KUNSTIST PAGULUSES

"Lem Soots Merton galeriis" Vaba Eestlane, 31.03.1981

Abel Lee
Toronto

Lem (Lembit) Soots’i maalisid on kunstipublik juba varem näinud grupinäitustel, kuid alles 14. märtsil lõppenud ühemehe näitusel saame mulje tema loomingulaadist. Ilmselt töökana (kõik 32 esitatud maali on signeeritud 1980. aastal) on ta saavutanud enesele kunstilise hariduse ning loomingulise kogemuse. Peamiselt segatehniliselt paberile kantuna, on maalid enamuses suureformaadilised (30“ x 36“) ning kuuluvad abstraktse ekspressionismi stiili valdkonda, mis sürrealismist väljaarenenuna on viimase 40 aasta jooksul oma mitmesuguste ala-stiilidega olnud domineerivaks kunstivooluks.

Selles on äärmuslaadiks automatism, teadvuse kontrollita spontaanne, vahel mehhaaniline värvi ja vormiga pinna dekoreerimine kirjeldamata meile mingit tuntud objekti. Resultaat võib olla kas dünaamiline ja liibarbarakuv või rahulik ja staatiline. Eesmärgiks on nähtavaks teha inimese siseilma realiteete omaloodud sümbolite kaudu, kirjeldada mõttemaastikke, unenäolisi elamusi, anda tajutav vorm emotsioonidele jne. Resultaadid jäävad vahest sisuliselt mõistetavaks ainult kunstnikule enesele, kellel on teada teose tekkimise impulss ja loogika. Praktiliselt on kogu protsess spontaanne või kalkuleeritud ilutsemine värvide ja vormidega ning vaatajale jääb mitmel juhul ainsaks reaalsuseks maali füüsilise eksisteerimise fakt.

Tänapäeval on raske leida abstraktses loomingus originaalseid ideesid, (sama maksab küll ka reaalvormidel põhineva loomingu kohta) ning pessimistlikud vaatlejad väidavad, et kujutavkunstilise loomingu uhke paraad on juba marssinud sisse umbtänavasse.

Abstraktse ekspressionismi väljendusvahendiks võib olla värv, vorm ja pinna tekstuur ehk tehniline protsess kas üksikutena või üksteisega seoses. Soots kasutab kõiki kolme, kus siiski kõige isikupärasemateks elementideks on värv ja teadlikult produtseeritud tehniline pinnastruktuur, mille saavutamiseks on kasutatud voltimist, kortsutamist ning kollaazhina pealekleepimist paberile või lõuendile.

Värv on kaetud pinnale kas valguvana, shablooniga trükituna, noaga või millega tahes impasto paksu värviga, millesse on tekstuurid sisse kraabitud ehk koguni pritsitud või “drip”-tehnikas pinnale jooksma lastud. Muidugi on värvi peamiseks peale kandmiseks kasutatud pintslit, kuid teisejärgulisena, ilma karakteripärase jäljeta. Kogusummaks on resultaadiks segatehniline abstraktne ekspressionism, mille kohta üks tuntud kunstivaatleja ütleb, et “publik on uppumas selle sisse!”

Tavaliselt ignoreerib see stiil kolmedimensioonilisuse perspektiivilises mõistes, kuid ta võib luua defineerimata sügavuse illusiooni maali pinna taga. Selles loomingus näib olevat kunstniku ülesandeks inspiratsiooni algtõukejõu identifitseerimine; kas see on unenäoline-fantastiline retk mõttemaastikul või on reaktsioon reaalsetele hingelistele kogemustele – emotsioonidele.

Vaatlus võib olla suunatud “mina” kosmosesse, välis-universumisse või mistahes materjali või objekti sisse, millisel juhul resultaat on mõistuslik ning kalkuleeritud, vastused tekkivaile küsimusile annab või ei anna kunstnik sõnaliselt või tiitlite kaudu – ning vaatlejal on võimalik kas aktsepteerida seda või mitte.

Soots kujundab oma pinnatekstuurid teadlikult ning resultaat on intelligentse stiilikontrollimise tulemus. Lõppanalüüsis jääb Sootsi kõige tugevamaks isikupäraseks elemendiks siiski koloriit, mis ei ole vormisid eraldavalt dekoratiivne, vaid ennem pinnatervikuna meloodiline ja vaatamata sini-rohelise-roosa-puna-lilla magususele teeb hall-pruunide alatoonide sissetoomine lõpptulemuse rahumeelselt harmooniliseks ning samal ajal intelligentsi temperamendi kontrolli identifitseerimiseks.

Kompositsioon on mõnel juhul plahvatuslik, kandes selle vaatleja fantaasia maailmaruumi – kuhu, nagu selgub, ka mõned tiitlid vihjavad, kuid olemata veenvalt spontaansed ning jäävad visuaalseks, mitte emotsionaalseks kogemuseks.

Maalide tiitlid peab vaatleja aktsepteerima sellistena nagu kunstnik nad esitab. Ebareaalsed tiitlid muutuvad vahest literatuurseiks pimesoolikaiks loomingu küljes, kuid nad on vajalikud maalide identifitseerimiseks.

Näitus ei avalda meile, kas Sootsil on joonistuslik objekti kirjeldamise anne, kuid tal on ilmne loominguline eneseväljenduse sundus visuaalses vormis, millele lisandub sama ilmne töökus ja intelligentse kvaliteedi kontroll.

Allakirjutanule imponeeris kõige rohkem maailmaruumi või aatomajastu teemaline “Hermetic stream”, mis on pindatäitvalt ühtlane nii tehnikalt, kompositsioonilt kui ka koloriidilt, millele lisandus müstiline ajastu ruumilisus. Jääme huviga järgnevat ootama.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann