KUNSTIST PAGULUSES

"Endel Kõks ja ta loominguline töö pagulaselus" Eesti Rada, 23.04.1947

Mall Jürma
Augsburg

Eesti noorema generatsiooni maalikunstnike seas esineb silmapaistva talendina Endel Kõks. Noor ja andekas kunstnike kolmik: E. Kits L. Mikko ja E. Kõks kujunes omaaegses Tartus 1940. a. paigu kõikide huviobjektiks kuni selle ajani Eestis kehtinud kunstiliste tõekspidamiste julge hülgamisega. Kui Mikko oma domineerivalt hallis koloriidis maalis vähem värviliselt ja võrdlemisi pinnaliselt, rõhutades oma talupojaelu jäädvustavais maalinguis tugevasti kontuuri, siis oli E.Kitse hahkjate õrnade värvidega tõestatud maalides, teatud kallakuga impressionismi, rohkem valgust ja atmosfääri. Ent tähelepandavaimaks kujuks selles kolmikus osutus Endel Kõks, kes vaatamata teatud mentaliteedi sugulusele eelnevatega oli dekoratiivsem, värviküllasem, rahutum ja ühtaegu ka modernsem. Rahutuks on E. Kõks jäänud oma loomingus tänapäevani, sest tema loomingulised küpsemisaastad on sattunud rahutusse sõja- ja pagulasaega, mis ühelt tavalise andega kunstnikult võtnuks loomis- ja töörõõmu. E. Kõks seevastu ei ole lakanud nüüdki rakendamast moodse kunsti probleeme oma loomingulises töös ning on osutanud raskuste kiuste küllaltki suurt produktiivsust, eriti aga rõõmu värvidest.

Teame kunstnikust, et ta juba varases koolipõlves oli kunstiotsinguil, selmet tegeleda kooli tavaliste õppeainetega. Juba 12-aastasena kopeeris ta puukuuris oma koostatud õlivärvidega Rembrandti apostlite päid, vaatamata sellele, et algebras või keeltes tulid selle arvel mitterahuldavad hinded. Juba koolipõlves ta korraldas mitu näitust oma töist, missugustes kasutas mitmesuguseid teemasid. Ta maalis akte, kompositsioone, vaikelusid ilma mingisuguse mudelita. Sõjaväes sundaega teenides dekoreeris ta hiigelpannoodega Sõjakooli aastapäeva balliruumid, vaatamata et polnud siis õppinud veel üheski kunstikoolis. 1934. a. astus ta “Pallase” kõrgemasse kunstikooli Tartus, algul kunstnik Ormissoni õpilasena, kes omakorda oli õppinud lätlase Purvitsi juures. Paralleelselt õppis ta ka aktijoonistamist prof. Melliku klassis, veetes õpingute lõppaastad prof. A. Vabbe ateljees, kelle teeneks tuleb lugeda ka E. Kõksi väljakujunemist selliseks kunstnikuks kui näeme teda tänapäev. Suuremale avalikkusele esines E. Kõks esmakordselt Tallinnas Sihtkapitali Valitsuse poolt korraldatud näitusel 1938. a. ning sestpeale kõikidel Tallinnas ja Tartus organiseeritud kunstinäitustel, väljaarvatud bolshevistlik aeg, mil ta liigselt modernismi kalduv looming polnud okupatsiooni võimudele meeltmööda. Ta 1938. a. näitusel esitatud tööd äratasid juba niivõrd tähelepanu, et kunstniku puhul võeti ajakirjanduses erakordselt sõna ennustades, et temast saab uueaja Watteau. Pärast kunstikooli lõpetamist oli temalt Tartus veel kolm erinäitust, mis kutsusid esile kunstikriitikute, eriti selle ala autoriteedi Hanno Kompuse tunnustuse ja hinnangu.

Samast aastast toimub ühtaegu järsk pööre E. Kõksi loomingus, ta maneer muutub nüüdsest veelgi dekoratiivsemaks, mis senidomineerinud eesti kunstis oli täiesti uudne. Seesugust maneeri oli harrastanud varem vaid Karl Pärsimägi, kes oli Kõksi kaasõpilane prof. A. Vabbe ateljees. Kokkupuuteid kõikjal puhuvate moodse kunsti tuultega on olnud E. Kõksil Pariisis, Soomes, Rootsis, Lätis ja Saksas. Tema maale leidub Tartu ja Tallinna Kunstimuuseumes, rootsi rahvusest endiste Tartu Ülikooli õppejõudude Sten Karlingi ja Per Wieselgreni kogudes Rootsis, peale selle Taanis, Soomes, Prantsusmaal, Ameerikas, üksikuid ka Saksas. Mõlemad okupatsioonivõimud 1940—1944 ei tahtnud tunnustada E. Kõksi loomingut, venelased heites talle ette liigset formalismi, saksa kunstikriitik Brinckmann konstateerides oma näituse kriitikas “Revaler Zeitungis”, et tema näitusel esitatud tööde tõttu olevat kogu Tallinnas korraldatud eesti kunstinäituse tase “alla kistud”.

Laskudes E. Kõksi loomingu analüüsi, konstateerime tema juures prantsuse spirituaalse maalikunsti mõjusid. Ta on õppinud Matisse'ilt, samuti omandanud Degas' ja Toulouse-Lautrec’i vormikõnet, evides ühtaegu norralase Edvard Munch'i kunstilisi sugemeid. Sealjuures jääb ta aga siiski täiesti omapäraseks.

Iga uudne tehnika nõuab katseid ja pingutusi, suurt ja püsivat tööd. Seda kõike ühendab eneses E. Kõks. Ta ei ole kunstnik, kes piirdub kulunud ja tallatud radadega, tema järgib probleemi väljendada teose süsheed maalija olulisima vahendi – värvi abil. Valguse ja värvi mäng peamise probleemina iseloomustab Kõksi kunstilisi ambitsioone, mis on juhitud mõistusest. Tema esprii ja and ning meisterlik värvide kõrvutamine nõuab imetlust. E. Kõksi maalidel on maagiline mõju, neist kiirgab otse kalgilt välja seda, mis kunstnik on taotlenud ja seda peamiselt ühtsete värvipindade kõrvutamise teel, kusjuures need mõjuvad taoti oma harmooniaga või disharmooniaga. E. Kõksi juures on juba mõningat aega märgata teatavat kallakut impressionismi, neid tundlikke, peagu puäntellistlikke pintslitõmbeid võime eriti jälgida ta portreis ja aktides, ka veebruaris korraldatud Ameerika tsooni eesti kunstinäitusel Geislingenis esitatud õlimaalis “Portaal”, mis värvidelt kui ka motiivilt tundub ehk läti kunstnik Siberts'ist inspireeritud eksperimendina.

Kõksi õnnestunuimate teoste hulka kuuluvad ta õlimaal “Emajõgi aprillis”, mis oma siniste toonide tõttu mõjub eriti avarana ja õhulisena ja portree “Tütarlaps hommikmantlis”, mille peenemustrilised punase-musta kombinatsioonid on huvitavalt leiutatud. Ta suuremaformaadilistest maalidest mainiksime “Randlasi”, mis on eriti hea kompositsioonilise kui ka koloristliku käsitluse poolest, samuti laseerivas tehnikas teostatud abikaasa portreed lilla looriga. E. Kõksi harrastatuimaks kujutamisobjektiks on figuur, ta sageli kujutatud kohvikuinterjöörides näeme peagu alati kaht-kolme peamiselt naisfiguuri ja neiski maalides tajume esijoones värve. Maastikku harrastab Kõks oma värvirõõmsais monotüüpiais, ent ka lillevaikelud võimaldavad talle juba puhtkoloristlikult otse pillavat värvidemängu ja -eksperimente. Otsides E. Kõksi loomingus ajakajastusi, teema aktuaalsust või pagulastraagikat, siis peame möönma, et ta looming seda vähe kajastab. Kõks maalib esijoones kunsti enese pärast ja vastavalt valitud teemale vahelduvad neiski teostes vaid värvid traagilisemate ja sügavamate toonide suunas. Esinõudeks on siingi, et vaatleja primaarselt tunnetaks värvi, mille kaudu tõlgendub teose sisu. Seda väidet tõestavad tema paar üksikut pagulasteemal valminud õlimaali.

Endel Kõksil valmib ühtlasi pidevalt ka sulejoonistusi, missuguseid seni on kasutanud Ameerika tsooni eestlaste kirjanduse-, kunsti- ja kultuuriajakiri “Kauge Kodu”, mille illustreerijana ja kunstilise nõuandjana kunstnik on rakendunud mõnda aega. Ka Geislingeni kunstikooli asutamise mõte pärineb temalt ja nii mõnegi ta andeka õpilase töötulemusis on ilmnenud tema kui eduka maalikunsti pedagoogi töövilja. E. Kõks on tuntud juba kunstikool “Pallase” aegadest hea organisaatorina, milletõttu Saksamaal paguluses elav kunstnikkond usaldas temale 1946. a. suvel Baden-Badenis, Rottweilis ja Tübingenis korraldatud eesti ja balti ning ukraina kunstinäituste eesti osakondade organiseerimise. Käesoleval ajal on E. Kõks USA-ala Eesti Kunstnike Keskuse esimees ning tema õlul lasub peamiselt kogu selles tsoonis asuva kunstnikkonna organiseerimistöö kui ka kunstinäituste korraldamine tsoonis ja väljaspool tsooni.

Käesoleval ajal toimetab ta trükki neljas erikeeles kunstnik Kristjan Raua monograafiat, mis vaatamata kõikidele raskustele tõotab A. Ranniti poolt väljaantud Ed. Viiralti reproduktsioonide mapi kõrval olla meie kunsti propageerivaks positiivseks väljaandeks.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann