KUNSTIST PAGULUSES

"Eduard Viiralt 1925-1950" Vaba Eesti, nr 1, 1951

Rain Rebas
Stockholm

Eduard Viiralti kunstnikukarjääri algust graafikuna võib arvestada aastast 1925. Enne seda on ta tegutsenud skulptorina ja selle kõrval ka graafikuna. Esimese Maailmasõja perioodist ja ajajärgust pärast seda on temalt säilinud joonistusi, puulõikeid, linoollõikeid ja katsetusi erinevate graafiliste tehnikate aladelt.

1925 kujuneb murranguaastaks Eduard Viiralti elus. Kodumaised tagasihoidlikud ekspressionistlikud kunstiavaldused vahetuvad suurlinna miljöö kujutamisega. Pariis saab talle kodulinnaks kuni 1939. Sealt sooritab ta õppereisi Itaaliasse 1926 ja Põhja-Aafrikasse 1938.

Viiralti esimest pariisiperioodi on nimetatud mitmesuguste nimedega, inferno kohutavusest kuni hallutsinatsioonide nägemiseni. Pariisi ööpoolne külg leiab temas fantastilise ning kiindunud kirjeldaja. Kuid ajajärku 1925 – 33 tuleks siiski nimetada dualistlikuks selles mõttes, et kabareede, lõbunaiste ning allmaailmatüüpide ülespiitsutatud naturalism vahetub järjekindlalt välja idealismi, vaikse lõbususe ning teatavas mõttes isegi kardetava üleolekuga kirjeldatavast.

Nii sünnivad ta teosed paarikaupa. Kodumaise “Restoraani” kõrval seisab hardunult grupeeritud “Püha õhtusöömaaeg”. “Põrgu” ja “Kabaree”, mis häbematult demonstreerib magavat Kristust jõhkras pidulauas, annavad aupaklikult teed harduslikult tundelisele “Maalijale” ning “Jutlustajale”, kelle isikupärane dünaamika hästi on balanseeritud teda ümbritsevate figuuridega.

Viiralti tehnika areneb selle perioodi jooksul täiuslikkuseni. Intensiivselt ning oskuslikult kasutab ta akvatinti, mezzotinti, vaskuurendit, pehmekrunti, puulõiget, litograafiat ning monotüüpiat. 1929 lõikab ta linoleumi orientaalsete piiretega “Madonna”. Aasta hiljem katsetab ta edukalt vaskuurendi alal ning loob monotüüpia “Vanamees kassiga”, kus südamlik huumor on ilmses vastolus “Absindijoojate” drastilise ebareaalsusega.

Oleks ekslik arvata, et siin on tegemist ülitugevate mõjutustega, eriti mis puutub nimedesse nagu Hieronymus Bosch ja Goya, Viiralti tõelist mõjutuste sfääri ei ole tõenäoliselt seni veel suudetud avastada. Kuid kahtlemata on uus ümbrus ta ainevalikut suuresti mõjustanud. Suurlinn on avardanud ta nägemisvõimet äärmslikkuse piirini. Idealism ja naturalism peavad päevast päeva võitlust eluõiguse pärast, nii et tekib õigustatult küsimus, kumb neist osutub lõpuks võitjaks.

Eduard Viiralti edaspidine arenemine näitab, et mitte kumbki.

Väljakujunenud meistrina tõukab Viiralt oma paadi uutesse vetesse. Tema kunstis algab selginemine ning süvenemine, uus romantiline, eleegiline ning otsiv periood.

Viiralt pöördub nüüd oma ainevalikuga tagasi sinna, kust käesoleva sajandi kunst on saanud mitmedki mõjustused: Rubensi “Neegripead”, Renoir’i “Maastik naisfiguuridega” ja Cezanne’i “Kaardimängijad”. Ta kordab neid teemasid isikupärase meisterlikkusega. 1936 loob ta “Puulõike sünni” ning väikese “Claude” pea, mis on näited sisemisest rahust ja taassaavutatud enesekindlusest.

Ta katsetab maastikuga Pariisi lähedal. Tardin des Plantes loomariigi kiskjad: tiigrid, lõvid, puumad ja leopardid moodustavad hoopis uue ning tänuliku ainevalla. Elu öökülgede asemel lõikab ta linoleumi harmoonilised lapsepead. Delacroix eeskujul võlub teda Põhja-Aafrika eksootika ning nägemuspiltide selgus. Tema portreekunst areneb sel ajal täiuslikkuseni. Sellest on ainulaadse näitena väikese tüdruku “Anne-Marie” pea, tehniliselt ületamatu joonistuslikus täpsuses.

Eduard Viiralti elutee käändub jälle sinna tagasi, kust see kord sai alguse. Teise Maailmasõja eelõhtul pakib ta hoolega sisse oma vaskplaadid ning alustab reisi kodumaale. Seal ootab teda ees uus tööpõld, kannatusrikas ajajärk koos oma rahvaga.

Austuseavaldusena eesti maalikunsti suurmeistri Kristjan Raua vastu, valmib esimeste kuude jooksul viimase portree kuivnõela tehnikas, üks rännuring on saanud täis: see ei ole enam graafik, vaid skulptor, kes vormib elatanud mehe pead. Nägu ja käed kõnelevad lihtsusest ning inimlikust, suurusest.

Eduard Viiralt jätkab oma Põhja-Aafrikas loodud tööde viimistlemist. Kaugusesse kiindunud pilguga berberi poiss ja täiesti omapärase – võiks ütelda – inimliku karakteristikaga kaamelipead tõusevad Atlase mägestiku foonil. See on realistlik periood, dekoratiivseks realismiks peaks seda õigupoolest nimetama. Viiralt on nüüd kõikide võimalike ainestike tuleproovist läbi käinud ning jäänud kindlaks portreekunsti inimlikule paatosele. Tõsise ning tööka eesti taluneiu pea ja väike vapper tüdruk “Monika” kõnelevad temaga silmast silma, lihtsalt ning arusaadava endastmõistetavusega. Viiralt käib järjekindlalt eneseleidmise teed, ta teoste kunstiline stabiilsus on nüüd väljaspool igasugust kahtlust.

“Viljandi maastik” on ülistus kodumaale. On kirjutatud, et ta töötas põlvili asendis, nii sai ta maastikust parema ülevaate. Seda tööd on rootsi kriitika õigustatult esile tõstnud, kõneldes sellest eepilisest avarusest, mida niisugune maastiku kogupildi ning figuuride suhe võimaldab. Väikese “Virve” silmades on lapse ületamatu hirm, kohutav äikesepilv on tõusnud taevarannale.

Ka Viiralt peab koos teistega 1944 jätma maha kodumaa ning viibib mõnda aega Rootsis. Võlutuna Axel Munthe kirjeldusest, kisub teda enda poole salapäraste tundrutega Lapimaa. Selle reisi mälestusena eksisteerib “Vaisaluokta” – lapi naine koos tütre ja kitsega, tagafoonil lumised kõrgustikud seletamatu eleegiaga.

1946-dast aastast alates on Viiralt jälle Pariisis. See ümbrus toidab teda nüüd juba kaine ning rahunenud vaatlejana. Etsing “Maastik hobustega” on lõplikule enesemõistmisele jõudnud harmoonilise isiku saavutus. Kuulatav “Régine” ning osaliselt endassesuunatud pilguga “Marc” tähistavad uue teekäänaku algust.

Viimastel aastatel on Eduard Viiralt toonud väärtuslikke illustratsioone pisiformaadis. Sel alal on tal suurepärased kogemused aastatest 1928-29, mil valmisid Pushkini “La Gabrielide” ja Boccaccio “Decamerone” illustratsioonid. Need väiksed pinnad on igaüks omaette kunstiteosed, mille liikuvus ja müstika seisavad individualistlikul ning iseseisval plaanil.

1949. a. loomingust tuleb välja tõsta “Lõvide perekonnapilt” suurejoonelise karakterite probleemina ja “Okapid” – dekoratiivsed imeloomad, kes demonstreerivad oma täielikku apaatsust igasuguse inimliku huvi vastu.

Möödunud aasta alguses täiendas Viiralt tiigrit kombineeritud tehnikas ja lisas sinna juure üsna armastusväärse ning pisut ebakindla loomusega Pariisi kassi. Ning kaamelipea sai uue tagafooni: öö, millest siiski paistavad läbi tähed.

Need tagasiretked ei tähenda, nagu oleks kunstnik huvi kaotanud jätkuvasti uue ainevalla avastamise vastu. Eduard Viiralti eluküps pilk on teravnenud. See suudab nüüd probleeme haarata ka määratute kauguste tagant. Siberi sunnitööliste õudust ja hirmu väljendavad näod on Viiralti vaimusilma ees muutunud kunstiteoseks, milles peitub ka üks osa meie oma rahva saatusest ning traagikast. Oma viimases töös – “Deporteeritud” – apelleerib Viiralt maailma südametunnistusele koos eesti rahva võitlusega kõige selle ülekohtu pärast, mille heakstegemise tund lunastatakse võib-olla needki raskused ja kannatused, mida ainult suurkunstnik tõetruult suudab kirjeldada.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann