KUNSTIST PAGULUSES

"Mõtteid ühe kunstinäituse puhul" Meie Kodu, 14.03.1964

J. V.
Sydney

Austraalia on kummaline maa. Kõik sellel maailma vanimal mandril püüavad teenida kujutavat kunsti „vaimus ja tões“. Alates briti võimu kõrgeimast esindajast ja lõpetades viimase toaneitsiga – kõik maalivad. Ja ilusaid pilte, mis näivad „just kui loomulikud“ – on kõik kohad täis. Nii toimus hiljuti üks selline „amatööride“ kunstinäitus  Sydneys heakstegevaks otstarbeks. Enamik esinejaid olid kõrgete tiitlite kandjad. Loomulikult olid tiitlid esijärjekorras äratrükitud kataloogis ja üks kriitik, kes söendas selle „kunsti paraadi“ puhul sõna võtta, ei jõudnud küllalt imestada esinejate kõrget seisust. Nende kunstiliste saavutuste puhul ei osanud ta aga muud kui muiata, kuigi talle enne sule kätte võtmist asjaosaliste poolt südmele pandi, et „be kind“. Teise vembu asjaosalistele mängis aga ostuhimuline publik.

Kui tuli müügile ühe kõrgema võimu esindaja abikaasa maal, siis pidi oksjonikorraldaja selle ise ostma 5-guinea eest, sest ükski ostuhimuline ei tahtnud seda tööd ka nelja guinea eest. Olgu need read sissejuhauseks Edgar Aaviku „ühe-mehe-näituse“ vaatlusele. Ja meenutagu meie kunsti kirjasaatjaile, et eesti kunstniku esinemine „kuberneri härra“ kõrval ei olegi nii hinge ülendav, kui see eemalt paistab.

E. Aavik on pikki aastaid seisnud lähedal kujutavale kunstile, olles tegev mitme meediumi alal. Selle kõrval on ta aastaid tegutsenud joonistusõpetajana koolis. Nende eelduste kohaselt ei saa tema kunstinäituse vaatlusel kasutada amatööri hindamismõõdupuud, vaid talle tuleb suhtuda kui professionaalile.

Ja esimene pilk Sydney Eesti Maja saali kinnitabki, et Aaviku tase on siiski veidi teine kui neil daamidel ja härradel, kes esinesid hiljuti heakstegevaks otstarbeks ühes eragaleriis Sydneys.

Mis esijärjekorras tähelepanu pälvib, on tohutu energia, mis esineja on kulutanud selle näituse kujundamiseks. Ligi viiskümmend keskmise suurusega maali, millest enamik maalitud möödunud aastal ja käesoleva aasta algkuudel – on ikka teatav saavutus juba füüsiliselt panuselt. Kahjuks pole aga Edgar Aavik vaimse panuse alal täitnud neid lootusi, mis ta andis kümme aastat tagasi maalijana. Nende ridade kirjutajale näiteks meenub „Gitarrimängija“ kümne aastasest kaugusest, mis äratas tähelepanu oma elamusliku külje tugevusega. Maalilisest küljest seisab meeles ka koloriitidele maalitud töö, kus suurema efekti saavutamiseks oli Juan Miro eeskujul põletatud kotiriidesse auk, mis omal ajal teenimatult shokeeris meie näituse külajstajaid. Kuid möödunud pühapäevaselt (8. märtsi) näituselt oli raske leida maale, mis oma tasemelt ületaks eelmainitud tööd kümne aastase vahemaa tagant.

Püüdes näitust vaagida kunstiväärtuse seisukohalt, huvitab meid tööde tehnilise teostuse kõrval esitatud tööde elamuslik külg ja kunstniku kujutlusvõime ulatus. Vaadeldes neilt lähetekohtadelt kõnealust näitust, peab ütlema, et tööde tehniline teostus jätab soovida. Puudub side joone, joonistuse ja värvi vahel ja nende poolabstarktsete maalide vormiline külg on kõike muud kui ühtlane. Värvigammas esineb palju ebakõlasid ja kunstnik ei kohku tagasi isegi terava kollase ja sinise kasutamisest rööbiti, millega on riskinud vaid üksikud tugevad kunstnikud (näit. Hans Arp). Samal ajal esineb aga priiskavas külluses punast tooni kõigis võimalikes variatsioonides. Näiteks oli näitusel esitatud maal „Sõjavanker“, milline teema nõuab tugevat sümboolset pildikujundust. Aavik oli aga seda sümboolikat esitanud vaid must-punase kohmaka ratastikuga, mis mõjus banaalselt.

Mis puutub elamuslikku küljesse, siis elamuslikult läbituntud maalina tundus vaid sini-must-valgeis toonides läbiviidud maal „Valm“. Ka ei pakkunud esitatud tööde enamik optimistlikku pilti Aaviku kui kunstniku kujutlusvõime rikkusest. Selle asemel esines aga rohkesti kunstlikku konstrueeritut. Kuidas see kõik mahub kreativismi teooria raamidesse, see küsimus jääb kunstihuvilisele vaatajale mõistatuseks. Näitusel leidus vaid üksikuid töid, mis pälvisid tähelepanu oma kunstiliselt teostuselt. Need olid koliriidilt vaiksemad tööd, nagu külmades toonides maalitud talvemaastikud ja kaks kahvatu-rohelistes toonides teostatud vikingimotiivi („Laevastik“ ja „Võitlus“). Ka heledais toonides maalitud „Erosion“ (Kõdunemine) kõneles vaos hoitud maitsest. Enamikus jättis aga maitse palju soovida.

See sageli esinev kunstiline küündimatus ongi tõenäoliseks põhjuseks, miks kunstniku maalid pole viimastel aastatel esitatud kaasaegse kunstiühingu (Contemporary Art Society) näitusel.

Kokkuvõte eeltoodust, Aaviku kui kunstniku tugevam külg on skulptuurid (peamiselt reljeefid), kuna maalide kunstiline küpsus jätab mõndagi soovida. Kahjuks oli ta skulptuuride osas näitusel esindatud vaid fotode kaudu.

"Mis laadi küündimatus?" Meie Kodu, 02.04.1964

Edgar Aavik
Sydney

Juhan Viidangu mõtted või „arvustus“ mu 10. aastat kreativismi näituse puhul on tema eesõigus esitada oma kunsti arusaama küündlikkust. Kuna aga selles osas on ka esitatud täielikult ebaõiged ning halvustavad faktid, nagu mu küündimatuse pärast pole esitatud mu töid viimastel aastatel Contemporary Art Society näitustel, siis lubage õiendada nood faktid.

Esinesin viimati kolme tööga Contemporary Art Society (C.A.S) näitusel 1957. a. mil üks töö käsitas Ungari mässu mälestamist. Need tööd leidsid eriti halvustava arvustuse 19. aastase, teise arhitektuuri kursuse üliõpilase (Robert Hughes) poolt, kes on hiljem tuntuks saanud oma noorsotsialistlike vaadete poolest, nõudes näiteks ANZAC päevade lõpetamist ja muud taolist. Vaated, et näitusel ei tohiks esineda põgenejate kannatusi, kommunismi kritiseerimist j.m. taolist leidis vastuvõtmise, ning alates sellest ajast taolised teemid on jäägitult kõrvaldatud. Kuna 1958. a. näitusele oli mul esitatud basreljeef „Palve“ (Humility) – palvetavate kätega, siis loeti see samasse kategooriasse. Taolised seisukohad leidsid ka heakskiitmist Melbournes toimunud „RAHU“ konverentsi poolt, mis nagu vist kõigile teada oli korraldatud äärmiselt vasakpoolsete ringkondade poolt. Mitmedki kunstnikud lugesid neid seisukohti niivõrd oluliseks, et ei leidnud võimalust enam osa võtta Pariisis kavatsetud näitusest 1958. aastal, mispärast näitus lükkus edasi ligi aasta. Samal näitusel Pariisis ja hiljem mujal too tagasilükatud basreljeef on saavutand üldise tähelepanu ja kunstikriitikute tunnustuse.

Pidades C.A.S. poolt tol ajal vastuvõetud seisukohta kunstiloomingu põhimõtete vägistamiseks, ning Nõukogude Venes vastuvõetud „juhitud kunsti sissetoomiseks“ kuigi pehmel kujul, siis seepärast protestiks enam ei ole ühtegi tööd esitanud C.A.S. poolt korraldatavaile näitustele. Protest kestab niikaua kui kunstiloomingus on tagastatud vabaduse põhimõtted.

Usun, et ülaltoodu peaks kummutama J.V. kunstilise küündimatuse väite ühenduses Contemporary Art Society näitustega.

Täie lugupidamisega
Edgar Aavik

„Vastus eeltoodule“ Meie Kodu, 02.04.1964

J.V. (Juhan Viidang)

Minu heatahtlik arvustus Edgar Aaviku äsjase kunstinäituse kohta Sydney Eesti Majas on esile kutsunud omamoodi reaktsiooni asjaosalise poolt, mis ei mahu elementaarsema sündsustunde raamidesse.

Oma vastuväites esitab Aavik ebakorrektseid andmeid kolmanda isiku kohta, kes kunstikriitikuna arvustas tema tööd, maa tasa 1957. a. korraldatud Contemporary Art Society näitusel. Aavik väidab nagu oleks noor arvustaja Robert Hughes „hiljem tuntuks saanud oma noorsotsialistlike vaadete poolest.“ See väide ei vasta tõele, sest alles hiljuti ironiseeris publitsist ja kunstikriitik R. Hughes ajalehe veergudel vasakpoolset kirjanikku Judah Wateni, kes Adelaide kultuuripidustustustel tegi temale s.o. Robert Hughes'ile etteheiteid, miks viimati nimetatu pole omaks võtnud marksistlikke vaateid (vt. „Sunday Mirror“, 15. märtsil, 1964, lk. 22). Robert Hughes, kes kriitikuna startis varases nooruses, on vahepealsete aastate jooksul ennast läbilöönud mitte ainult kunstnikuna, vaid ühtlasi ka esmaklassilise kunstikriitikuna ja esseistina, kes ei esine mitte ainult ajalehtede veergudel vaid ka kunstiajakirjades (näit. „Art and Australia“) ja on võitnud endale tunnustuse ka Inglismaal.

Sellepärast tuleb tema eitavat arvustust Edgar Aaviku kui kunstniku kohta võtta objekiivse tõena. Tõsiasjaks jääb, et E. A. pole viimaste aastate jooksul oma maalidega esitatud olnud ühelgi suuremal kunsti võistlusnäitusel, ega ka rühmanäiusel. Küll on ta aga esinenud näitusel, mille kohta kriitikud üldse sõna ei võta (näit. näitusel – „15 guineas and under“).

Konkreetseks faktiks jääb, et viimase kümne aasta jooksul on Aaviku kui kunstniku võimed austraalia kriitikute poolt ainult kaks korda kõne all olnud ja mõlemal korral on arvustus olnud täiesti eitav (esmakordselt arvustas „The Sydney Morning Heraldi“ kriitik Wallace Thornton „Kuus suunda“ rühmanäiusel Aavikut nii, et kivi ei jäänud kivi peale). Teistel vähestel esinemistel (näit. Sydney skulptorite tööde näitus), on tema töödest vaikides mööda mindud. Aavik pole kunstnikuna üldse eksisteerinud kriitikute silmis. See tõsiasi kinnitab, kui heatahtlik oli allakirjutanu arvustus Edgar Aaviku „ühe mehe näituse“ kohta Sydney Eesti Majas.

Toodust peaks igale selge olema Edgar Aaviku kui kunstniku küündimatus, sest ta pole ennast kunstnikuna suutnud läbi lüüa Austraalia kunstiavalikkuses, nagu seda teised balti kunstnikud (leedulased Salkauskas, Urbonas, Teisutis ja Jomantas ning lätnale Zuzters).

Allakirjutanu vanema-vennalik nõuanne Aavikule on – jätku ajalehe toimetuste ja asjale lähedal seisjate eraisikute tülitamine labaste enesereklaami kirjadega ja kulutagu selle asemel rohkem energiat enesekriitikale. Võib olla siis saabub ükskord päev, mil loorber ulatab oma oksa ka läbi temagi kunstiakna.

_____

 - Käesolevaga lõpetab toimetus disskussiooni E. Aaviku „ühe-mehe-näituse“ küsimuses.

Rubriiki toimetab Barbara Einmann