KUNSTIST PAGULUSES

"Matkamärkmik: nägemuslik looming" Stockholms-Tidningen, 25.11.1951

Kla.
Stockholm

KÖPING (Meie toimetusliikmelt) – “Mul ei ole ühtki armastust, ühtki, keda ma loeks eeskujuks,” ütleb meie kunsti omapärasemaid ja iselaadsemaid meistreid Herman Talvik, kelle töid iseloomustab religioosne nägemuslikkus, subjektiivne usuline elamus. Ta on üksköikne tänapäeva ismide rägastikus, tunnustab vaid iseoma loomingu impulsse, mis ei seisa vormi kammitsais, vaid on otse mediaalseks ülekandeks vaimumaailmast. Talvik näeb kunstilisi nägemusi, milliseid ta käsi vahetult vormib, laskmata möistusel vöi ettekavatsetud loomingueesmärgil vahele segada. Selline loomisviis esineb äärmiselt harva ja eeldab äärmiselt impulsitundlikku psüühhet, kaasasündinud omadust.

Talviku loominguviisi kirjeldusest vöiks jääda mulje, et kunstnik on ka tegelikus elus irreaalsusse ja omapärasse kalduv. See oleks suur eksitus. Herman Talvik on väljaspool oma kunsti röömus, lihtne ja loomulik tavaline inimene, kellest juttu vestes särab intelligentsi ja vaimsust. Temas ei ole mingit poosi. Ta on ehtne inimene, ehtsate impulssidega – vaba köigest völtsist. Ja ta ei poolda ka neid, kes oma kunstile “kaalu” andmiseks kasvatavad parukat, aretavad lokkavaid habemeid ja kannavad kriiskavpunaseid sokke. Ühel hiljutisel näitusel, kus kunstnikele oli vaba sissepääs, tuli Talvikul maksta sissepääsu eest oma “sureliku välimuse” pärast, samal ajal, kui üks ta boheemlikuma välimusega öpilasi pikema jututa sisse lasti...

“Töö peab rääkima enese eest. Kunstniku välimus, nimi jne. on körvalised asjaolud, mis ei mängi rolli,” ütleb kunstnik ise. “Kes tunneb neid arvutuid vaaraode Egiptuse meistreid, kellede töid moodnegi maailm imetleb? Nende töö, nende kunst köneleb ise enese eest.

Mönikord tuleb minu juurde küsija: “Mis see on?” ja näitab köheldes pildile. See on vale küsimus. See kellele pilt köneleb, sellele on ta määratud. Kellele tal vaikib, sellele ei saa teda seletamisegagi tuua lähedale.”

Talvik näitab rohkeid mustvalgeid graafilisi lehti – linool- ja puulöikeid, mis kujutavad tema “kirjavahetust söbraga” – nagu ta seda ise väljendab – söbraga teisest, vaimsuse maailmast. Need on esimesel pilgul keerulised figuurid. Vaadates hakkad neid lahti mötestama, süttub ettekujutlusvöime ja äkki omab pilt sisu – selgub, mida kunstnik oma nägemuses on taotlenud. Need on luule kujutava kunsti vormis. Religioossete probleemide töttu nimetab Talvik neid ka jutlusteks.

“Igaviku otsimisele leiab vastust vaid religioonis, mis annab vastused elu ja eksistentsi probleemidele. See religioon ei ole aga seotud mingi kindla kirikuga vöi sektiga, see on minu subjektiivne usuline elamus.”

Graafiline kunst ongi kujunenud kunstniku vaimseks keskusteluks oma probleemide ja töekspidamiste maailmaga. Graafika on talle vahendiks anda edasi sisemise inimese vaimset vöitlust.

Värv oleks liiga meeleline tösisteks probleemideks. Värv elab oma erielu. Mustvalges, selles ürgseimas ja neutraalseimas vormis aga langeb ära köik meeleline ja järele jääb vaid puhas elamus. Talvik ei taha oma kunstis petta “ilustamisega”, tehniliste vötetega.

Nende luuletuste loomisel mustvalges, mida ta nagu transis paberile paneb ja alles hiljem löikab puusse vöi linooli, kestab loominguline impulss, nägemus, mönikord väga lühikest aega. Teos tekib kolme-nelja minutiga. Mönikord läheb aga elamus nii ruttu üle, et kunstnik ise alles hiljem möistuslikult tajub, mida ta on loonud. Vähemgi segamine, isegi voldike paberil, vöib katkestada kunstniku kontakti impulsiga – vaim pögeneb ja pilt jääb pooleli.

“Inimene peab nii elama, et ta on joobunud oma meelsusest – siis on tal alati vötta ja luua,” kommenteerib Talvik ise oma vahekorda elu ja kunstiga. Oma nägemusluuletusi on ta kirja pannud kujutava kunsti keeles siin Rootsis üle 500 – need on teosed inimese hinge otsisklusist, usust, lunastusest, igavikust, eksistentsist. See on Talviku loomingu omapärasemaid ja subjektiivsemaid osi. Siin kehtib kunst kunsti pärast, sest graafikalehtede vastu on siin maal ostjate huvi leige, graafika kogujaid on vähe. Igat tööd on paljundatud ainult kuni viies eksemplaris. Muide – enne jöule korraldab Talvik oma graafikast väikese erinäituse Stockholmis, mis tohiks äratada kunstihuviliste suurt tähelepanu.

Kunstniku looming on aga palju laiahaardelisem. Teist 500 tööd on tal paguluses valminud maalingutena: ölis, temperas ja monotüüpias. Viimastel aastatel on Talvik tarvitanud ainult temperat, maalides vanade renessanssi meistrite viisil pastoos, paksu värvikihiga.

Kunstnik on temperasse armunud – ta juhib heldinult tähelepanu materjali pehme-ühtlasele pinnale, mis oma mattsuses tunduvalt erineb öli rasvasemast, läikelisemast struktuurist. Kuid tempera, mis saadakse värske muna emulsioonist ja pigmendist, on vähesäiluv toorvärvilises olekus, on nükkeline kuivamistoonide andmisel, temaga on raskem sügavusi kujutada. Aga tal on omad suured völud, mis meistrit on sundinud öli kolikambrisse heitma.

Värvilises zhanris maalimisel on Herman Talvikul samuti oluline elamus. Maastikul näiteks tuleb silmaga nähtu sisemiselt üle elada. Kontakt vaimuga ei ole aga maastikul kunagi nii tugev, kui puhtelamuslikus graafilises loomingus. Ka maastikes on Talvik omapärane, ta töödes töuseb neutraalsuse toonilt nagu üksikuid vaimsuse sädemeid, valguse ja varjuprobleemide üllatavaid lahendusi.

Tempera körval on Herman Talviku suureks armastuseks mägi. Köping kaotab igal kevadel kunstniku. Teda kutsuvad mäed. Mägedest alla tuleb Talvik alles sügisel oktoobris, kaasas arvukaid uusi töid. Viimastel kahel aastal on aga Rootsi Härjedaleni mägimaastiku völudele tekkinud sootuks kontrastne konkurent – Napoleoni ja kaktuste Korsika, kuhu on viinud suvised loomingureisid.

“Nii Härjedalenis kui ka kaugel Korsikas olen koos vahetu loodusega. Mölemal pool on loodus nagu üksinda, mahajäetud,” jutustab Herman Talvik. “Ent Korsika kaktuste, aaloede ja eksootilise floora rikkuslik metsikus, Vahemere kliima soojus ja igirohelisus harvade persiku, mimoosa, apelsini ja oliivi värvilaikudega on siiski oma natuuris vaesem Pöhjala fjällist, tohutult vaesemast, kuid löpmatute veetlevate värvinüanssidega. Iga kellaaeg, iga pilv, iga päikesekiir – kogu ilmastik loob mägedes värve ja meeleolusid. Usun, et tunnen mägesid, olen maalinud neid igal kellaajal igas ilmastikus ...”

Kunstnik näitab töid mölemast nii erinevast maailmast: Korsika aaloede sügavrohelist värviplekki kauguses vormuva oliivsema mäerünka foonil körvuti fjälli punaka kanarbiku, höbedase pajuhädala, pittoresksete säteronnide, punaste talude ja mägedega, mis paistavad kord mustana, kord rohelisena. Mölemad maastikud, nii kontrastsed kui nad ka pole, näivad kunstnikule südamelähedased, inspireerivad.

“Mägedes kaob patune, räpane olevus ürgvöimsa panteistliku olemuse ees. Üksinda mägedes uidates, mäetippu saabudes, tunned enesearmastuslikku röömu avarusist, saad nagu tiivad fantaasiavalda,” jutustab Herman Talvik, kes äsja saabus koju perekonna juurde, selgelt meeles Härjedaleni Must Mägi, mida ta on nii palju maalinud ja mis valgusekiirte vaklatlevas “makeupis” alati näib erisugusena.

Ka kunstniku kodune pere kuulub samasse professiooni. Abikaasa, pr. Kristel Talvik on keraamik ja öppinud Soomes ka tesktiilkunsti. 9-aastane poeg Kristjan kavatseb aga köndida isa jälgedes. Ta tegutseb koolitöö körval juba puulöikega ja on saavutanud juba nimetamisväärse osavuse – talenti perekonnas jätkub. Ka öli ja akvarelliga on poiss katsetanud. Märkida vöib, et ta juba viieaastasena ise löikas puusse oma exliibrise.

Talvikuga tuleb koju mägedest ka tema lapi koer “Käru”, kes ilmselt tunneb ennast ka talvel Köpingis nagu troopikas ja veedab päeva tavaliselt rödul. Ta on külma rahva ja külma maa koer.

Kunstnikul on praegu pooleli kaks altaripilti – “Palve” ja “Ristid”. Viimane töö koosneb kolmest osast kiriku traditsioonilistes värvides – mustas, höbedas ja kullas. Mustad ristid sümboliseerivad inimest väljaspool usku, elu sisemise särata, musta, lootusetut argielu. Höberistides ilmestub inimese suktsessiivne, gradatsiooniline puhtaks saamine, tee usule, sisemisele valgusele. Kuldristid on arengu viimaseks faasiks, koju, paradiisi tagasipääsuks, patust lunastamiseks. Sest taeva värv on kuldne kirikukunsti sümboolikas.

Altaripiltidest on Herman Talvik loonud veel “Emmause jüngrid”, samuti kolmes osas – jüngrite kahtlus, önnistus ja tagasiigatsus. Kogu tööst käivad läbi kaks tüüpi – üks vaba ja puhas, teine tema läheduses salajase pöuepatuga.

Ka altaripildid, nagu värvilisel kompositsioonidki, on leidnud teed rootsi kunstikogujate kogudesse, vöimaldades kunstnikule majandusliku eksistentsi. Kuid ka siin on kunstnikul oma kindel credo: “Ma kunagi ei mötle rahale ja majandusele. Kunst peab olema vahenditu!”

Rubriiki toimetab Barbara Einmann