KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti kunstinäitus Stockholmis 1950" Eesti Teataja, 23.12.1950

Ilmar Mikiver
Stockholm

Jõulukuu esimesel poolel toimus kaheksa eesti kunstniku jõulunäitus. Eesti kunstinäitus – mõõtmeilt mitte võrreldav omal ajal Liljevalchis toimunuga, ent esinduslikkuselt küllaltki huvitav. Kuna väljapanekuid pole mõneltki meie Rootsis elavalt kunstnikult (Jõesaar, Nõmmik, Ole), siis noorem põlv on selle eest esindatud rohkema arvu töödega kui tookord ja kohale ilmunud keskpõlv (Luts, Haamer) dokumenteerib oma üha jätkuvat arenemist – niisiis hingeliselt noor jõuküllaste, edasirühkivate loojate ansambel.

Kõige raskem saada muljet sisemisest dünaamikast on võibolla Ene Falckenberg-Bruce’i puhul. Seda hoolimata esitatud tööde mitmekesisest laadist – mõne teose looduslähedusest, mõne teise dekoratiivsusest. Viimaste näiteks toodagu väike natüürmort, mis nii oma Roerichliku kulissmalingu ilmelt kui kasutatud karmiini ohtruselt manab kujutlust vanasse häässe tsaariaega. Teistel Falckenberg-Bruce’i töödel, portreil ja looduspildel on enamasti sama intiimne formaat, ent otsisklevam pintslitõmme. – Ott Paas oma halli-rohelise koloriidi, pointilismi meenutava tehnika ja osalt ka motiivivaliku tõttu osutab mingit sugulust Eestist meele jäänud niidu- ja metsaimpressionisti Eduard Kutsariga. Kas selle delikaatse toonimaailmaga, millest küll toimub kärarikkamaid väljamurdeid, on hästi tasakaalus välviolluse sageli pääletükkiv paksus: oht muuta vihmavärske looduse elamus liiga saviseks?

Näituse ainus kujuraidur Maire Männik esineb nelja gipsiga. Näib, et Männiku tugevaid külgi on karakteriseerimisvõime. See ilmneb portreepeade ilmeis, eriti poisu omas, ent tungib esile ka statuettides, vaatlikustades siin kujundipsühholoogilist huvi seoses formaadi ja pregnantsi vahelise pinge küsimustikuga. Need on küpsed, vabad, heatujulised hoiakud, mis kõnelevad läbi Männiku kujukeste ja vihjavad valmis eeldusile suuremõõtmelisemaiks teostusiks. – Olev Mikiver esineb viie tööga, kõik peale ühe – isa portree – väiksemad kui seni temalt nähtud, ühtlasi tugevasti piiratud ainemassi ja vähenõudlikuma kompositsiooniga. Need tegurid kõik aitavad luua edenenud küpsmise muljet: vaikelud vaasidega, tooli ja gitarriga, vaade auriku ja kahe rindfiguuriga ei meenuta enam varasemaid raskesti organiseerivaid ja tasakaalustatavaid kaoseid. Koloriit on mahedam ja ühtlasem ja objektidel on suurem voli kärata taoteldavat unenäolist mõju – eriti vaikelus tooli ja gitarriga, mis on sugulane Stellan Mörneri sumeda sürrealistliku rokokooga.

Kui Raoul Linnu kohta ei saa sama ütelda – et ta oleks oluliselt muutnud oma toone, ainet või vaateala –, siis seda kindlamini võib nentide siin väljakujunenud omapärast isiksust. Ta armastab natuke määrdunud, aga terviselt prisket, ajuti vanameisterlikku pruuni, mille tuhmjas kumas kerkivad esile võidunud väikekodanlikud interjöörid ja eksterjöörid – üüritud paljusõrmitsetud esemete või tänavanurgad minimaalselt remonditud majadega. See kõik oleks igav, kui temale edasi ei ehituks R. Linnu omapära: naiivne, humoorikas vaatlusviis, mis on nii ebakonventsionaalne kui ainevalik seda vähegi võimaldab. Päälegi on tervendav näha määrdumust seoses väikekodanlikkusega siin maal, kus pedantlus algab ja lõpeb pneumaatlise puhtuse karjega. – Näituse suuremaid üllatusi on Endel Kõksi järjekordne pale. Alati muutlik ja katsetaja olnud paneb Kõks nüüd välja ühtlase sarja virtuooslikult virvendavaid pindu, mis korraga mõjuvad prantsaslikult ja orientaalselt. Esimest selletõttu, et Kõks neis enam kui varem tegeleb abstraktse, otse Braqueliku vormi ja äärjoonega, teist selle portselanliku helgi tõttu, mis osa teoseid teeb nagu pinnalaotusse kantud hiina või jaapani vaasimaaliks.

Jääb üle nimetada veel kaht virtuoosi: Karin Lutsu ja Erik Haamerit, esimene värvi ja atmosfääri, teine psühholoogia alalt. Haamerilt on ainult kaks tööd, mõlemad teemal: kalurid rannas. Haameri tuntud motiiv, ütleksime, ent kuivõrd uuelaadselt nähtud! Kunstniku silmaobjektiiv on nihkunud kujutatavale palju lähemale, nii et pildile satub figuure ainult poole kehaga, ranna ja merepanoraamat taustana ainult napp-napilt, vilksatamas meestetrobikonna vahelt. Ent kohe on ilmne, miks Haamer taotleb seda suurendusklaasi keskendust: kogu teose raskus ja dünaamika väljub ju meeste karakterlikest käe- ja kerepiirdeist, liigutusist, profiilest, ilmeist, nende kobisevate vammuste kortsest, köntas käte hoiust ja vidukil silmade suunast. Kõik see on üks ja ühene ilme – grupinägu –, sest grupi eluvaade ja asjatoimetus on ühine. See on unanimism puhtas Jules Romains’i mõttes, ühises saatuses ja teos üheks vormunud grupporganism, ometi kaugel tasalülitatud, lambakarjalikust uniformsusest, sest iga liige on samal ajal indiviid, korvamatu ja matkimatu iseväärtus. Erik Haamer on suur filosoof, päälegi üks, kelle õpetus kulub meile marjaks ära.

Karin Luts taas ei pane välja niipalju uut ja üllatavat, kui rõõmsat ja rõõmustavat endises kõrgeks peetud tähenduses. Meie oleme rikas rahvas, sest paljudes meie kunstiharudes leidub poetesse, kes kirjeldavad selle ala hõrgemaid ja peenimaid meeleolusid.

Säärane luuleneitsi meie maalikunstis on Karin Luts. Milliste probleemidega tahes tegelevad teised – tema ampluaaks on maitse kultiveerimine, eriti värvimaitse. Kõik teemad, grupid, arranzhemendid teenivad ettekäändeina taotlusele luua üha rikkamini värelevaid atmosfääre, üha haruldasemalt sosistavaid akorde. Vahel need ka ei sosista, vaid rõkkavad nagu ,,Kalanaiste“ puhul, andes tunnistust taiduri kõige raffinemendi all peituvast vitaalsusest, kahvatute pühalike toonide ahvatlusel arenenud lopsakaist, pakatavaist tundeist. Kui juurde arvata vaikeludesse hõlmatud esemete maagiliselt pidulik ilme (võrreldagu K. Lutsu Pariisi kala R. Linnu makrilliga!), nende lihtne rüht ja üle kõige lehviv värvimaailma äraseletatud puhtus, mõistame, miks Karin Luts, sama-aegselt meeleline nagu eeldab poetess, mõjub ühtlasi üllalt nagu abtess.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann