on tunne, et siin asub tükike teist kodumaad, ja see kodu on vaimse Eesti tõeline saatkond. Tuleb mõte, et kas ei peaks kõik eesti kodud siin või mujal kujunema osaks meie teiseks kodumaaks, eesti kultuuri saatkondadeks? Kas ei tuleks meie intelligentsil siin olla eestkätt teenäitajaks ja kas ei oleks kogu pagulaskonnal siin ja merede taga suuri võimalusi kaasaaitamiseks eesti kultuuri säilitamisele ka kasvatamisele. Edasi tuleks meie õppival ja akadeemilisel noorusel kindlasti kontaktis püsida eesti kultuuriloominguga, kuna ükskord tuleb neil omale võtta ülesanded selle edasiehitamiseks.

On vist küll õige, et tõeliseks pagulaseks muutub inimene, kes olles kaotanud füüsilise kodumaa, hoolimatusest või mõtlematust loidusest, loobub ka vaimsest kodumaast ja elab mõtte tult päevast päeva või vaikses ahnuses kasvatab pangaarvet.

Kes meist tahaks olla selline päris-pagulane?

Rubriiki toimetab Barbara Einmann