KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti kunstinäitus" Välis-Eesti, 24.12.1952

Hanno Kompus
Stockholm

Kaheksa meie kunstnikku on kokku löönud ja korraldanud selle väikese aga tuumaka näituse, mille asukoht on Stora Gråmunkegränd 14 ja mille kestvus 3-st detsembrist 17-ndani. See on nagu lüürilis-eepiline luulevihik, mis ei mahuta küll mõnd suurt lugulaulu, kuid ometi pakub mitu lugu kauneid laule küllalt nõudlikus valikus. See võrdlus luulega ei ole päris juhuslik. Luulet otsime ka näiteks realistlikus romaanis ja põrmugi me ei lepi ega rahuldu palja tõetruu protokolliga, vaid igatseme mingit hõngu, mis lugedes meid mähiks või tuulutaks või sakutaks kirjeldatu mõtestusena, kirjaniku avara vaateväljana, talle omase sõnastusena. Kujutava kunstiga ei ole lugu teine. Käsi südamele: kas tõesti kedagi haarab pilt, millel pole pakkuda muud kui kujutatud esemete täpset illusiooni? Jah, võib imetleda säärase pildi tegija kannatlikkust, usinust ja osavust. Aga kui hõngu ei tule jääb hing ükskõikseks. Hing aga ei taha jääda ükskõikseks, seepärast ta otsibki luulet – luules, muusikas, kunstis.

Luulel on palgeid palju, aga vesine ja mage ei ole see kunagi. Kui hingel hakkab lääge, siis ei ole ta kokku puutunud luulega vaid võltsiga, ükskõik kas see võlts omale selga võtnud sõnade või helide või värvide rüü.

Me ütleme, et Raoul Lind on realist (oh neid tüütuid etikette!) Aga vaadelge tema “Haksilli”, seda motiivilt kõige lihtsamat, tavalisemat, peaaegu mitte midagi ütlevat maalingut: rasketes rusketes toonides kummut tahmunud kollaka seina äärde lükatud, ühel nurgal kalad, teisel tühi savikruus. Kui me uudishimulikud silmad neid esemeid on konstateerinud ja siis veel maldavad viibida pildil, hoituna paigal pool hämmastunud küsimusest, et mis ta siin küll leidis maalida, siis võib juhtuda, kui me silmad pole päris töntsid, et sein avardub ähmaselt vahakaks taevalaotuseks, mille taustal kruus võtab monumentaalse ilme, seistes nagu kaljunukil, mille nägematut jalga niisutab tinahall meri – avastame nimelt nüüd ka tolle seina sedakarva alumise osa. Muidugi on
kunstnik maalinud vaid kummuti kruusi ja kaladega seina ääres; aga, võiks vahest ütelda, talle on selles piiratud ja argipäevases motiivis kangastunud avar ja erakorraline maailm.

Luulel on palgeid palju, ütlesime. Lähedane sellele, millele praegu vihjasime, on Otto Paasi “Küla maastiku” luule. Siiski see rõhutab rohkem intiimsust ja hellust. Aga Paas võib ka peaaegu elegantselt mängleda, nagu tunnistab ta “Nature-morte roosidega”. Intiimsus on omane ka Falkenberg-Bruce “Sörmlandi motiivile”, sellal kui kunstnik oma tujukusel on lasknud mängida “Nature-morte’ides”.

Mitte katsetuste rõõmu küll aga kobamiste vaeva järgu näib olevat ületanud Olev Mikiver. Kõik ta lõuendid seekord tõestavad, et ta suudab igaühe nende maalilist kui ka formaalset põhimotiivi sundimatult eietada ja lõpuni eietada, nagu mingit muusikalist teemat helilooja eietab ja teisendab. Kui siin näiteina nimetatakse “Isa portree” ja “Nature-morte” vaasidega, siis selleks, et märkida lähtekohti, kust vaatleja, kui ta kord nende maalingute olulisest on puudutatud, vaevata pääseb edasi ka teiste omaks tegemisele.

Luulel on palgeid palju, kordame jälle. Range on pale, millega Erik Haamer meie poole pöördub. See ei ole nii, mitte ainult nii, et nende kalurite rajuilmast küntud näod, mida Haamer joonistab, on ranged, kuigi see loomulikult ei ole mitte mõjuta; vaid Haameri kogu hoiak, mehine, kokkupigistatud huultega, naeratusest keelduv, askeetlik värvi suhtes, meeldimusest hoiduv, kuid autoriteetselt sisendusjõuline, on range. See ei ole sama, kui tuimus või kuivus või üksluisus. Tal on küllalt rikkust vormide, joonte ja ka oma kasinate värvide, õigemini värvitoonide varjundites, aga ta hoiab neid väga vaos koondatud suurvormi kasuks. Õigupoolest on need varjatud freskid, need lõuendid. Haamer vajab seina.

Joonteks tõlgitsetud monumentaalskulptuurid, ka nõnda võiks ütelda Haameri puhul. Maire Männik esitab nende kõrval pärisskulptuuri, kolmemõõtmelist ümarplastikat, kaks aktfiguuri ja kaks portreepead. Esimesed on etüüdid, mis taotlevad valitsemise saavutamist inimkeha nii mitmekesise vormiarsenaali üle. Tähtsaim seejuures on, et noor kunstnik on lahti saamas väliskesta kujundamisest, et ta on suutnud tabada elu välispinna all, et ta sealt lähtub kuju ehitamisele. Veelgi veenvamalt kui aktides ilmneb see eriti tütarlapse portreepeas “Mari”.

Kõige pidulikuma seina näitusel on korraldanud Krin Luts ja kõige fantaasiaküllasema Endel Kõks. Muidugi, pidulikkus ei ole võimalik fantaasiata ning fantaasia ei saa olla tekitamast pidulikkust. Aga esimesele on omane niisugune otse uhkav rõõm rikkast värvist, jah, rõõm toredusest, mida ta ei mõtlegi varjata ega taltsutada, vaid mida ta suveräänse valitsemisega ja ülimalt nakatavalt demonstreerib, kuna teine omakorda ei taha piiri panna oma fabuleerimislustile, mis fantastiliste joonte jalgadena ja pinnamarkeerimisena piltpindu servast servani täidab, nõnda et küll tundus põhjust olevat kõnelda Karin Lutsu pidulikkusest ja Endel  Kõksi
fantaasiast. Eriti tahaks esile tõsta esimeselt “Nature-morte’i korduvate vormidega” ja “Õhtust nature-morte’i”, teiselt kaks joonist “Lamav figuur” ja “Istuv figuur”. Aga nägema peab muidugi mõlemilt kõik.
Tõepoolest, on palju palgeid luulel.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann