KUNSTIST PAGULUSES

"Vaidlus moodsa kunsti ümber" Vaba Eesti Sõna, 22.04.1965

Leonhard Vahter
New York

Meie tuntud kunstnikud P. Aren ja E. Kõks on sattunud niiöelda perekonnatülli kunstiküsimuste üle. Esimene kaitseb klassikalist maalikunsti ei-tea-kuhu-kadunud Eesti Postimehes, teine esineb Vaba Eesti Sõnas (18. märtsil) aga moodsa kunsti apologeedina. Lubatagu mul kui mittekunstnikul-võhikul sekkuda kutsumatult sellesse vaidlusse. Seda kutsub tegema üks E. Kõksi väide tema kirjutises, et “realistlikuks maalimiseks pole tarvis ei fantaasiat ega kujutlusvõimet”. See väide on iseenesest määratud küll P. Areni üteluse ümberlükkamiseks, et “moodsalt maalimiseks pole tarvis ei eelharidust ega joonestamisoskust”. Selles Kõksi väites paistab aga varjatud seisukoht, kui õieti tõlgitsen, et uus maalikunst on kõrgem vanast klassikalisest kunstist, mida tihti nimetatakse ka halvustavalt “fotograafiliseks”.

Viites uue kunsti üleolekule ei ole Kõks mitte üksinda. Seal on palju teisi ja esijoones uue kunsti harrastajad ise. Paljud teevad seda snoobidena, et näidata oma asjatundmist kunstis. Niisuguse eksliku vaate aluseks uue kunsti üleolekust on tihti arengu mõiste ise, mille all mõistetakse tavaliselt liikumist kõrgemale, täiuslikumale. Sellest seisukohast on täna kõrgem, kui eile ja käesolev sajand äraarvamatult kõrgem kui eelmised. Arvatakse, et ka kunstiga ei saa asjad olla teistsugused. Sellelt seisukohalt on Michelangelo, Rafael, Rembrandt ja teised vaid sissejuhatuseks meie ajastu kunstile, kuna meie oleme apeksil. Vaadatult sellest seisukohalt peaks tänapäeva uue kunsti korifee Picasso olema mõõtmatult kõrgemal näiteks Michelangelost, sest viimasele järgneb mitmesajaaastane “areng”. Kuid kas ei oleks niisugune väide otse jumalateotus!

Meie oleme lugenud-kuulnud paljudest faktidest (mitte “ekslikest andmetest ja kulunud anektootidest” nagu Kõks heidab ette Arenile); mis heidab uuele kunstile õige imelikku varju. Seal oli aastad tagasi Pariisis uue kunsti maalide näituse zhürii pannud välja ühe itaalia kunstniku maali, mille oli plätserdanud kuumal parmurohkel päeval posti külge kinnitatud eesel oma sabaga, mis ulatas ühele poole asetatud värvinõudesse, kuna teisel pool ulatas saba lõuendini. Kunstnik tegi selle pildi kättemaksuks ja näituse zhürii naeruvääristamiseks pärast seda, kui tema realistlikku hõngu kandev maal oli tagasi saadetud. Londonis oli näitusele välja pandud ühe viieaastase lapse plätserdatud lõuend tema kunstnikust isa pildina. Aastad tagasi tõid N. Yorgi ajalehed kirjutise koos ülesvõttega sellest, kuidas üks siintuntud kunstnik (vististi Pollock) teeb uut kunsti suure põrandaharjaga, pildudes värvi tema ees lamavale suurele lõuendile. Teame, et veel hiljuti imetleti Ameerikas ahvide soperdusi ja neile leidus ka hulgake ostjaid. Nendes nähti erilist ürgsust (kas ahvi või inimhinge, ei tea!). Need olgu vaid vähesed faktid, kuid need kõnelevad väga selget keelt. Meie uus kunst ta suures osas ja ta arengusuunalt on “arenenud” tasemele, kus enam ei osata vahet teha looma ja lapse määrimiste ja kunsti vahel. Meil on ikka olnud vaade, et kunst on olnud inimgeeniuse avaldus. Kas nüüd ei ole ta seda enam?

Need lihtsad anekdoodiliselt kõlavad näited tõendavad, millisesse kuristikku on kukkunud meieaegne moodne kunst ja, teiseks, et P. Arenil on täieline õigus lausuda, et moodsaks maalimiseks pole tarvis ei eelharidust ega joonestamisoskust. Vanasti kulus pildi peale aastaid, nüüd aga maalitakse modernkunsti pilte ühe söögi vaheajal.

Ozenfant, prantsuse üks kunsti ja filosoofia parim asjatundja, ütleb ühes oma raamatus, et kui Michelangelo ja Rembrandt oleks tänapäeval tulnud välja hauast ja vaadelnud uue kunsti lõuendeid, siis poleks neile pähegi tulnud, et siin on tegemist kunstiga. Vanasti oli maalikunst suur ja kõrge missioon, prohvetlus. Veel Nietzsche arvas, et kunstis peitub tuleviku ühiskonna pääs barbaarsusest. Suur hispaania filosoof Ortega Y Gasset ning Müncheni kunstiprofessor Sedlmayr kinnitavad, et tänapäeva maalikunst on farss ja see on põhjuseks, mispärast seda hinnatakse. See on mäss kõige selle vastu, mis on kõrge ja traditsiooniderikas. Ta tähendab meie ajastu nihilismi, kuna endine kunst tegeles inimühiskonna põhilisemate küsimustega.

Oma 22. veebruaril 1909. a. väljaantud futurismi manifestis ütlevad selle liikumise pooldajad muu hulgas: “Edasi tulesüütajad, põletage maha raamatukogud! Ujutage muuseumid, laske kuulsad pildid ujuda vees. Meie seisame maailmatipul ja heidame oma väljakutse tähtedele.” Sedlmayr ütleb, et sürrealism on “heitnud oma maski. Avalikult ning häbenematult valab ta oma teotust jumalale ja inimesele, mõistusele ja kunstile”. Sürrealism ütleb, et “kunst on rumalus”. Dada manifest 1918. aastast kutsub üles puhastama kunsti umbes samuti.

Vanad klassikalised stiilid kestsid tihti sajandid (renessans jne.). Meie sajandi stiilid – kubism, fauvism, futurism, ekspressionism, purism, dadaism, sürrealism jt. tulevad ja kaovad nagu ööliblikad. Stiil on muutunud moeks. Tõsi, ka tänapäeval esineb veel nn. objektiivne kunst, kuid ka see on tihti haaratud kaasaja tõvest, nihilismist. Inimest kujutatakse nii, et tihti ei tunne, kas maal on pärit koopaelanike ajast või tänapäeva haigest kunstist.

Tänapäeva kunsti sihiks on üllatada vaatlejat. Kuid üllatus kestab vaid lühike aeg. Ozenfant ütleb, et “suured maalid on need, mille juure tullakse tagasi, sest need ei sõltu üllatusmomendist”.

Täpselt nii on lugu modernmuusikaga, mille kohta Rachmaninoff ütles, et tema ei saa sellest aru, emba-kumba, kas ei ole see üldse muusika või ei ole tema muusiker. Abstrakt maalile vastab muusikas dodekafooniline (12-heliredeline) muusika, kust on kõrvaldatud meloodia ja tonaliteet. See muudab muusika lärmiks. Seda saavutatakse nootide mehaanilise kirjutamisega ja tihti grammofoniplaadi mängimisega tagurpidi. Sellele vastavalt mängivad narrid ka klaveril uut moodi. See ei sünni mitte ainult sõrmedega, vaid tihti terve kämblaga ja käeosaga kuni küünarnukini. Vahest ronitakse klaveri alla ning koputatakse seal, vahest siblitakse sõrmedega klaveri keeltel.

Ortega Y Gasset ütleb, et kunst on parim ühe ajastu sümbol. Tõepoolest modern kunst on sümboliks praegusele kaosele maailmas, ühiskonna massistumisele, süvenevale moraalilagedusele ning levivale vulgaarsusele meie ühiskonna elunähetes, sümboliks ühiskonnale, mis sünnitas inimvihkava kommunismi ja hitlerismi ja sundtöölaagrid. Kunsti ei saa meie vaadelda kui üht endassesuletud distsipliini. Ta on osa meie ühiskonnast. Teatavas ühiskonna järgus on filosoofiliselt täiesti põhjendatav, mispärast suure tehnika tõusu aegadel kunst degenereerub.

Olgu lõpuks öeldud, et käesolev kirjutis ei ole suures osas määratud vaidluseks Kõksi vastu, vaid selleks, et käsitada lühidalt uue kunsti probleeme. Võibolla jagab Kõks mõndagi siintoodud vaatekohta.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann