KUNSTIST PAGULUSES

"Kaunid kunstid iseseisvuse viljastavas öhkkonnas" Stockholms-Tidningen, 22.02.1958

Juhan Nömmik
Stockholm

Ajaline ja ruumiline distants ei vöimalda anda kuigi pöhjalikku ülevaadet eesti kujutavkunsti hoogsast arengust lühikese iseseisvuse aja kestel. Vöörsil saada olev kirjandus eesti kunstist on lünklik. Vaevalt, et kunagi hiljemgi saab anda objektiivset ülevaadet meie kujutavkunsti arengust köigis tema mitmekesistes eluavaldustes. On ju palju väärtuslikke dokumente, kunstiühingute arhiive hävinenud söjas. Jääb üle vaid vöimalus püüda peamiselt mälu rekonstrueerida üksikuid huvitavamaid etappe meie iseseisvuse aegse kujutavkunsti lühiajalisest öitsengust.

Eesti iseseisvuse saabumine ei tule meie kujutavkunstnikele mitte kui ootamatu, välispoliitilistest olukordadest tingitud juhus. Meie vanema generatsiooni kunstnikud elavad aktiivselt kaasa rahvuslikule ärkamisliikumisele. “Noor Eesti” juhtivate tegelaste seas on rida meie tolleaja nimekamaid maalijaid ja kujureid. Veel ägab kodumaa vööraste okupatsioonivägede raske ikke all kui kunstnikud raskuste kiuste korraldavad esimesi kunstinäitusi, demonstratiivselt näidates vöörastele oma rahva kultuurilisi püüdlusi. Ligemale 1,5 kuud enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist kutsutakse Tartus ellu kunstiühing “Pallas”. Veel kostab vaiksetel öhtutel idülliline Tartusse Narva alla pidama jäänud Vabadussöja rinde kahurite tumedat mürinat, kui sügisel 1919 alustab tegevust kunstikool “Pallas”, mis hiljem nii tähtsat osa etendab meie noore kujutavkunsti arengus.

Iseseisvuse saabudes on välised takistused meie kujutavkunstnikule tegutsemiseks körvaldatud. 1919 toimub esimene eesti kunsti ülevaatenäitus Tallinnas, millele 1925 järgneb teine. Erilist hoogu vötab kunstnikkonna organiseerumine. “Pallasele” järgnevalt kutsutakse ellu 1922. a. Tallinnas E. Kujutavate Kunstnike Keskühing, kujunedes suurimaks ja teguvöimsamaks kunstiühinguks. Samal aastal ellukutsutud Eesti Kunstnikkude Liit koondas enda ümber alalhoidlikuma ja peamiselt vene koolituse saanud kunstnikkonna. Köik need ühingud koondavad enda ümber meie kunstnikke rohkem isiklike kontaktide kui kunstiliste töekspidamiste alusel. Suurt elevust ja värskeid puhanguid meie kunstiellu töi 1928. a. ellukutsutud Kunstnikkude Rühm. Aluseks vöttes kubismi öpetused vormi, värvi ja kompositsiooni käsitusest, töi Rühm meie kunstiellu uute teede ja lahenduste otsingute pinget. Köik need kunstiühingud korraldavad hoolikalt kunstinäitusi, ettekandeid ja vaieluskoosolekuid kunsti üle ning kunsti populariseerimiseks andsid välja terve rea teoseid kunsti üle.

Üheks suurimaks saavutiseks meie iseseisvuse aja kestel tuleb pidada vöimaluse loomist noortele kunstihuvilistele saada kutseala haridust kodumaal. Juba 1914. aastast alates töötas Tallinnas Riigi Kunsttööstuskool, kujunedes öpilaste arvu poolest suurimaks. Selle kooli eesmärgiks oli peamiselt ette valmistada rakenduskunstnikke, kuid terve rida meie keskmise ja noorema generatsiooni kunstnikke sai oma kunstilise eelhariduse Riigi Kunsttööstuskoolis. Paljud neist jätkasid omi öpinguid Körgem Kunstikool “Pallases”. Viimane oli puhtakujuline kunstikool, valmistades ette maalikunstnikke, kujureid ja graafikuid. Osava juhtimise ja öigete pedagoogiliste printsiipide alusel töötav “Pallas” kujunes öppeasutiseks, kus tüseda tehnilise oskuse körval püüti igati arendada öpilase loovaid jöude, anda omapära ja enesekriitikat. Pealekasvava generatsiooni otsingud ja katsetused igaaastastel öpilastööde näitustel avaldavad stimuleerivat möju ka väljaspoole kooli. Mainima peab siiski ka ühte K. K. “Pallase” “rakendusala” ja see oli gümnaasiumi ja kunstikoolide joonistusöpetajate ettevalmistus, koostöös Tartu ülikooliga. Noorte joonistusöpetajate kaudu pääsesid möjule ajakohasemad meetodid meie  noorsoo esteetilises kasvatuses ja sealt oli loota uue kunstipubliku pealekasvu.

Nii kunstnike loova töö, järelkasvava generatsiooni arengu ja kunstipubliku kasvatamise seisukohalt omavad kunstimuuseumid ühe rahva kultuurielus tähtsat osa. Tallinna Kunstimuuseumile oli alus pandud juba 1919. a. ja Eesti Rahva Muuseumi Kultuurlooline osakond rajati Tartus 1922. aastal. Kahjuks meie kitsad majanduslikud olud ei vöimaldanud muuseumite kogusid vajalikult täiendada. Olemasolevate eksponaatide ajakohane esitamine kannatas aga vastavate ruumide puudumisel.

Oluliseks pöördepunktiks meie kultuuri ja kujutavkunsti elus osutub Kultuurkapitali ellukutsumine. Kuigi eeltöödega alustati juba 1919. a., sai see teoks alles 1925. a. Kujutavkunsti sihtkapital toetas kunstnikke ja kunstiöpilasi tellimiste, ostude, välismaa-, töö- ja öppestipendiumitega. Samaaegselt toetas K. K. Sihtkapital kunstikoole, kunstiühinguid ja vanu ning haigeid kunstnikke. Kuigi K. K. Sihtkapital ei rahuldanud täiel määral kunstnike lootusi, ometi töi ta teatava korrapärasuse meie kunstielu majanduslikkudesse perspektiividesse.

Suursündmuseks Eesti kunstielus tuleb pidada Kunstihoone ehitamist Tallinnas. Seni korraldati kunstinäitusi küll restoranide küll tuletörjeühingute, küll koolimajade ebaotstarbekohastes saalides. Häda sunnil tuli isegi kunstinäituseks kasutada poolhämarat, keskaegset Börsisaali Tallinnas. Sobivate ruumide puudumisel oli vöimatu kutsuda külalistena esinema teiste maade kunstnikke oma näitustega. Kunstihoone avamisnäitus 15. sept. – 8. okt. 1934. a. ei olnud pidupäevaks mitte ainult meie kunstnikele, vaid see oli suur saavutus kogu meie rahva kultuuripüüdlustele. Moodsalt, nägusalt ja otstarbekohaselt ehitatud Kunstihoones leiduvad mitte ainult laevalgusega näitussaalid, vaid ka tööateljeed kunstnikele ja koosolekute-, büroo- ning klubiruumid.

Meie olude kohta oli iseseisvusaegne kunstielu intensiivne. Igaaastased K. K. Sihtkapitali Valitsuse kevad- ja sügisnäitused kujunesid korrapärasteks kunstnike loomingu esitamiseks. Peale selle toimusid veel Kunstihoones,eri- ja teiste maade kunstinäitused. Samuti korraldasid kunstiühingud pidevalt oma järjekordseid, vöi siis eri- ja üksikute kunstnike ülevaatenäitusi.

Iseseisvuse ajal toimus ka rida eesti kunsti välisnäitusi, näit. Soomes, Lätis, Leedus, Poolas, N. Venes, Saksamaal, Belgias, Prantsusmaal, Ungaris, Itaalias ja mujal. Meie skulptuur, graafika ja maal said neil näitustel mitte ainult kiitvaid hinnanguid sönades, vaid suureks tunnustuseks meie kunstnikele oli veel see, et terve rida meie kunstnike töid osteti vastava maa kunstimuuseumidesse.

Kujutavkunsti populariseerimiseks ja kunstipubliku kasvatamiseks ilmus meil terve rida trükiteoseid kunsti üle. Esinduslikumad neist olid Eesti Kunsti Aastaraamat I ja II a. 1924 – 1926 ja kunstiajakiri “Taie” 1928 – 29, millest kahjuks ilmus ainult 5 numbrit. Vabariigi viimastel aastatel hakkas iluma kirjandus-kunsti-kultuuri ajakiri “Varamu”, esitades kunsti üle artiklitega körvuti ka rikkalikult reproduktsioone. Eesti nimekamate maalijate, kujurite ja graafikute loomingu üle ilmus rida häid monograafiaid. Ka ühingud andsid välja trükisönas ja pildis eriväljaannetena ülevaateid oma liikmete loomingust.

Meie kujutavkunsti areng olnuks veelgi hoogsam, kui meie kunstipublik suutnuks sammu pidada arengu tempoga. Söjale järgnenud esimesed aastad oma majanduslikkude raskustega ja sügavamate kunstitraditsioonide puudumine meie laiemates hulkades pöhjustas vägagi vähearvulist publikut esimestel kunstinäitustel. Veelgi vähem oli neid, kellele pakkusid rahuldust ja elamust meie kunstnike otsingud uute vormi- ja värviprobleemide lahendamisel. Aeglaselt kuid järjekindlalt toimus siingi muudatus paremusele. Vabariigi löpuaastail olid kunstinäituste avamised vägagi publikurohked ja see huvi püsis. Tekkisid ka kunstiteoste kogujad, kes vastandiks vanema generatsiooni huvile vene ja balti kunsti vastu olid juba nakatatud kirest koguda kaasaegset eesti kunsti.

Kogu iseseisvuse aja kestel oli kunstnikkond entusiastlikult rakendunud loomingulisse ja organisatoorsesse töösse. Paljudel juhtudel lisandus sellele veel majanduslikel pöhjustel igapäevase elu ülalpidamise palgaline töö. Loomulikult see tegutsemine korraga kolmel rindel väsitas, killustas, selle all kannatas looming, kuid püüti sellestki üle olla. Köik püüdlused olid suunatud sellele, et eesti kujutav kunst viia samale tasemele kui teistelgi Lääne-Euroopa rahvastel ja omaltpoolt anda lisaks meie oma rahvuslikku kunsti selle söna paremas möttes.

Tagasi vaadates lühiaegsele kuid seda intensiivsemale eesti kunsti arengule on pöhjust meelde tuletada eesti kunsti vanameistri Kristjan Raua sönu. 1938. a. s. t. II Maailmasöja lävel omas artiklis “Süvenemisest” Kunstiühing “Pallase” XX juubelialbumis ta kirjutab:
“Aken on ammu raiutud läände.
Öieti on neid ju mitu.
Nad jäägu.
Nüüd järgnegu aeg iseenese otsinguks, süvenemiseks endasse.”

Ons need sönad ennustuslikud aimdused katastroofist, mis öige pea tabab eesti rahvast ja ühes sellega ka kogu meie kultuurielu? Aknad läände on ju nüüd sulgunud tihedamalt kui kunagi varem ajaloo vältel. Vöi on need lühidad kuid seda sisukamad laused vaimne pärand, juhised eesti kunstnikele, läbi aegade, olenematult sellest, kus nad olude sunnil viibivad?

Rubriiki toimetab Barbara Einmann