KUNSTIST PAGULUSES

"Moodne eesti kunst Eesti Majas" Vaba Eesti Sõna, 23.02.1952

Harald Parrest
New York

15. – 17. veebruarini
Eesti pagulaskunsti ülevaatelisi näitusi on New Yorgis seega toime tulnud juba kaks – esimene neist 1949. aastal, ikka sellesama Eesti Kujutavkunstnike Keskuse ettevõttel, mis loodi Geislingenis, eesti suurlaagris Saksamaal, aastal 1946. Kes nüüd reede õhtust pühapäeva õhtuni vaevaks võttis Eesti Maja saali üles otsida – palju niisuguseid teadlikke eestlasi just ei paistnud olevat – , see võis näha, et meie kunst elab, areneb ja kasvab praegu väljaspool kodumaad käsikäes läänemaailma kunstiarenguga ja et see moodne ehk õigemini ajakohane orientatsioon ergutab meie maalijaid ja graafikuid ka rahvuslike põhijoonte väljaselgitamisele oma loomingus ja seniste eestilike traditsioonide jätkamisele.

Üldpildis jättis see ülemaailmse koosseisuga eesti kunstiparaad küll väga modernse mulje, nii et need, kes eestipärast oskaksid ehk näha vaid kindakirjades ja õlgkatustega talumajade maalimises, võisid olla pettunud. Säärasele publikule ei pakkunud aga palju rohkem ainelt eestilikku ka konservatiivsem möödunud aastane näitus, New Yorgi Eesti Haridusseltsi kunstiosakonna korraldatud, millega samuti kui tänavu taheti näidata Vabariigi aastapäeva paiku ka eesti kultuuri saavutusi. Oleks kiiduväärt, kui veebruari-kunstinäitused suudaksid siin kujuneda püsivamaks traditsiooniks – siis oleks meie iseolemisele antud ka sellist sisu, mida ei saa ammutada sõnadest ja kõnedest.

Tundub, nagu oleks meie sisukaim ja jõulisem maalija Erik Haamer oma viimase stiilimuutusega taotlemas kindlat rahvuspärast väljendusviisi. Tema tugevakontuurilised, selged rootsi kalurikujud meretöös näivad esimesel pilgul ehk liiga jutustavaina, kuid samas avastame neis suure põhjamaise kunstitraditsiooni uudsel kujul, nagu seda on meil veel suurema rahvusliku omapäraga viljelnud Kristjan Raud. Ses monumentaalses laadis teostatud kahe maali kõrval on väga huvitav ka Haameri hapram “Ruhno kirik”, kus inimkujud ja arhitektuur on sugulusse viidud, ning “Rootsi läänerannikul”, suur karm maastik linnaga.

Kuivõrd kaugele Haamer hoidub pärisrealismist, seda näitab tema tööde võrdlus Erich Leps’i omadega. Viimase jutustav pilt “Sõjapõgenejad” ei saavuta tahetud mõju, kuna puudub väljenduse monumentaalsus inimfiguurides ja kompositsioonis. Lepsi “Portree” nägu on hästi ilmestatud oma konservatiivses laadis. Julius Gentaleni lüüriline realism ei ole just puhas ega kindel oma koosseisult, nagu näitab ta “Kloostri värav” Tallinna motiivil.

Realistlikke kalduvusi näitavad ka tugeva akvarellisti Harry Nurmet’i tööd, kuid tema monotüüpia “Sadam” taotleb hoopis muud oma raskes nurgelisuses.

Näituse tuumaks olid aga koos Haameri maalidega moodne grupp Endel Kõks’i, Karin Lutsu, Juhan Hennoste ja Hans Metsa töid. Kõks on nende hulgas suurim ja moodseim värvivaliku-virtuoos, kes aga pakub uudset draamatikat närvilises, hallitoonilises “Traagilises momendis”, kuna “Mudelit kassiga” peaksin ehk liiga ülekuhjatud keskenduseta etüüdiks. Veelgi järjekindlamalt püsib moodse poolabstraktsuse platvormil Hennoste, kelle “Figuur 1951” on huvitav oma ranges staatikas ja tumeduses; peaefektiks on mustjas, lihtsustatud, kuid kuidagi siiski plastiline inimkeha. Karin Luts on endiselt väljendusrikas ja vallatu oma värvidelt, kuid neid on nüüd rohkem ja juurde on tulnud jõulist robustsust tema senisele lüürikale, nagu näitab “Kalanaised”, ja “Väike kompositsioon noorte meestega” ütleb juba oma nimega, et teos on kavalalt tehtud. Hans Mets on hea maitsega, pehme värvimeelega puhtakujuline maalija, kel ei ole probleeme tausta ja taeva katmisega (taevast väljapandud töis polnudki), mis ehk tuleb meelde Lutsu ja eriti sürrealisti Olev Mikiveri puhul. Viimase “Natüürmordis” on aga sürrealismi õige vähe ja kunsti küllaldaselt.

Maalijaist tuleb mainida veel nooremaid nimesid, nagu Voldemar Tank’i, kes ei jäta väljakujunenud muljet, kuid ta “Maastik” rukkihakkidega on orgaaniline teos. Ott Paas’i “Rootsi rannamaastik” on hea oma karmis koloreeringus. Moodseid vaiste näitab Arvid Vihalemm oma monotüüpiais; ta suhtumine värvisse on ehtne. Raoul Lind näib omavat karakterit. Akvarellist Helmi Hermann tunneb oma ala omapära. Maalilised asjad on ka Eduard Rüga värvilised linoollõiked ja üks samasugune puulõige – väga küpsed teosed värviilu kui ka kompositsiooni tasakaalu poolest, kui mainida eriti “Figuuri”. Rügalt võime Ameerikas oodata kõige viljakamat arengut. Stiilse värvilise puulõikega esines ka Erich Pehap. New Yorgis juba ameerika kunstiringkondade tegeliku tunnustuse võitnud graafik Agaate Veeber oli välja pannud vaid paar kuivnõela-lehte, kuid need on ilmekad asjad, eriti “Portree”. Hermann Talviku uskliku müstikaga hakkan juba leppima. Tema linaallõikeist oli kõige õrnem ehk “Ehatäht”. Tüse söejoonistaja Hans Tsirk on jälle muutunud, ning mitte halvemuse poole, nagu näitas tema “Tütarlaps mustas”.

Skulptuuri esindas näitusel Maire Männik kahe üsna tasakaaluka tööga. Kuigi just Ameerikas asuvaist keskuse liikmeist mitmed huvitavad kunstnikud olid esindamata, jääb meil vaid üle tänada näituse korraldajaid ja kunstnikke endid, kes ei ole paljuks pidanud arvukaid teoseid üle merede ja mägede kohale toimetada. Tunnustada tuleb ka Vabariigi peakonsulaadi patroneerivat kaasabi eesti kunstiüritustele, mis seekord ilmnes asekonsul Ernst Jaaksoni kõnes näituse avamisel.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann