KUNSTIST PAGULUSES

"Eesti kunstinäitus Örebros" Stockholms-Tidningen 28.12.1952

Endel Kõks
Stockholm

Örebros toimus 7.—21. detsembrini Eesti Kujutavkunstnike Keskuse ülevaatenäitus, millist allpool arvustab kunstnik Endel Kõks.

Kui jalutada ringi Örebro iidse Kunstihoone avarates saalides, mille seinu nüüd katavad 144 kunstiteost 18 Eesti kunstnikult, siis selgub õieti Eesti praeguse kunstiloomingu laad ja ulatus, kui eeldada, et esinevad 18 nime on küllaldaselt representatiivsed meie kunstile. Maalide väljapanekus vöiks konstanteerida gradatsiooni naivismist üle realistliku impressionismi ja sürrealismi kuni järelkubismini. Graafikasaalis algaks ring E. Wiiralti realistlikule loodusvaatlusele rajatud laiahaardelise kunstiga ja jõuaks H. Talviku ja E. Rüga — pean ütlema parema sõna puudumisel — stiliseeriva laadi kaudu A. Vihalemma abstraktsete lehtedeni. Kõige vähem ulatuslik on kogumöju akvarellide saalis — võibolla väheste väljapanejate ja väljapanekute tõttu.

Näib, et eksiilis elatud aastate jooksul on Eesti kunstis toimunud ulatuslik ümbervormumine, mõnigi kunstnik on läbi teinud dramaatilise arengu ja meie kunst avantgardistlik tiib on tublisti kõvenenud. Ruumiliselt võtab aktuaalse maalikunsti probleemistiku kallal töötav kunstnikkond enam kui poole väljapanekutest. Mõnigi kunstnik, kes Vabariigi löppaastail kuulus moodsasse tiiba, on nüüd nihkunud rahulikku tsentrumi, ehk on paigutunud hoopis vaiksesse idüllilisse lähtepunkti.

Mõtlemapanev on väga paljude välismaiste kriitikute arvamine — see ilmneb ka kohapealsete rootsi arvustajate sõnavõttudes –  et meie värvikunst — maal — ei ole jõudnud graafikaga ühele tasemele. Ma ei tahaks uskuda, et eestlaste värvimeel oleks nörgemini arenenud kui teistel rahvastel, selle vastu räägivad meie röömsad rahvariided ja vanad tekstiilid. Kolmekümnendate aastate esimesel poolel pääses küll meie kunstis mõjule hall ja ilmetu toonimaal, teisel poolel oldi seda juba ületamas. Suure osa kunstnike õppe- ja kujunemisaeg sattus nendele aastatele. Kuna tol ajal tähelepanu maalikultuurilt nihkus motiivikujutamisele, siis on eksiilis elades püütud omale selgeks teha maaliliste väärtuste printsiip, kuid tihti unustatakse, et värv, ehk maaliline kvaliteet ei saa olla ainult eesmärgiks, vaid ainult vahendiks — ja sel pinnal tekivadki puudujäägid. Meie maalijail on teha veel hulk pingerikast tööd, enne kui jõutaks rahvusvaheliselt arvessetulevale tasemele, neil on selleks tugevate eeldustena hea tehniline kool, võime teose läbitöötamiseks ja viimistlemiseks, elamusrikkus ja seesmine pinge.
Need on omadused, mis parema maitse ja kõrgema kunstikultuuri puhul viiks mõnegi maalija esimestesse ridadesse maailmas — kui, jah kui oleks olemas vajalik kandepind eksistentsiks.

Eesti graafikud on sinna näitamas teed. Ma tean hästi, et enesele meeldimiseks püüame end ise kiita ja selgeks teha, kui kange see eesti rahvas ikka on. Julgen siiski öelda, kui Euroopa graafikat tunda, võib meie graafikat paigutada esimeste hulka. Ma ei tea kas lõplikul vaagimisel parimaks osutub Norra, Prantsuse vöi Saksa graafika, kuid Eesti oma võib üsna julgesti kõigi kolmega kõrvutada. Eriti heal tasemal on kõik lõike ja graveerimistehnikad, peaaegu täiesti puudub lito ja värviline lito. Võibolla oleks viimase mõjuvuse saavutamiseks vajalik pisut enam espriid, pisut enam vaimukust ja temperamenti — tõsidusest ja oskusest pole meie meistritel puudu. Graafikuil on nagu enam öelda, nad ei lepi lihtsa visuaalse edasiandmisega — nagu teevad paljud maalijad.

Mida vöiks öelda üksikute teoste ja kunstnike kohta see, kes on ise samasugune argonautleja kunsti kuldvillaku otsinguil. Kas hakata kindlaks tegema puudujääke, poolikuid mõtteid ja künndimatust? Vöi näha ainult saavutatud tagajärgi, edukust juba maalinguks resulteerunud motiivis, sattuda ärkamisaegsesse vaimustusse nagu kaldutakse tegema iga ettevõtte puhul meie nüüdses elus! On öeldud, et õnneks on Eesti kunst paguluses küll nii tugev, et ta kannatab välja ka nõudlikku kriitikat, vajamata perekondlikku ja tuttavlikku soosimist. Oleks ka pea parandamatu eksitus kunstniku poolt, kui ta igat oma tõmmatud kriipsu peaks geniaalseks ja igat värvilaiku eksimatuks ja ei suudaks taluda avalikult väljaöeldud kriitilist arvamist. Ma usun, et iga kriitika, ükskõik kui subjektiivne ehk objektiivne see ka ei oleks, sisaldab soovi millegi täiusliku ja lõpliku järele. Iga kunstnik vöiks olla õnnelik, kui tema kohta võidakse öelda nagu filosoof Herman von Keyserlingi kohta, et tema eksitustes on rohkem õigust kui väiksemate vaimude tõdedes!

Eerik Haameri “Kased ja kaljud Tjörnil” — maaling, mille värvid koosnevad ultramariinist, krapplakist, valgest ja mingist rohekaspruunist — mõjub mulle samal kombel, nagu El Creco “Toleedo välgu valgusel”. Seal on ootamatuid helendusi ja sügavusi, kogu maaling oleks nagu üks leegitsemine, ilmutus põhjamaa loodusest, mis meid puudutab ootamatult ja jätab meisse ühe seletamatu ärevuse. Haameril on nagu igal teisel kunstnikul häid ja halbu teoseid – oma paremates teostes on ta aga võimeline lõpmatuks jõukogumiseks ja ma arvan, et kõnealune maal on üks selline emotsionaalne purse, mis tõstab tema kõrgele üle tavalise maastikumaali, ja isegi üle tavalise ekspressionismi. Haamer on kahtlemata praegu meie jõurikkam – kuigi mitte kõige peenem – maalija.
“Kalevipoja” illustratsioonide juures peatudes on mulle selge, et kunstnik on ohverdanud monumentaalsuse detailirikkusele. Väljapandud lehtedest tõstaksin esile “Söit maailma otsa” ja “Sõjasõnum”, nendes on sisemist suurejoonelisust, mehelikkust ja sangarlikkust. Peaks olema selge, et Haamerile see ülesanne ei ole mitte, kerge ega ühtne Kr. Raua võimsa elutöö kõrval. Ta polegi läinud Rauaga võistlema, vaid on ilmselt lähtunud temale tuttavlikust kalurimiljööst. Ma arvan siiski, et mõnesse lehte on tulnud liigselt impressionistlikke sugemeid ja nad on üledetailiseeritud.

Hugo Lepik on hea oskusega, rahuliku värvitundega maalija. Talle ei tee raskust panna vett virvendama ja päikeselaike värelema pleekunud kuuriseintel. Ta lepib tõsielu vaikse vaatlemisega ja naudib loodust niihästi suurtes panoraamades (akvarellid) kui ka intiimselt romantilistes väikemotiivides. Nendes piirides töötab ta kindluse ja maitsekusega ja milleks nõuda, et ta lahkuks sellelt tuntud pinnalt ja läheks otsingute jääliustikule. Mitte kõik ei ole sündinud mägironijaiks. On tarvis ka vaiksete rohtaeade harijaid.

Raoul Lind on esitanud muude hulgas kaks lõuendit dateeritud aastal 1952. Nendeski jätkab ta oma väljakujunenud vaikelustiili. Suur vaikelu on summaarsem ja pinnalisem. Olen tihti seisnud tema lõuendite ees ja konstateerinud, et need siiski ei mõju korduvatena ega monotoonseina, vaatamata lähedastele motiividele, koloriidile ja ülesseadmisele. See peab olema mingi sisemine kvaliteet, mis tema maalinguis peitub ja mis neid üleaitab ähvardavast üksluisusest. Ta oskab iga eseme maalida mingiks isiksuseks, kel on oma tüsedus ja tõsidus ja näiliselt lihtsa värvivalikuga loob ta atmosfääri, mis on täis kahekönet kunstniku ja eseme vahel. See on tihedus, mida omas prantslane Chardin ja mida praegu kultiveerib itaallaine Morandi. Mul on siiski tunne, et Lind ei võta vöi ei ole saanud võtta oma kunstnikukutset veel mitte täie tõsidusega. Tema teostes puudub lõplik suurejoonelisus ja küpsus.

Karin Lutsu kuus väikest gouache'i kaovad selle suure näituse hulka ja ei lase kunstnikku esile tulla sel määral, nagu ta seda vääriks. Arvatavasti on need tekkinud kavanditena suurematele maalinguetele ja sellistena on nad veetlevad ja sarmikad. Ma ei arva ka, et need väikemaalid kannataksid pealesurutud modernsuse all, nagu väitis üks eelmine arvustaja. Karin Luts on nendes, mis ta ikka on olnud: realiteedile lähedalseisev, tugevasti vormiröhutav ja värviväärtusi taotlev kunstnik. See on laad, mis Euroopas on ammu läbilöönud ja mida seal keegi ei mõtlegi enam modernseks pidada. Sel näitusel esitatud tööd on siiski niivörd kavandlikud, et neid pole põhjust pidada eriti olulisteks kunstniku üldises loomingus.

Olev Mikiver on ilmselt teinud püüdlikku ja tõsist tööd ja tema väljapanek on rohkem kui kunagi varem kahe viimase aasta jooksul täiesti arvestatav. Mul oleks heameel kui ma võiksin puudutamata jätta maalitehnilise külje. Igal juhul valitseb Mikiver juba formaati, kuid soovida jätab teostus detalides. Vaadakem “Symposioonis” esinevaid käsi ja jalgu, siis saab selgeks, mis kunstnikul veel puudub. “Symposioonis” on läbimõeldud kompotsdoon ja koloriitki rahuldab. Gouache'i lehtedes on vaimukust ja head värvi.

Gustav Mägi pole mallanud näitusele saatmata jätta “Ateljeed” mis oleks üks hea maal, kui poleks juba suurmeister Georges Braque sellise maalinud. Tema teised tööd on tunduvalt vabamad sellest eeskujust olles koloriidis ja vormis tunduvalt iseseisvamad. Mäe suurimaks vooruseks on tema tehniline tugevus ja kannatlikus ühe töö teostamisel ja lõpetamisel. Ma näen siiski, et virkus ja käsitööline oskus ei suuda asendada elamuslikku ladestust maalis. Ka liigub Mägi veel liiga kitsas ringis oma ainevalikus. Kõigele vaatamata on Gustav Mäes tulnud juurde kunstnik, kes tugevasti kõvendab Eesti maalijate modernsemat tiiba.
Suurem lõuend “Interjöör figuuridega” on tema laadi analüüsimisel heaks näiteks. Koloriit on üsna hästi mõeldud pruunis ja kollases, kuid siis leiame laual seisval vaasil põhjendamatu tumeda lilla. Foon on maalitud tugevamini ja õnnelikumalt kui figuurid, mis jäävad liigsete laseerimiste tõttu kergeiks ja läbipaistvaiks.

Juhan Nõmmik näitab sellise küpse ja viimistletud teose nagu “Raneberg, Tjörn”. Seal on esiplaani terrään varustatud särava päikesepaistega ja lõpetatud siniselt helkiva mäeseljandikuga — üks klassiliselt komponeeritud ja teostatud maal. Nõmmiku väljapanekuid kahjustab seekord asjaolu, et tema maalide valmimine on ilmselt sattunud liiga kitsale ajavahemikule ja nii õlimaalidele kui ka akvarellidele on külge jäänud liigne ateljeetöö pitsat. Ei saa lootma jääda oma maalijarutiinile ja kunstijumalanna ei salli poolikut ohvrit. Ma usun, et kunstnik peaks kord esitama ka oma looduses valminud töid, need täiendaksid oma vahendituse ja elevusega ateljees sündivat kontrollitud tööd.

Otto Paasil oleks meie kunsti pingekaares oma koht ja ülesanne naivistliku suuna esindajana, kui ta suudaks värvi puhtamalt käsitada ja loobuda asjatuist ülemaalimistest ja kordamistest. Ei saa iialgi asendada kvaliteeti kvantiteediga. Talle on Eesti kunstis ka üks eelkäija Eduard Kutsari näol, kelle kohutava tööjõu kõrval selle tulemused tundusid kogemata ja juhuslike saadustena. Paasi kolmest esitatud lõuendist on terviklikum ja ilmekam “Tänavamotiiv”.

Eduard Rüga on kahe-kolme Ameerikas veedutud aasta kestel jödunud üllatavate tulemusteni. Jättes kõrvale puulõike “Vaikelu”, mis pakub ainult dekoratiivse lahenduse, on kolm ülejäänud figuraalset lehte kompositsiooni ja värvilahenduse seisukohalt huvitavad teosed. Tema laadi on tulnud transstendentaalset ümberkujundamist, realiteedi läbipöimimist metafüüsika kujutletavate elementidega — sama nähe, mis esineb ka Herman Talviku loomingus. Talvik on esitanud kolm uut lehte: linoollõike “Sönatooja”, puulõike “Langenud leht” ja linoollõike “Rahutervitus”. Nendes on ta joon tugevnenud ja selgunud, peamotiiv kerkib vahest selgemini ja jõulisemalt esile, “Rahutervituses” tõuseb figuur nagu lahti paberi pinnalt, asudes vabalt ruumi hõljuma. Kogumulje Talviku loomingust ütleb, et meil on tegemist puhta, oskusest õilistatud kunstiga.

Arno Vihalemm mõjub köigepealt meeldiva ja küpse koloristina. Suurekaustalisem “Sügismaastik Ölandilt” on maalitud maitsekalt ja öhurikkalt alates taevast kuni keskplaani puudegruppideni, kus kergeid sinakaid ja rohelisi toone täiendavad roosakad vahetoonid, esiplaani terrään on jäänud kujundamata ja kunstnik on leppinud toonide markeerimisega pealiskaudses maneeris. Siin saab ilmseks kunstniku seisukoht, et “maalija peab balansseerima nagu kuutõbine kunsti ja banaalsuse vahemaal”. Kuid miks mitte teha üks samm kunsti poolele ja loobuda banaalsusest — võib olla võidab niimoodi midagi olulist, mis ei ole just päris käegakatsutav, kuid on võtmeks kunsti salauksele.
Graafikas näib kunstnik selle ukse juba leidnud olevat. Tema lehtedes on oskust ja maitset, kuigi, see, mida öelda tahetakse, ei kõla just päris selgesti ja veenvalt. Tahaksin peaaegu öelda, et Vihalemm on graafikas jõudnud kaugemale kui õlimaalis — kui selline spekulatiivne ütelus midagi tähendab.

Eduard Wiiraltilt näeme suurema kogu vanemate teoste kõrval kolm uut lehte. Need kõik on samas — vernis-mou-tehnikas ja ka motiiv on peaaegu sama. Kaks vähemat näitavad maalija ja modelli motiivi, kolmas naisepead maastiku taustal. Kõigis kolmes teoses valitseb mingi pinnatagune pinevus, seletamattus ja rahutus. See väljendub ka vernis mou ainulaadses käsitamises. Meister on tulnud vöttele, mis need lehed õige lähedaid viib vanaaegsele ksülograafiale ja seega saavutanud terava, löiketehnikale läheneva laadi. Võrreldagu vaid tema nüüdseid teoseid kas vöi “Eesti neiuga”, ümmarus ja pehmus on asendunud järsuma ja kandilisema stiiliga. Näib, et Wiiralt on tulnud välisvormide juurest seesmise, hingelise pinge probleemide ja lahenduste juurde. Tema viimased lehed mõjuvad nagu vastamata küsimused. Nendega peaks olema sissejuhatatud üks uus periood Wiiralti kui inimese ja kunstniku kujunemises.

Vähema arvu, kuid mitte vähem huvipakkuvate väljapanekutega esinevad veel kunstnikud Juhan Hennoste (USA), Hans Mets (USA), Maire Männik, Märt Roosma (Austraalia), Agaate Veeber (USA).
On vist küll ka esmakordne juhus meie kunsti ajaloos eksiilis, et ühelt näituselt osteti kolm tööd välismaisesse muuseumi. Nimelt omandas Örebro Lääni kunstimuuseum Erik Haameri “Sügismaastiku Tjörnilt”, Agaate Veeberi külmnõela “Emmaus” ja Herman Talviku linoollõike “Rahutervitus”.
See aktsent vöiks olla sümboolnegi eesti kunstnikkonna tööle ja tegevusele 1952 aastal. Vöiks veel meenutada, et üheaegselt Örebro suure ülevaatenäitusega avati New-Yorgis näitus “Eesti graafika paguluses”, mõlemad näitused toimusid Eesti Kujutavkunstnike Keskuse korraldusel.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann