KUNSTIST PAGULUSES

"Veel maalikunsti mõistmisest" Välis-Eesti nr 29, 1951

Eks.
Stockholm

Kokkuvõte itaallase Lionello Venturi raamatust “Kuidas mõista maalikunsti”, mis ilmus V.-Eestis nr. 25, 24.6.51 äratab poolt ja vastumõtteid. Kokkuvõtte autor, K. L. on jätnud ära omapoolsed seisukohad ja nii meie ei tea, kuivõrd ta refereeritud mõtteid ise õigeks peab. Ei ole üllatuseks, et ka selline kapaatsiteet, nagu Venturi, on jätnud andmata kunsti kui mõiste definitsiooni, kuid see ei ärrita meid eriti, kuna puuduvad definitsioonid ka näit. kirjanduse, muusika, ehituskunsti kohta. Venturi nimetab kunsti üldsõnaliselt kvaliteediks, mis peaks koosnema sensiiblusest, sisust, vormist ja tehnikast. Seega põiming mitmest komponendist, mida väga raske kokku võtta ühte lausesse.

Kui lähtuda Venturi seisukohast, et vahet tehes aine, s. t. teose teema ja sisu vahel, sisu peitub õieti teema taha – , saab kindlaks teha teose sisu, ja vormi ühtsust, siis saab kergesti kindlaks teha ka kunstilise kvaliteedi üksikute komponentide olemasolu kunstiteoses. See peakski olema võtmeks kunstiteose hindamisel, s. t. tuleb kindlaks teha, kas on teoses tundelikkust, head tehnikat, värvi, kas teose sisule vastab kasutatud vorm. Kokkuvõttest ei selgu, kas Venturi teeb vahet ka kunsti mõistmise ja hindamise vahel ühelt poolt ja kunsti nautimise vahel teiselt poolt. Oleme veendunud, et kunsti nautimiseks ei ole vaja eelnevat analüüsi, vaid ainult subjektiivset sensiiblust, vastuvõtlikkust.

Ei saa nõus olla ka Venturi populaarse seletusega ilu mõiste määritlematusest. Ilusad on osa fenomeenidest, mis avalduvad inimesele mõju – ja just meeldivam osa. Inimesele avaldab mõju päikesetõus, ookeaniaurik, roosipõõsas ja raudteevedur, möirgav härg ja kaunis naisenägu. Vaevalt, et lehm kes näeb värvirikkast päikeseloojangut, oskab seda nähet ilusaks pidada, küll aga inimene, kellest väljaspool kõik nähted on võrdsed. Ka on teada, et ilu mõiste eriajajärkudel ja eri rahvatõugude juures on isesugune. Seega võib ainult väita, et pole olemas absoluutset ilu mõistet. Moodsat füüsikat ja matemaatikat aluseks võttes teame, et mikrokosmosest kuni makrokosmoseni, seega ka inimlikku maailma läbib korrapärasuse ja otstarbekohasuse printsiip ja kuna inimene seda printsiipi tajub, siis tunduvad kõik nähted, mis sellele printsiibile lähenevad, ilusatena. Kuna aga inimese intellekt üha areneb ja tunnetusvõime peeneneb, siis muutub ka tema ilutaju ja mõiste ilu saab selletõttu pidevalt uue sisu.

Täiesti vastuvõtmatuks osutub aga Venturi kriitika süsteem, kus ta hinnangu aluseks seab kunstniku isiksuse. Kui ühte ehituskunsti teost, näiteks katedraali on võimalik hinnata ja nautida kunstiteosena, teadmata tema ehitaja nimegi; kui romaani lugedes, teades peagu mitte midagi autori loomingukäigust ja mentaliteedist, saab langetada otsus teose väärtuse kohta; kui sümfooniat kuulates saame kaasakistud ja liigutatud ilma, et meil oleks aimu komponisti kujutelmade võitlusest ideedega, tema moraali mõttest ja tehnilisest võimetest, siis ei ole näha mitte mingit põhjust, miks on vajalik just kujutavakunsti teose mõistmiseks, hindamiseks ja nautimiseks tunda “kunstniku isiksust, kui objektiivset mõõdupuud”. Arvame just vastupidi, iga maalikunsti teos peab olema ühekorraga küsimus ja vastus, probleem ja lahendus. Ja kui meie kunstiteose ees seistes ei tunneta ühekorraga teose passiivsust ja aktiivsust, s. o. teose kunstilist kvaliteeti ja kunstniku kujutelmi, ideid ja moraali, siis ei aita ka see, kui õpime tundma autori isiksust. On vale tee otsida teosele veenvust tema looja isiksuses. Iga kunstiteos on kunstniku, ühiskonna, (rahvuse) ja aegkonna (kultuurkond ajas ja ruumis) ideede, mentaliteedi, moraali jne peegliks ühekorraga, seega ei saa kuidagi ja ei olegi mingit põhjust ühte osa, käesoleval korral kunstniku isiksust, eriti tervest mõjude komplektist väljatõsta ja, hinnangu aluseks teha. See võib olla ainult kitsa biomonograafilise uurimistöö eesmärgiks. Vaadeldes praegusel ajal Raffaeli ja Michelangelo teoseid tunneme alles väga mitmendas järjekorras huvi nende isiksuse vastu, isegi nende loomingulised ideed tulevad alles teises järjekorras, kõigepealt haarab meid nende teoste kunstiline kvaliteet, tehnika ja vormi täiuslikkus ja nende ühtsus teose sisuga.

Meil pole niivõrd vaja isiksusi, kui isiksusi, kes loovad teoseid. On tähelepandav, kuivõrd vähe luuakse kaasajal suurteoseid, millest võiks väita, et nendes on loodud kaasaegse ideestiku ja vormimõistmise tasakaal, küll on aga maailm täis pisiisiksusi – kunstnikke subjektiivsuse ja isikupärase tagaajamisega on neil kadumaläinud formaat, mida omasid eelmised sajandid.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann