KUNSTIST PAGULUSES

"Kuidas mõista maalikunsti" Välis-Eesti, 24.06.1951

K. L.
Stockholm

Allpool refereerime mõningaid olulisi põhimõtteid itaalia kunstiajaloolase ja kriitiku Lionello Venturi: “Kuidas mõista maalikunsti, Giotto'st Chagall'ini” raamatu eessõnast.

Vaatleja, kes ei jää ükskõikseks mõne maalingu vastu, avaldab sageli oma arvamist sõnadega: “see maal meeldib mulle” või “see ei meeldi”. Igal vaatlejal on õigus end selliselt väljendada, olgu milline tahes tema kultuuritase. Sest isiklikkude eelistuste üle ei vaielda, need on meelevaldsed ja subjektiivsed, nad ei ole õiged ega valed. Õige arvamus peab toetuma mõnele objektiivsele põhimõttele.

Vaielused kunsti üle, millest on osavõtnud mitmeid suurvaime on kestnud aastasadu. Kuid, et saavutada objektiivset hinnangut tuleb kõrvale jätta subjektiivsed eelistused, ning leida objektiivseks otsustamiseks mingi alus. Võtame näiteks Rafaeli Madonna ja Michelangelo Sibylla. Võib-olla paelub meid esimene rohkem, kuid meis ei tekki ometi tunnet, et Sibylla oleks väiksem kunstiteos. Mõlemi puhul on küsimus erinevast kvaliteedist, mis on kummalgi olemas omaette, olenemata meie meeldimisest või mittemeelidimisest. Sest kvaliteet see peitub maalis eneses ja on objektiivne ja seda kvaliteeti nimetame kunstiks. Ütleme, et Rafaeli siredus võlub meid rohkem kui Michelangelo süngus, kuid ometi mööname, et ka süngus võib olla kunstis motiiviks ja et mõlemad maalijad on loonud kunstiteoseid. Nii peab kunstikriitik tegema järelduse: “see on kunstiteos” või “see pole kunstiteos” ja peab seejuures arvestama selle kvaliteedi olemasolu või puudumist mida nimetame kunstiks. Järjelikult “see maal meeldib mulle” ja “see maal on üks kunstiteos” on kaks lauset eri iseloomuga. Esimene olles omavoliline ei ole õige ega vale; teine vastupidiselt, kui ta on objektiivne ja kinnitab, et teatud maalis peitub kunstiline kvaliteet on tingimata õige või vale.

Võtame näiteks Rafaeli pea joonise ja selle koopia. Eeldame, et meie silma ees on kaks joonistust ühest ja samast peast. Esimene ehtne Rafael, teine jäljend s. t. etüüd käeharjutus, praktilisel otstarbel. Ent kuidas vahet teha kunstiteose ja etüüdi vahel? Oluliseks eeltingimuseks on loomulik kunstiline sensiiblus (tunnetus) ja kultiveeritud kriitika meel. On ekslik arvata, et kunsti küsimuste üle võiks otsustada mõne lihtsa hinge sisemine hääl. On õige küll, et ükski kriitika ei ole võimalik ilma kunstilise tunnetusvõimeta, kuid sama õige on et kunsti tunnetus ei ole sama lihtne asi, kui on näiteks elektroon: kunstitunnetus on inimese kõikide toimingute tulemus, ta areneb ning küpseb koos elukogemuste ning kultuuriga. See, kes on näinud paljuid maale innuka huviga ja jätkab nende vaatlemist pidevalt on suutelisem kunstiväärtust tunnetama kui see, kel on muud asjad peas. Kui kellegil on kannatust oma hinnanguid võrrelda teiste omadega, püüdes selgitada nende ühtumise või erinevuse põhjuseid, siis on ta sellega rikastanud oma tunnetust. Kuid tunnetusest üksi ei piisa hinnangute tegemiseks, see peab sisaldama ideesid, ent kui ideed on selgunud ja selged, tunnetus ületab need ja valmistab teed uute ideede sündimiseks.

Kriitika on küps kui tunnetuse ja ideede vastastikuses mõjutuses on saavutatud tasakaal. Liialdatud kiindumusest jälitada püsivad tõdesid, liialdatud kartusest juhuslikkuse ja ajalikkuse eest, kaotab kriitika nii ühe kui teise ja see mis järele jääb, on ainult tühjus.

Kunstikultuuris esineb üks ilutsejatüüp. Need on sellised, kes vandunud truudust ilule ja lahendavad kergesti kõik probleemid. Kui nad vaatlevad mõnd maalingut, siis ei hooli nad autorist, selle kujunduslaadist ega ajaloost: nad tahavad nautida ainult maalingut ennast. Nad usuvad, et neil on ilutunne, mis neil lubab otsustada, kas maaling on ilus või inetu, ega otsi midagi muud. Keegi ei kahtle nende ilutundes, aga kui neilt küsida, mida nad mõistavad ilu all, siis poevad nad väite taha, et ilu on sõnulseletamatu, milline määritlus ei suuda veenda kedagi, või vastavad midagi rumalat. Aastasadu on filosoofid ja kunstnikud püüdnud määritleda ilumõistet, kuid nad ei ole suutnud seda teha, sest seda ei osata määritleda. Ilu oma ette, lahus kunstiteosest seda pole olemas. “Ilu”, mida leiame Homeruse või Shakespeare’i, Rafael’i või Rembrandi juures ei ole muud midagi kui nende luuletajate ja maalijate kunsti metafoor. Igal ehtsal kunstnikul on oma käsitus ilust. Kunstniku vaimule on tehtud palju etteheiteid: “Jätke kõrvale kunstiteosed, vaadelge loodust” üteldakse sageli. Päikeseloojang või lehtede langemine sügisel, need on lihtsad loodusenähted karjusele, põllumehele, autojuhile, kuid võivad anda põhjust kunstiloominguks, kui nad suudavad inspireerida neid, kel on ettekujutus võimet ja tundeid, see on luuletajaid ja maalijaid.

Abinõu, mida sageli soovitatakse maalikunsti mõistmiseks, on maalida ise. Kindlasti on maaliliste kogemuste omandamine parim kool kunsti mõistmiseks. Kui aga mõnele noorele inimesele antakse nõu äraõppida maalimist, et mõista maalikunsti, siis mõeldakse selle all maalitehnikat: õlide tarvitamist, värvisegamist, asjalikku või fotograafilist joonistamist, proportsioone, anatoomiat, perspektiivi, sümmeetriat jne. Muidugi see kõik on kasulik, kuid ei pea unustama, et tehnika tundmine võib saada väga kahjulikuks kunstimõistmisele. Vahel kuuleme arstide arvamusi maalikunsti kohta, kes ise asjaarmastajad sel alal: nad tunnevad anatoomiat nii hästi, et anatoomiast sõltumatud maalingud, neid ei ole õnneks vähe, on nende meelest inetud. Noored, kes on omandanud mõne tehnika, hindavad sageli teiste teoseid ainult teatud tehnika seisukohast. Ja kui üks maaling oma tehnikalt erineb nende tehnikast, siis peavad nad seda erinevust veaks (mitte oskuseks) ja jäävad pimedaiks maalingu muude tõeliste väärtuste ees.

Maalikultuuris on veel olemas, üks teine tüüp vaatlejaid, need kes on lugenud palju romaane, kes tahavad maalikunstis näha ainult kangelasi, rüütleid, moodsaid revolutsionääre, “maalähedasi” talupoegi. Need asjaarmastajad asetavad meeleldi oma isikliku ideaali selle asemele mida maalija kujutanud, ega näe järjelikult maalingut sellisena nagu ta on.

Nii võib eruditsioon viia vaatlejaid eksiteele. Ta on küll kasulik ja isegi tarvilik, kuid ta peab piirduma ainult materjali kogumisega kriitika meele loomiseks, ega tohi mingil määral mõjuda retooriliselt, et hakkame igatsema võimatut, mineviku tagasipöördumist. Eelpool mainitud kriitiline hoiak on omane asjaarmastajaile, kellel puudub tõsidus ja tarvilik nidusus tõelise kriitika meele tekkimiseks. Kriitika zhanreid on mitmesuguseid. Klassiline traditsioon tugineb põhimõttel, et maalikunst on nagu luule. Luulel on oma süzhee, see olgu siis ka maalingul. Ja kriitika hakkab otsima maalingust süzheed nagu mõnes poeemis. Tõsi küll, olevat olemas ka värvid ja vormid, kuid need olevat ainult abinõud kuidas väljendada süzheed. Sellise süsteemi viga peitub selles, et kiputakse kõrgelt hindama väärtusetuid maalinguid ainult nende süzhee pärast: kriitika on täis moraalset või patriootilist vaimustust ja hindab igasugust kangelastegude kujutamist ega hooli vormist, värvist. Sel juhul kriitika asetab oma kujutluse kunstniku oma asemele ja mängib kunstniku osa, ilma et ta ise seda teaks.

Õnneks on olemas veel üks teine kriitika süsteem, mis on kooskõlas moodsa esteetika põhimõtetega ja te¬geliku kunstiga. See põhineb aine ja sisu vahetegemisel. Sisu ja vormi identsusel. Kahjuks ei luba ruum pi¬kemalt siinkohal refereerida neid pea¬tükke.

Ventuuri kriitika süsteem eitab igat hinnangu mõõdupuud, mis ei ole võrdne — identne kunstniku isiksusega. Sellega ei ole tahetud ütelda, et see kriitika loobuks igasugusest objektiivsest mõõdupuust. Kunstniku isiksus on objektiivne mõõdupuu, kui oskame seda seletada ja mõista, kui oskame tungida kunstniku mentaliteeti, jälgida tema loomingukäiku, tema kujutelmade võitlust ideedega, kui oskame määritleda tema moraali mõtet ja tehnilist oskust, selleks, et rekonstrueerida tema vormi ja sisu ühtsust. Kui tema vaba kujutlusvõime on teda asetanud kõrgemale ideoloogilisest ja moraalsetest taotlustest, kõrgemale teatud reeglite aktsepteerimisest ja tehnilisest osavusest, siis on see üks ehtne kunstnik ja tema teos on kunstipärane. Vastasel korral jääb ta teoreetikuks, propagandistiks, käsitööliseks, kahtlemata küll kasulikuks inimeseks, kuid kellest igaüks teab, et teda tuleb eraldada kunstnikust, kui sõnal kunst on mingit tähtsust.

Kunstniku isiksus erineb tavalise inimese omast. Inimene oma kirgede, teooriate, kohustustega õigustab ja tingib kunstniku sisksuse, kuid ei võrdu ometi tema omaga. Alles siis kui ta arendab oma kujutluse kaugemale kõigest “materiaalsest”, füüsilisest ja vaimsest mis tal käsutada ja alistab teooriad, kohustused ja kired oma kujutluse vabadusele, alles siis saab ta isiksus kunstniku omaks ega mõne teadlase, moralisti, oskus – või tundeinimese omaks.

(Albin Michel’i väljaande järele).

Rubriiki toimetab Barbara Einmann