KUNSTIST PAGULUSES

"Autost, kunstist, Örebrost" Stockholms-Tidningen, 02.12.1951

Vello.
Stockholm

On öeldud, et reisimine inimest arendab ja see väide on kaheldamatult öige. Tarvitseb ainult korraks söita Örebrosse, et märgata, kuidas mitmed arvamised revideerimisele tuleb vötta. Köigepealt, auto omamise küsimus. Arvatakse nönda, et selleks peab asuma Kanadasse vöi Ameerikasse, et autopidajaks hakata ja nagu oleks Rootsi eestlaste hulgas ainult üksikutel säärane masin. Aga kui Örebros Rahvusfondi osakonna aastakoosoleku järele koridori peal juttu ajasime, siis selgus, et köik vestluskaaslased olid autoomanikud.

Härra H. Mihkelson küll deklareeris, et temale on auto tööriistaks nagu kingsepal vasar, sest ta töötab semiinalal ja söidab iga päev pikad maad. Kuid hr. V. Loimet ütles, et ta autot peab jöukuse ärahoidmise möttes, mis nüüd körgendatud automaksude ajastul ka üsna hölpsasti korda läheb. Ja siis kohtas autorahvast veelgi, kes vöisid näidata fotosid suvistelt matkadelt Rootsis ja välismaal, mis sooritatud oma söidukiga. Kuid siinpool ei ole auto omamine sugugi vötnud säärast vormi, nagu eesti lehed ookeani tagant kaebavad, auto pole muutunud kultuseks ja jumaldamise ning uhkustamise objektiks. Ei, olnud ühtki märki, et vanema mudeli mees oleks viltu vaadanud uuema tüübi omanikule ja vastupidi. Küll, aga kergendab see liikumist vööral, kui kaasmaalasel söiduriist on olemas ega tarvitse sügissajusel päeval tallata linna märgi tänavaid.

Igal eestlaste keskusel on omatte ilme ja pale, Boråsis elavad poliitikamehed, Alingsås on üksmeelne, Göteborgis on hea laulukoor tänu Harry Truusile, Eskilstuna tantsuorkester on tuntud ja Uppsalas ergas demokraatlik klubi. Örebro ei ole kunagi tahtnud olla seltskondlikult eriti virk, tehes neid asju tihti kahasse naaberlinna Kumlaga. Kuid söbralikkust ja lahkust on siin ikka jätkunud terves värvirikkas eestlaste peres. Ning tuntud inimesi selles linnas elab, alates August Gailitist kuni Kandle-Jussini.

Nönda ei ole raske saada kontakti ning kuulda värskendavaid mötteid ja sönu, mis kuluvad marjaks ära pärast Stockholmi atmosfääri. Meie ühiskond on ju nii tükeldatud ja jagatud suurtele kaugustele üle poole Rootsi, et öhuvahetus aegajalt tingimata on tarvilik.

Mulje ja järeldus Örebro puhul on aga üks – sisepoliitikast siin suurt ei hoolita. Hr. Mihkelson tuli koguni välja küsimusega, miks ei ole me pagulasaastate jooksul oma ülerootsilisi valimisi teostanud Välismaalastekomisjoni vöi politsei aadresside kaasabil, nii et igaühel oleks öigus hääletada ennast kuhugi liikmeks kirjutamata.

Oleks valitud ütleme, sada saadikut eestlaste parlamenti ja need oleksid asju harutanud ning seadunud. Siis oleks ära jäänud kahekordsed vöistlusvalimised ja mitmedki muud nukrakstegevad nähted rahvuslike organisatsioonide ümber. Selle ettepaneku sisulisele paikapidavusele on raske vastu vaielda, kuid vist ei ole keegi kunagi tulnud säärasele lihtsale möttele.

Aastate jooksul oleme harjunud könelema Stockholmi eestlastest ja provintsi eestlastest. Tundub siiski, et see jaotus mitmes möttes on ülekohtune, kui arvatakse, et meie siin Stockholmis teame ja teeme, provints aga kuulaku ja lükaku tagant. Tegelikkuses oleks vist tihti otstarbekohasem vastupidine olukord. Paraku ei ole aga provintsi hääl mitte küllalt vali ja nii mönigi kord ei kosta see ehtsalt, kui provintsi nimel könelevad need, kes oma instruktsioonid ikkagi on saanud Stockholmist.

Et tuua näidet, kuidas väljaspool Stockholmi vöidakse asju ajada ilma provintsialismita, selleks astume korraks sisse Endel Köksi kunstnikukodusse Örebros. Kunstnik ise, Kunstiühing Pallase viimane abiesimees Eestis, on Saksamaalt Rootsi saabunud alles aasta tagasi. Kuid lühikesele kodunemisele vaatamata on ta kujunenud tuntud nimeks Kesk-Rootsi linnade kunstipubliku hulgas, esinedes näiteks praegusel hetkel Laxå suurel näitusel ainsa eestlasena rootsi tuntud nimede hulgas.

“Saksamaal olles sai meile selgeks, et me selle maa pinnal oma lähemat tulevikku ehitada ei saa ja peame otsima vöimalusi mujalt. See harjutas meid mötlema globaalselt,” ütleb Endel Köks, kes otsese loomingulise töö körval energiliselt tegutseb eesti kunstnikkonna organisaatorina. “Tuleb tegutseda kahe eesmärgiga, tuleb luua ja tuleb levitada. Peame tutvustama eesti kunsti saavutusi maailmale nii palju kui suudame,” röhutab ta.

Nagu jutustab Endel Köks, on eesti kunstnikud eksiilis moodustanud kolm gruppi, millele lisaks on rida üksikuid. Nii on New Yorgi grupi esimeheks Peet Aren ja tähtsamateks liikmeteks K. L. Marley, J. Reisma, R. Sööt. Kanadas tegutseb eesti kunstnike grupp prof. V. Pätsi juhatusel ja tähtsamaks liikmeks on seal J. Saarniit. Suurima eesti kunstnike organisatsioonina tegutseb aga alates 1946. aastast Eesti Kujutavkunstnike Keskus, mille esimeheks on Ed. Rüga. Keskusel on praegu 34 liiget, nende hulgas kunstnikud Nömmik, Jöesaar, Haamer, Luts, Pehap, Talvik, Vihalemm, Mikiver, Veeber, Trei j. t., endastmöistetavalt ka Endel Köks ise keskuse sekretärina.

Liikmeskonna hulgas on suur hulk iseseisvusajast tuntud kunstnikke, kuid on ka neid, kellest alles hiljem kunstnikud on saanud. Huvitav on vaadelda liikmeskonna arvulist jaotust üle maailma. Nii on Rootsis 13, USA-s 11, Kanadas 3, Shveitsis 2, Venetsueelas 2, Brasiilias 1, Saksamaal 1 ja Argentiinas 1 liige.

Kujutavkunstnike Keskus vöi selle liikmed on korraldanud kokku 71 näitust, mis on toimunud köigis maailmajagudes, välja arvatud Aasia ja Aafrika. Ja seda on tehtud nii, et teisi rahvuslikke organisatsioone on väga vähe tülitatud abipalvega. Ainult kümnel juhul on mingi organisatsioon kunstnikele appi tulnud väga tagasihoidlikus ulatuses. Ka meie publik ei ole olnud eriti agar kunstnike üritusi toetama. Kunstnikkond ise on rakendanud oma tööjöudu ja toonud majanduslikud ohvrid, ütleb Endel Köks. Üksikute algatusvöimeliste isikute kaasabi on aga kunstinäituste läbiviimisel mänginud väga suurt osa. Nii näiteks aitas Kopenhaagenis näitust korraldada Rich. Antik, Austraalias A. Lond, J. Viidang ja P. Lindsaar, Ameerikas Ernst Jaakson, Kanadas Harald Teder, Rootsis dr. Vooremaa.

Eesti Kujutavkunstnike Keskus on seega püüdnud teadlikult suunata eesti kunsti saavutusi maailma avalikkuse ette. Selleks on loodud oma kassa tegevuskapitaliga, mille jaoks iga kunstnik on annetanud möne teose. Selle fondi summad kulutatakse eesti kunsti propageerimiseks.

Eesti kunstnikud esinevad kaasa ka Free Europe poolt korraldamisele tulevast näitusest Ameerikas, millest vötavad osa 10 rahvuse pagulaskunstnikud. Näitus külastab 12 suuremat Ameerika linna ja selle ulatus on umbes 600 numbrit.

Eesti kunstnikud Rootsis on saatnud zhürii ette 45 teost, millele lisandub mujalt umbes samapalju, nii et eestlaste töid koguneb 80–90. Näituse zhürii ei koosne mitte pagulaskunstnikest endist, vaid selleks on Washingtoni natsionaalmuuseumi kolleegium. Eesti kunsti väljapanek Ameerikas säärases ulatuses on rahvuspropagandaliselt seisukohalt tähelepanuväärne sündmus. Kunstnikud on sellega seoses olevad probleemid lahendanud omal jöul kaasa arvatud teoste transport. Kuid sellega ei ole öeldud, et kunstnikkonnale poleks hädasti tarvis teiste rahvuslike organisatsioonide toetust, ütleb Keskuse sekretär Endel Köks. Peaks korraldama vähemalt neli vöi viis kunstinäitust aastas. Oleks tarvis soetada ka reproduktsioonide kogu, et omada ülevaadet eesti kunstnike loomingust. Tuleks valmistada kultuurfilm kunstnikest ja nende teostest. Tuleks leida vöimalused paariks tööstipendiumiks, et möned kunstnikud suuremate tööde jaoks vabastada muust koormast. Paar stipendiumi tuleks luua ka noorematele kunstnikele, nii et nad saaksid külastada öppeotstarbel kunstitsentrume.

Püüame säilitada vanu “Pallase” traditsioone, üksköik, kas oleme siis olnud öpilased selles kunstikoolis vöi liikmed samanimelises ühingus. Peaks aga ka konstateerima, et meie kunst nende aastate jooksul on läbi teinud tugeva progressi. Ka vanematele kunstnikele on need aastad möjunud värskendavalt, kui vaadelda juba sääraseid väljakujunenud kunstnikke nagu Haamer, Luts, Nömmik, Veeber. Kuid meil on ka tekkinud uus kunstnike pölv uue kontseptsiooniga ja sellest on üsna pea loota tugevat panust. Ootan isiklikult palju Mikiverilt ja Hennostelt.

Eesti kunsti areng paguluses on olnud kahesuunaline. Looming on jätkunud, uusi väärtusi on loodud, uued ideed sisse murdnud. Meie kunst sellega vörreldes, mis leidus kodumaal, on saavutanud väga huvitava tee. Meie loovad kunstnikud ei oota rahvuskaaslastelt praegusel hetkel, et need kannaksid üleval kogu kunstiloomingut, aga ootame rahvusgrupilt, et see vähemalt suuremat huvi üles näitaks oma kunsti vastu. Hiljuti oli eesti kunsti välja pandud 10 päeva jooksul ühes ülikoolilinnas, kus elab mitusada eestlast. Kuid näitusel käis neid ainult 20. Prantsusmaal jätab aga pansionaadi pidaja külalised sellel päeval ilma löunata, kui ta tahab minna vaatama sügissalooni avamist.

Küsin Endel Köksilt, mida ta arvab kolleegidest kodumaal, kes peavad aina maailma sotsialistlikku realismi. Kas ei ole karta, et neil sellest ka siis midagi külge jääb, kui Eesti vabaks on saanud ja kunstielu jälle normaalselt areneda vöib.

“On vaevalt usutav, et loovat isiksust nönda murda saab. Saksamaal kadus Hitleri-aegne idealism koos Hitleriga kunstist nagu kevadine lumi. Seal käis ju ka politsei natside päevil mönede kunstnike juures kodus vaatamas, et nad salaja ei maali, kuna see neile kui modernistidele keelatud oli. Vaatamata säärasele olukorrale lahenes aga köik üsna ruttu. Selleks aitasid muidugi kaasa otstarbekohased näitused, mida agarad korraldama olid eriti prantslased. Ja huvi kunsti vastu oli suur. Vahest see ütleb midagi, et prantsuse moodsa kunsti näitust käis Münchenis vaatamas 100,000 inimest.”

Ütleb Endel Köks, pöline pallaslane, kes vahepeal on kodumaa kaitsel kannud ohvitserimundrit, elanud Saksamaa laagrites ja nüüd Rootsis asub. Kuid ta töid on Saksa muuseumides ja töenäolikult ei puudu need varsti ka Rootsi omades.

Toome juuresolevalt möned tagasihoidlikud reproduktsiooninäited eesti kunstnike loomingust kolmelt kontinendilt – Euroopast ja Pöhja- ning Löuna-Ameerikast. Ehk aitab see meele tuletada Eesti Kujutavkunstnike Keskuse jöulunäitust, mis praegu on avatud Eesti Komitee ruumides. Sest las olla meil mölemat – autosid ja kunsti.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann