KUNSTIST PAGULUSES

"Esimene Välis-Eesti kunstinäitus sai teoks" Vaba Eesti Sõna, 28.11.1969

New York

Kultuurfondi poolt korraldatud näitusel esines 33 kunstnikku Austraaliast Rootsini.

Kultuurfondi poolt korraldatud Välis-Eesti kunstinäitus, mis avati möödunud reedel ja kestis pühapäeva õhtuni, oli toonud esinema 33 kunstnikku USA kõrval Rootsist kuni Austraaliani, kelledest väljas oli zhürii valikul 48 tööd. Zhüriile oli valikuks saadetud 84 tööd. Mitmelt mandrilt ja paljudest koolidest tulnud kunstnike tõttu kujunes näitus väga huvitavaks.

Näituse avamisest, millist toimetas pärast Kultuurfondi esimehe K. Jõgise sõnavõttu E. V. konsul A. Linkhorst sellekohase sõnavõtuga, oli kogunenud osa võtma erakordselt rohkesti rahvast, kelledele lisaks saabus hiljem arvukaid kunstihuvilisi. Näituse esimest päeva tuleb lugeda väga õnnestunuks. Kultuurfond teenib ürituse korraldamise eest siirast tänu.

On huvitav märkida, et näituse avamisel viibis ka rida meie siinseid kunstnikke, Nagu E. Rüga, Agaate Veeber, korraldajana Raoul Lind, J. Hennoste, E. Valtman (Hartfordist), Karin Aren, Epp Ojamaa, dr. H. Tsirk, J. Leino, K. Niider jt. Rootsist oli just samal päeval lennukiga New Yorki jõudnud kunstnik Endel Kõks, kes ka viibis näituse avamisel. Ta peatub USA-s mõnda aega, tehes siit käesoleval nädalal reisi Chicagosse KLENK-i päevadele.

Näituse sissejuhatava sõnavõtuga esines Kultuurfondi esimees K. Jõgise. Ta märkis, et meie kultuurielus, võrreldes teiste aladega, on kujutavkunst üsna tugevad juured alla saanud, kuna ta liikumispiirid teiste kultuurialadega võrreldes vabamad, levikut ei takista keelepiir. Ent see ei tähenda, et ka sellel alal poleks probleeme. Juba H. Kompus ütles Eesti vabaduse ajal, et kui kunst lakkab tegelemast probleemidega, muutub ta ise problemaatiliseks. Taidur vaadates ainult ette, võib sattuda ka seljaga publiku poole. See on olnud kogu aeg kunsti kinnisprobleemiks Läänes.

Taidest on üle käinud tohutuid mõtteid ja võtteid, tuues kaasa hulk ideid, aga vahel ka bluffi. See kõik on osaks kunstiajaloost, millest loov kunstnik üle vaadata ei saa, ei saa ignoreerida kunstiarengu mõnda faasi.

Kunstniku ees on küsimused, mida viljeled, mille eest seisad, silmas pidades aga ka, et ei esineks kordumist.

Meie kunstnik käib sama teed, nagu võõraski taidur. Nende tööd alluvad ju ühele mõõdupuule. Publiku “kell” käib teinekord aga tagantjärele.

Mis puutub meisse, siis on meil veel vana head andumust väärtustele, mis pole koist ja roostest rikutavad, märkis kõneleja ja lisas, et meie Välis-Eesti on kujunenud kõigepealt Kultuuri-Eestiks, vaba Eesti kultuuri reservaadiks maailmas. Teadlased, kirjanikud, heliloojad, kunstnikud kannavad edasi meie kultuurikontinuiteeti ja vastutust, et me püsiksime kultuurrahvaste peres.

Et see võimalik oleks, peame meie ise olema selleks pinnaks, kust tõusevad tipud.

Puudutanud eelseisval kevadel toimuvaid kultuuripäevi, märkis kõneleja, et meil on selleks kultuurivõimelist noorust olemas. Seekordne kunstinäitus toob välja meie kandvamad jõud avaliku kutse korras. Siit peaks kasvama uus kunstipäevade traditsioon! Tänanud zhüriid ja kunstnik R. Lindu näituse korraldamisel tehtu eest, märkis K. Jõgise, et ostudeks kultuurfondile astub komisjon kokku laupäeval. Kõneleja lõpetas H. Talviku luulesõnadega, mis algavad nii: “Oo, kes te lambi ümber peate vahti, nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti...”, ja palus seejärele konsul A. Linkhorsti sõna võtta näituse avamiseks.

Tervitanud kogunenuid ülemaailmse Välis-Eesti kunstinäituse puhul, hindas A. Linkhorst kõrgelt kultuurfondi algatusi ja taolise näituse toimetulekut, mis võimaldub tutvuda kunstnikega erimaadelt.

Kunstinäitused annavad võimaluse ka mitteasjatundjaile kaasaelamiseks ja uhkusetundeks selle üle, et eesti kunstnikud vabas maailmas nii hästi edasi kannavad oma osa eesti kultuuripärandis. Kultuuri ja kunsti viljelejad on kõigile kõrvalmõjudele vaatamata alati ühenduses oma rahvusliku omapäraga. Samal ajal on kultuuri õitsengu eelduseks vabadus. Selles ollakse vabaduses mõnikord ülitundlikudki. Totalitaarse,  kommunistlike võimudega maades, on kultuuritegevus allutatud kitsaste poliitiliste eesmärkide teenimisele, kus kultuuritöötajalt oodatakse orjameelsust.

Seda suurem lugudamine kuulub neile, kes taolistes oludes trotsivad vabadusideede takistusi. Kultuurisidemed raudeesriide taha on rahvuslikust seisukohast õigustatud siis, kui sellega vabadussädemetele tuld lisatakse.

Orjameelsus kultuurielus kisub ju rahva suuremasse ikestusse. Vabadustule süütajad on alati olnud eestvõitlejad oma rahva vabanemisel. Usume, et eestlaste vahel kodus ja väljas valitseb neil alustel vaikiv üksteisest arusaamine, ja nii sümboliseerib ka see näitus kõikjal esinevat tõelist eesti vaimu, lõpetas kõneleja, avades näituse. Hiljem esines pianist Maaja Duesberg kahe klaverisoologa, saades rohkete kiiduavalduste osaliseks.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann